Külaskäik Utu aeda

 Tänane käik Taavi aeda Utus oli nostalgiline ja ilus. Ja ühel õigeimal ajal ka: juba näitasid oma õiteilu mõned rodod, täies õies olid kõikvõimalikud ülased.

Ega pikka teksti oskagi kokku luuletada, lükin siia lihtsalt mõned pildid väikeste kommentaaridega. Maja juures õunapuude all köitsid pilku sinised ülased. Anemone blanda? Siiski miski teine eristatud liik, levib looduslikult Kaukaasias. Täpset nime ei jõudnud paraku kirja panna. Pilt sai igatahes selline:

 Kõrval helekollendasid püvilillekellukad. Kahkjas püvilill/ Fritillaria pallidiflora: 

Püvililli jagus teisigi. Ripja leinaremmelga all niiskes kohas vohab lausa tükike püvililleniitu. Ikka see kõige tuttavam kirju püvilill (Fritillaria meleagris), segus valgeõieliste isenditega:

Edasi järgnes salaaed. Ehk siis värava tagune puude vahele peitunud rodode ja ülaste maailm. Kõige esmalt õilmitses aga vastas tähkmagnoolia 'Leonard Messel', taustal tumedat fooni loomas suur sitka kuusk:

Rodo lillaroosamannat, on mingi Rhododendron carolinianum x dauricum hübriidi sort:

Rodode puhul hindan ma üle kõige aga nende igihaljaste lehtede eri vorme. Võtta näiteks Rhododendron brachycarpum'i Hokkaido mägedest pärinev vorm, lehed iselaadselt kumeralt lusikakujulised:

Või siis täitsa kummipuud meenutav hübriidne rodo, esivanemaks Rhododendron fortunei, Rh. brachycarpum ja veel võibolla miskit:

Hoopis eriline on kitsaspikkade lehtedega Rhododendron makinoi, sellist tahaks endalegi:

Või siis selline, tervapikliklehtedega rodo, meenutades pigem näiteks miskit loorberkirsipuu sorti. Tegu on hübriidse sordiga, esivanemateks Rhododendron caroliniana ja Rh. ferrugineum:

Hetke tõeliseks pärliks ja aia uhkuseks oli juba kaugele oma lillatumeroosasid lehvisarnaseid õisi kirendav graatsiline põõsaspuuke. No on ikka eriline iludus, armu või ära! Kusjuures täitsa külmakindel ka, levib Honšiu ja Hokkaido saarel. Nimeks Rhododendron albrechtii. Tuuritasin selle ümber ja üritasin kaadrisse saada iga nuka pealt. Siinkohal kolm pilti:

Taavi üheks elutööks ja aia auks ning uhkuseks on erinevad ülased. Mõni välismaine sort, ent valdavalt tema enda loodusest leitud-kogutud vormid. Kahjuks ei jõudnud ma neisse korralikult süüvida. Vaatasin ja pildistasin küll, ent täpsed nimed jäid üles tähendamata. Kollane ülane 'Linearis' sai igatahes kirja. Tal on ikka väga iselaadsed piikjad lehed:

 Paar pilti silmapaistvalt ilusatest võsaülaste sortidest:

Igasuguseid sinakaid ja lillasid võsaülase vorme oli ka. Pildid jäid paraku mitmel puhul nigelad. Lisan siia siiski ühe sellise. Selle nimi oli ehk 'Taavi', kuigi võin ka valesti mäletada:

Üks sordinimi, mis meelde jäi, oli 'Explosion' ehk plahvatus. Tõesti nagu purskuksid õie südamikust välja need narmasjad moodustised. Sort on Norra päritoluga. Ülesvõte sai selline:

Tegelikult kahju, et ma ülaste suhtes seal na pealiskaudne olin. Lisaks leidus erinevaid kanakoolme sorte, kõikjal lillaroosatas jänesekapsaõisi, oli erinevaid kobarhüatsinte ja keda kõike veel. Aga selline seekordne üle mitme aasta käik Uttu sai. Aitäh vastu võtmast, Taavi!

Saabunud okaspuu-eksoodid ja nende metsa sättimine

 Viimastel aastatel hakkas tunduma, et aitab nagu kah nende eksootiliste puude hankimisest. Aga nüüd näib, et asi on jälle täistuuril käima läinud. Alles olid need kaks Tšehhimaalt tellimist ning nüüd saabus 13-ndamal maikuupäeval taas lisa. Sedakorda Veigo Trilljärve külakostina. Tegemist on ühe vägagi tõsise okaspuudefänniga, kes seal mandril istutab säherdusi imevärke, et ainult imesta. Seejuures kolmes erinevas kohas. Karmis Roelas Virumaal (kus ma elasin muuseas oma 14nda eluaastani), lisaks Turbuneemel ning lisaks Noarootsis, kuhu ta istutab kõige õrnemad eksoodid. 

Nõndaks. Kuigi lubas tema tuua vaid Saxegothea, Tšiili liigi, Noarootsis juba neli talve väljas elanud, viimasel küll näpistada saanud, siis tegelikult tulvas värke nagu jõuluvana kingikotist. Oli seal lisaks Saxegothea conspicuale kaks Cryptomeria japonicat (ise külvatud 2018 Göteborgi seemnest), Pinus wallichiana, Torreya nucifera ning otsa Tamarix parviflora kah. Viimane küll kahtlasevõitu, tea, kas selle talve üldse vastu pidanud ja eluvaimu sees. Toodud kraam:

Päris võlgu ma siiski ei jäänud, andsin vastu neli Pilgerodendron uviferat. Maailma kõige lõunapoolsem okaspuuliik, kasvatatud 2016. sügisel Wakehurstist Inglismaalt korjatud seemneist. Paraku tänavune vähese lumega karm talv näpistas kõrgemate pilgeripuude latvu...

Et saabunud taimed potitamata, lihtsalt maast välja kaevatud, siis nad mõistagi karjusid võimalikult kiiresti istutamise järele. Kohe samal päeval sai metsa n-ö lõunapoolkera osakonda Saxegothea conspicua:

Talle olin juba aegsasti heamullalise kasvukoha valmis teinud. Teiste puhul tuli aga alles leiutama hakata. Alguse olin teinud oma sünnipäeval 9. mail, kui metsa suure ülepea sirmokka juurde istutasin Siguldast toodud sirmokka:

Maa on seal aga väga tujukas nagu neiu Teele, kõik mustika-sinika künkad peidavad kõdu all vaid liiva, häid mullasooni tuleb tikutulega taga otsida. Midagi siiski leidsin. Tüsedamamullalise koha sai Torreya nucifera:

Tema on mul ikka täiega uus lemmik, nii jäikplastokkaline läikiv ja puha. Pildilt ehk nii aru ei saagi. Ja ühtlasi sattus viljakama paksema mullaga kohale ka juba mullu sügisel Tšehhist Tropikust tulnud Cephalotaxus harringtonii:

Krüptomeeriad paraku nõnda mõnusmullale ei saanud. Raiusin eest ära pajupõõsa, lootuses, et see peidab enda juurte all head pinnast, ent tegelikult üsna liivakas sootuks. See Cryptomeria japonica sai pajupõõsa asemele:

Teise krüptomeeria koht osutus veelgi nirumaks, kuivavõitu liivmuld (kunagine välja läinud Chamaecyparis thyoidese koht), ümber paks kõdu. Noh proovime siiski:

Ning vaated uuele istutusalale, kus mustikad etc maha lõigatud ja künkad tasandatud. Esmalt suure sirmokka poolt:

Ning vaade Trochodendron aralioidese tagant:

Ja olgu ühtlasi vastassuunast kah vaade, esiplaanil uued krüptomeeria nääpsud:

Ja möödaminnes pildike ka jaapani kivijugapuust (Podocarpus macrophyllus), päritolult Batumist, seni olen potiga talvitanud siseruumes, nüüd istutasin prooviks välja:

Aga ka pisarmänd oli vaja kusagile paika sättida. See on nõudlik ja meil õrnukesevõitu liik. Olen kunagi katsetanud, ent asja ei saanud. Hea on muidugi süüdistada kadunud Carini koera, kes pisarmänninääpsu Karbon-kiviktaimlas korduvalt täis kusi. Pisarmänd tahtvat liivakamat hapukat hea drenaažiga ent niisket mulda, tuultest varjatud, samas päikselist kasvukohta. Tundub ikka väga keeruline kombo olema. Metsa väga hõreda männiku välule ma ta maha panin. Päikest seal sekka jagub, samas märtsipäikse eest, kui see taevakeha veel madalamalt käib, kaitsevad metsapuud. Muld on liivane-hapu, vahekihis küll ka natuke metsakõdu. No eks siis näis. Võõrmännid ei ole Nõmbal eriti edukad olnud, seni enamvähem hästi on edenenud vaid makedoonia ja must mänd. Igatahes seal metsas tema nüüd on, Pinus wallichiana:

Nii, aga aitab nüüd seks korraks küll. Öö käes, silm krillis ja näpp tönts.

Valgepöögiheki ümber kolimine ehk vangerdused aias

 Aed on muutumises. Ei ole nii, et teed ühe korraga kõik valmis ja ongi kogu lugu. Aastate jooksul saad uusi istikuid ja neile sobivat kohta otsides oled sunnitud vahel vangerdusi tegema. Just nõnda on juhtunud mu tiigitaguse Aadria õuega, kuhu kavatsen punuda oma nurgakese Omalose platood Kreetalt. Mullu saadud kreeta tselkva (Zelkova abelicea) sai endale kasvukoha Aadria õue sissepääsu naabrusse, tänavu 1. aprillil kolisin liinitsoonist tiba tiigi poole. Ning järjest enam hakkasid häirima sealsed valgepöögi (Carpinus betulus) kulissid, ehk kaks hekijupikest. Varem kujunduslikult ägedad ja täita omal kohal, nüüd aga mitte enam. 1. aprilli vaade valgepöögikulissidele:

Mõtlesin, et ehk aitab lühemaks lõikamine. Vaated madalamaks kärbitud valgepöökidele 1. maikuupäeval:

Aga ikkagi ei. Eile torkas pähe, et peab siiski need sealt minema kolima. Mõeldud ja täna ka tehtud. Valgepöögid olid juba päris piraka juurestiku laiali ajanud, karm raiumine oli see paraku. Mis parata, mis parata. Välja kangutatud valgepöögid panin tiiki likku:

Sel ajal kui nemad seal ligunesid, kaevasin kuus auku. Hulk maad eemal, alumise heinamaa ülaservas:

Üsna lubjakivine maa seal. Ning sügisest-kevadine sekka ka liigniiske. Ajutist liigniiskust taluvad valgepöögid aga hästi. Ning siis kärutasin kõik kuus istikujurakat ükshaaval kohale ja istutasin paika. Igale istikule kaks ämbrit vett kah. Tampisin mudase pinnase kinni. Tulemus jäi igati tore. Tegelikult olin juba aastaid mõelnud, et seal topiaar-aia servas võiks olla veel üks hekijupp. Lisaks olemasolevale valgepöögi- ja pöögihekile. Omalaadne poolsuletud õu jäi nüüd. Vast lähevad need vaesed ärarebitud valgepöögid ikka kasvama...

Nõndaks, ja nüüd vaade lagedaks tehtud alale, kust valgepöögid said minema küüditatud:

Kreeta tselkva on näha all paremas nurgas. Kui lookvõrsikud juured alla võtavad, siis ühe tselkva saaks istutada paremal olevale mullaribale. Kahte sinna ei mahu, sest must mänd (Pinus nigra) hakkab tulevikus väga laiutama. Vasakpoolsele ribale aga puud istutada ei tasu, sests see on juba elektriliini kaitsevööndis. Sinna saaks aga susata kreeta kukerpuud (Berberis cretica). Tundub, et mullu külvatud seemned hakkavad tärkama. Mis on igatahes väga rõõm!

Kreeta tselkva puhkeb praegu, üleeilse -1 kraadise öökülma eest kaitses suur katteloorist telk. Ikka talsedi talse, et -21 kraadine talvekülm ei teinud sellele Kreeta relikt-endeem puule midagi. Poleks uskunud, et see liik ikka nõnda vastupidav on! Vaated puhkevale Zelkova abelicea'le:

Selline Carpinuse-Zelkova postitus tema nüüd sai. Täitsa väsinud tõttöelda. Ei olnud see valgepöökide rebimine väga kerge midagi, ikka täitsa töömoodi töö!

Meenutusi Siguldast

 Läinud laupäeval, 4. mail oli üks korralik sõidupäev: Tallinn-Sigulda-Tallinn. Kui põhjarannikul uhas jääkülm tuul, siis seal lõunamaal valitses suisa T-särgi ilm. Kõik loodus oli palju rohelisem-lopsakam-ettejõudnum ka.

Peaeesmärk: Sigulda taimelaat. Sedakorda 20-s juba, ise olin seal mulluse järel teistkordselt. Eks ses rahvamassis ole natuke keeruline pakutavasse süveneda, aga hakkama mina sain. Kraami jagus kõvasti. Seegi kord oli odavaid 9.50 euriseid rodosid, igati kobedad, täies õides juba. Valdavalt puha aga sordid, eelistan liike, mida on paraku väga raske kätte saada. Nii jäi rodo-ost ära. Kui mullu sain Läti riigimetsa telgist suure gruusia tamme, siis sedakord oli valik seal na hõre. Betula chichibuensis, Jaapani üheainsa lubjakaljumäe endeemse kase liik oli seal huvitaval kombel saadaval. Kuna see mul juba olemas, siis ei tarvitsenud seda kaasa tarida. 

                                            Rahvarohke Sigulda laat.

Küll aga jäi ette Myricaria germanica. Kunagi aastate eest mul see tamariskiline oli, hukkus aga ruttu. Ei teadnud ma siis, et kuivust see liik ei salli, on jõekallaste leetseljakute-paljakute asukas. Levila Püreneedest Mongooliani. Huvitaval kombel levib ka Skandinaavias, on isegi Skanes ja Ölandil, ehkki vähearvukana. Hoopis põnev, et lausa Soome põhjanukas Utsjoki kandis leidub kah looduslikult. Säherdune tamariskiline ja äkitselt Lapimaal, tundrakaskede naabruses! Selle 7-eurise taime ma igatahes soetasin.

                                                Euroopa mürikaaria (Myricaria germanica).

Laadal pakuti kõvasti sirmokkaid (Sciadopitys verticillata). Üks mul juba on, metsas sirgunud üle pea, ostetud 2006. aastal. Ammu olen plaaninud talle sinna kaaslast. Nüüd siis läks ostuks. Saadaval oli erinevaid sirmokka sorte, leidsin siiski põhiliigi esindaja. 45 euri tükk.

                                                    Sirmokas (Sciadopitys verticillata).

Lätis on tegeletud tublisti aprikoosi- ja virsikuaretusega. Nõnda sai kaasa toodud virsikupuu, 25 euri tükk, palju odavam kui Eestis müüdavad. Prunus persica, sordiks 'Maira'. Seemnest kasvatatud virsikupuu on mul kodus sirgunud paarimeetriseks, õitseb hästi, pole veel viljunud. Sai siis nüüd omale kaaslase.

                            Laadaostud Siguldas ja vahepeatusena Sigastes, õitsva alõtša taustal.

Laadaplatsi servas sai sedakordagi imetletud keskeuroopalikku Koiva oru vaadet. Täitsa nagu kuskil Tšehhis või Kagu-Bulgaarias Strandžas vms. Kahjuks on org lastud liialt metsa, säärast ilusat mägivaadet niitudega ongi seal vist üksainuke.

          Sigulda Koiva oru mägised vaated, justkui kusagil Kesk-Euroopas või Bulgaarias.

Ja elus esmakordselt Gutmani koopas käisin mina ka, meite turismobuss tegi seal peatuse, kasutasin mõistagi juhust. Kuulsad Sigulda kepid olivad müügil. Ei ostnud muidugi. Isegi pilti ei teinud va keppidest, ehkki oleks ju võinud. Koobas ise on täitsa vägev. Haigutab seal liivakiviseinas, koopaava kohal kadakas rippu, kaljudel haprad põisjalad ja kivi-imarad. Veerul salatrohelises noorlehes laialehine mets. Jällegi nii keskeuroopalik meeleolu. Koopas voolav allikas on suunatud piki tagaseina kulgema. Rahvast kubises palju, täielik turismokoht. Koopa naabruses veerudel vohas salutaimestik. Tähtheinad õitsesid, mitmeõiesed kuutõverohud sirutusid ülespoole. Muljetavaldavalt palju õitses seal kopsurohtu (Pulmonaria officinalis), lausa suurte kogumikena. 

                                            Gutmani koobas devoni liivakivis.

                   Kivi-imarad (Polypodium vulgare) ja haprad põisjalad (Cystopteris fragilis).

                                            Üks endel Gutmani koopa esisel.

                                              Kopsurohi (Pulmonaria officinalis)

Eraldi peatus oli veel ka Volmari mõisas ehk Valmiermuižas. Volmari kant sai sõjas väga tugevasti kahjustada, nõnda läks nihusti ka sel mõisal. Peahoonest on püsti vaid üks torn. Nojah, abiks seegi...

                       Volmari mõisa ehk Valmiermuiža peahoonest ainukesena säilinud torn.