Läinud laupäeval, 4. mail oli üks korralik sõidupäev: Tallinn-Sigulda-Tallinn. Kui põhjarannikul uhas jääkülm tuul, siis seal lõunamaal valitses suisa T-särgi ilm. Kõik loodus oli palju rohelisem-lopsakam-ettejõudnum ka.
Peaeesmärk: Sigulda taimelaat. Sedakorda 20-s juba, ise olin seal mulluse järel teistkordselt. Eks ses rahvamassis ole natuke keeruline pakutavasse süveneda, aga hakkama mina sain. Kraami jagus kõvasti. Seegi kord oli odavaid 9.50 euriseid rodosid, igati kobedad, täies õides juba. Valdavalt puha aga sordid, eelistan liike, mida on paraku väga raske kätte saada. Nii jäi rodo-ost ära. Kui mullu sain Läti riigimetsa telgist suure gruusia tamme, siis sedakord oli valik seal na hõre. Betula chichibuensis, Jaapani üheainsa lubjakaljumäe endeemse kase liik oli seal huvitaval kombel saadaval. Kuna see mul juba olemas, siis ei tarvitsenud seda kaasa tarida.
Küll aga jäi ette Myricaria germanica. Kunagi aastate eest mul see tamariskiline oli, hukkus aga ruttu. Ei teadnud ma siis, et kuivust see liik ei salli, on jõekallaste leetseljakute-paljakute asukas. Levila Püreneedest Mongooliani. Huvitaval kombel levib ka Skandinaavias, on isegi Skanes ja Ölandil, ehkki vähearvukana. Hoopis põnev, et lausa Soome põhjanukas Utsjoki kandis leidub kah looduslikult. Säherdune tamariskiline ja äkitselt Lapimaal, tundrakaskede naabruses! Selle 7-eurise taime ma igatahes soetasin.
Laadal pakuti kõvasti sirmokkaid (Sciadopitys verticillata). Üks mul juba on, metsas sirgunud üle pea, ostetud 2006. aastal. Ammu olen plaaninud talle sinna kaaslast. Nüüd siis läks ostuks. Saadaval oli erinevaid sirmokka sorte, leidsin siiski põhiliigi esindaja. 45 euri tükk.
Lätis on tegeletud tublisti aprikoosi- ja virsikuaretusega. Nõnda sai kaasa toodud virsikupuu, 25 euri tükk, palju odavam kui Eestis müüdavad. Prunus persica, sordiks 'Maira'. Seemnest kasvatatud virsikupuu on mul kodus sirgunud paarimeetriseks, õitseb hästi, pole veel viljunud. Sai siis nüüd omale kaaslase.
Laadaplatsi servas sai sedakordagi imetletud keskeuroopalikku Koiva oru vaadet. Täitsa nagu kuskil Tšehhis või Kagu-Bulgaarias Strandžas vms. Kahjuks on org lastud liialt metsa, säärast ilusat mägivaadet niitudega ongi seal vist üksainuke.
Ja elus esmakordselt Gutmani koopas käisin mina ka, meite turismobuss tegi seal peatuse, kasutasin mõistagi juhust. Kuulsad Sigulda kepid olivad müügil. Ei ostnud muidugi. Isegi pilti ei teinud va keppidest, ehkki oleks ju võinud. Koobas ise on täitsa vägev. Haigutab seal liivakiviseinas, koopaava kohal kadakas rippu, kaljudel haprad põisjalad ja kivi-imarad. Veerul salatrohelises noorlehes laialehine mets. Jällegi nii keskeuroopalik meeleolu. Koopas voolav allikas on suunatud piki tagaseina kulgema. Rahvast kubises palju, täielik turismokoht. Koopa naabruses veerudel vohas salutaimestik. Tähtheinad õitsesid, mitmeõiesed kuutõverohud sirutusid ülespoole. Muljetavaldavalt palju õitses seal kopsurohtu (Pulmonaria officinalis), lausa suurte kogumikena.
Eraldi peatus oli veel ka Volmari mõisas ehk Valmiermuižas. Volmari kant sai sõjas väga tugevasti kahjustada, nõnda läks nihusti ka sel mõisal. Peahoonest on püsti vaid üks torn. Nojah, abiks seegi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar