Viimastel aastatel hakkas tunduma, et aitab nagu kah nende eksootiliste puude hankimisest. Aga nüüd näib, et asi on jälle täistuuril käima läinud. Alles olid need kaks Tšehhimaalt tellimist ning nüüd saabus 13-ndamal maikuupäeval taas lisa. Sedakorda Veigo Trilljärve külakostina. Tegemist on ühe vägagi tõsise okaspuudefänniga, kes seal mandril istutab säherdusi imevärke, et ainult imesta. Seejuures kolmes erinevas kohas. Karmis Roelas Virumaal (kus ma elasin muuseas oma 14nda eluaastani), lisaks Turbuneemel ning lisaks Noarootsis, kuhu ta istutab kõige õrnemad eksoodid.
Nõndaks. Kuigi lubas tema tuua vaid Saxegothea, Tšiili liigi, Noarootsis juba neli talve väljas elanud, viimasel küll näpistada saanud, siis tegelikult tulvas värke nagu jõuluvana kingikotist. Oli seal lisaks Saxegothea conspicuale kaks Cryptomeria japonicat (ise külvatud 2018 Göteborgi seemnest), Pinus wallichiana, Torreya nucifera ning otsa Tamarix parviflora kah. Viimane küll kahtlasevõitu, tea, kas selle talve üldse vastu pidanud ja eluvaimu sees. Toodud kraam:
Päris võlgu ma siiski ei jäänud, andsin vastu neli Pilgerodendron uviferat. Maailma kõige lõunapoolsem okaspuuliik, kasvatatud 2016. sügisel Wakehurstist Inglismaalt korjatud seemneist. Paraku tänavune vähese lumega karm talv näpistas kõrgemate pilgeripuude latvu...
Et saabunud taimed potitamata, lihtsalt maast välja kaevatud, siis nad mõistagi karjusid võimalikult kiiresti istutamise järele. Kohe samal päeval sai metsa n-ö lõunapoolkera osakonda Saxegothea conspicua:
Talle olin juba aegsasti heamullalise kasvukoha valmis teinud. Teiste puhul tuli aga alles leiutama hakata. Alguse olin teinud oma sünnipäeval 9. mail, kui metsa suure ülepea sirmokka juurde istutasin Siguldast toodud sirmokka:
Maa on seal aga väga tujukas nagu neiu Teele, kõik mustika-sinika künkad peidavad kõdu all vaid liiva, häid mullasooni tuleb tikutulega taga otsida. Midagi siiski leidsin. Tüsedamamullalise koha sai Torreya nucifera:
Tema on mul ikka täiega uus lemmik, nii jäikplastokkaline läikiv ja puha. Pildilt ehk nii aru ei saagi. Ja ühtlasi sattus viljakama paksema mullaga kohale ka juba mullu sügisel Tšehhist Tropikust tulnud Cephalotaxus harringtonii:
Krüptomeeriad paraku nõnda mõnusmullale ei saanud. Raiusin eest ära pajupõõsa, lootuses, et see peidab enda juurte all head pinnast, ent tegelikult üsna liivakas sootuks. See Cryptomeria japonica sai pajupõõsa asemele:
Teise krüptomeeria koht osutus veelgi nirumaks, kuivavõitu liivmuld (kunagine välja läinud Chamaecyparis thyoidese koht), ümber paks kõdu. Noh proovime siiski:
Ning vaated uuele istutusalale, kus mustikad etc maha lõigatud ja künkad tasandatud. Esmalt suure sirmokka poolt:
Ning vaade Trochodendron aralioidese tagant:
Ja olgu ühtlasi vastassuunast kah vaade, esiplaanil uued krüptomeeria nääpsud:
Ja möödaminnes pildike ka jaapani kivijugapuust (Podocarpus macrophyllus), päritolult Batumist, seni olen potiga talvitanud siseruumes, nüüd istutasin prooviks välja:
Aga ka pisarmänd oli vaja kusagile paika sättida. See on nõudlik ja meil õrnukesevõitu liik. Olen kunagi katsetanud, ent asja ei saanud. Hea on muidugi süüdistada kadunud Carini koera, kes pisarmänninääpsu Karbon-kiviktaimlas korduvalt täis kusi. Pisarmänd tahtvat liivakamat hapukat hea drenaažiga ent niisket mulda, tuultest varjatud, samas päikselist kasvukohta. Tundub ikka väga keeruline kombo olema. Metsa väga hõreda männiku välule ma ta maha panin. Päikest seal sekka jagub, samas märtsipäikse eest, kui see taevakeha veel madalamalt käib, kaitsevad metsapuud. Muld on liivane-hapu, vahekihis küll ka natuke metsakõdu. No eks siis näis. Võõrmännid ei ole Nõmbal eriti edukad olnud, seni enamvähem hästi on edenenud vaid makedoonia ja must mänd. Igatahes seal metsas tema nüüd on, Pinus wallichiana:
Nii, aga aitab nüüd seks korraks küll. Öö käes, silm krillis ja näpp tönts.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar