Vana ja väsinud muruniidukiga sai aed veel seks hooaja lõpuks niidetud. Mis järgmine aasta saab, ei tea. Aiandamiseks on üldse aega vähemaks jäänud kui varemalt. Tänavu on aiatööd aina viivisega kuidagi tehtud saadud. Mis ma valetan, ega tehtud pole siin suurt midagi. Kui september on olnud aasta peamine rohimiste kuu, siis sedakorda sain vaid Karbon-kiviktaimla tehtud. Kõik muu aga ootab oma järge alles. Sest niitmiste teema ei taha ega taha lõppeda. Suvisel heinaajal jäi Keskmetsa välu niitmata, sinna peaks millalgi ikka vikatiga peale jõudma. Samas pole ka topiaarvärk ehk puude-põõsaste-hekkide pügamine lõpetatud. Elupuu-grotta ootab oma järge. Täna sai vähemasti majaesise viirpuu (Crataegus) niwaki puukesele aasta teistkordne vormilõikus tehtud. Ja natukese hekke trimmitud. Ehk küll vihma kukkus sadama. Ei saanud sest tühiasjast end eksitada lasta. Ei jõua looduselt lõputult armuande oodata, eksole... Vahepealasete öökülmade ja vaid +10 kraadiste päevadega võrreldes oli tänane +15 ju peagu et suvine. Ja päikestki paistis sekka. Viirpuu niwaki sai igatahes korda:
Siis tuli päike välja ning tegin väikse fototuuri aia eespool astesevates osades. Antiik-Nõmba ürdiaed näeb eemalt vaadates täitsa kobe välja, ehkki lähemalt vaates vajaks mõistagi talve-eelset rohimist:
Viinamarjasaak aga ikaldus seal tänavu. 'Zilga' on olnud alati kindla peale minek, pakkunud ohtralt magusaid marju. Tänavu aga oli nõnda, et kobarais segiläbi pooltoored ja üleküpsenud mädanevad marjad, lisaks putukate näritud. Suve lõpul avastasin, et Vitis vinifera 'Madelaine Angevine' annab rekordsaagi. Kahjuks ei jõudnud viljad küpseda, jäid hapuks. Ning öökülmad võtsid lehed ära. Mullu valmisid toona üksikud tekkinud kobarad ilusasti. Eks see vana 19. sajandi Prantsuse sort ole meil avamaal pigem kahtlane. Vaade 'Madelaine Angevine' saagile, mis süüa ei kõlba:
Aga vahepealne väike päiksepaiste meelitas magusviljalise õunapuu peale ilusa liblika. Admiral (Vanessa atalanta). Niiöelda rändliblikas lõuna poolt, kelle nukud meil võivad talvituda (?), ent see täiskasvanud isend paraku siin mitte:
Jõudsin oma fotokaameraga tiigi äärde. Seal paremal paistab uus veevõtusild, mille vend Taavi enne oma lõplikku lahkumist sel suvel veel teha jõudis...
Tiigi kaldal asub mu 1992-2007 ehitatud Karbon-kiviktaimla. Üks klõpsakas sõnajalalisele-samblalisele minimaastikule:
Ning üldvaatelisem pilt, kus vasemal amuuri korgipuu (Phellodendron amurense) ja paremal jaapani vaher:
Jaapani vaher (Acer japonicum) on mu jaoks lemmikuim kämmalvahtraist. Külvatud aastate eest Tallinna botaanikaaia puu seemneist. Tema kämmaljad lehed on nahkjad ning kuidagi nii täiusliku kujuga. Seal lagedal on öökülmadest juba värvuma hakanud, samas metsa istutatud isendid on veel rohehaljad. Niisiis Acer japonicum:
Ning lõppu üks endel/selfi sealt Karbon-kiviktaimlast tiigi äärest. Endamisi ikka imestan, miks ma jätkan oma augustis alguse saanud habemetut välimust. Ju seepärast, et aastakümneid habemik olnud, tundsin vajadust muutuse järele. Niisiis jätkan praegu veel vuntsimehena:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar