Kassari kuldkingad ja jugapuud

 Et Kassaris kuldkingi (Cypripedium calceolus) kasvab, seda ma olin varemgi kuulnud. Aga et olla vähekene neid seal. Kuid see on aastatetagune teave. Nüüd sain teada, et seal on lausa vähemasti sadakond õitsvat võsu. No see asi tasus kindlapeale ka ise üle kaemist!

Kuldkingade kodukohaks on ilus salumännik, kus alusrindes tamme, vahert, põõsaist lodjapuud, kuslapuud, paakspuud, magesõstrad etc. Kunagisest kruusakaevandamisest on pinnas üsna auklik. Ja seal need kuldkingad ongi, täitsa tee ääres, kahel pool teed. Ikka puntide viisi, aga ka üksiktaimi. Üks vegetatiivne punt kasvab otse vastu paljast teekruusa. Tänaseks on suurem osa kuldkingadest ära õitsenud. Kuid paar-mõni punti veel ilusasti kullakingalised. Paistis mulluseid kupravarsi. Viljumine peab seal olema hea, arvestades paljusid noortaimi. Näib, et see asurkond aina laiendab oma levikut.

      

    

   

  

                              Kassari kaunid kuldkingad (Cypripedium calceolus).

Asusin võsusid üle lugema, Ikka neid, millel õied peal, need mis õitsenud, muidugi ka. Leidus isegi 20-õievarreline punt, 19-õievarreline punt kah. Ühelpool teed sain 111 õievõsu. Teiselpool teed tervelt 176 õievõsu. Loodetavasti enamvähem said kõik loetud, ragistasin ka eemal põõsapadrikus. Igatahes super tulemus: kokku 287 kuldkinga õievõsu. Võib arvata, et tegemist Hiiumaa suuruselt teise kuldkingapopulatsiooniga üldse! Sarve kadastikus tundub neid vähem olema ja meenutuseks, et Kesk-Hiiumaal sain kokku 86 kuldkingavõsu. 

                 Kuldkingad trügivad lausa vaat et tee peale välja.

Istusin seal metsatee äärsel kivil keset kuldkingi mõnda aega ja lihtsalt nautisin. Rahulik, ilus ja eriline koht.

Järgmiseks sihiks sai Kassari jugapuu (Taxus baccata). Sealse jugapuuga on müstilised lood. Meenub, kuidas aastal 2005 sai Kassari Folgil murul istutud ja seltskonnast kaks läks seda jugapuud vaatama. Mina ei uskunud, et niisugune asi nagu vabalt looduses kasvav jugapuu sel saarel olemas on. Ja libistasin laisalt õltsi edasi ning kuulasin mussi. Kui siis tagasi tuldi , õhinat ja vaimustust täis, et jah, ongi täitsa jugapuu. 

Vahepeal on 20 aastat mööda läinud ning eile torkas see vana juhtum meelde. Et kui juba Kassarisse minna, et mida lisaks kuldkingadele veel kaeda. Ikka seda jugapuud, miks mitte! Teadsin vaid niipalju, et kasvab endisel puisniidul, üsna täpse lokatsioonikaardi sain kah. Sinna minev tee oli tihnikusse kasvanud. Sai kõrvalt lageda puiskarjamaa kaudu põigatud.

                     Selles lehtmetsas seal taga on lootus leida jugapuud...

 Juba päris õiges kohas peagu, ent viimane jupp tähendas ikkagi padrikusse sukeldumist. Mahalangenud puude räga tegi edasipääsemise peagu võimatuks. Mu kaaslane oli valmis alla andma. Ma otsustasin maksku mis maksab edasi rünnata. Kuid astunud sammu kaks, tõstsin pilgu ja näed: JUGAPUU! Võimatus langenud risaräsas üks täitsa sihvakas kolmeharuline puukene. Kõrgust kusagil üle 3 meetri, päris nelja siiski mitte täis.

  

                     Ilma rägapadrikus ragistamiseta poleks seda jugapuud ehk leidnudki...

Selle sama jugapuu juurest tabas silm eemal lehtse seas midagi kahtlaselt tumedat. Kuusk? Või äkki...? Sinna pääs oli juba hõlpus, metsaalune rägast vaba, kariloomad lausa promenaadi sisse tallanud.

Ja ütle nüüd, oligi TEINE JUGAPUU! Esimesest kõrgem, kusagil 4-5 meetri vahel. Kaheharuline. Vana kolmetüvelise sanglepa võra all. 

                   Seal saarepuu taga salumetsas paistab teinegi jugapuu!

See jugapuu on emane, sest ühtäkki hakkasin ta all ja ümber märkama pisikesi tittesid. Üheaastaseid seemikuid ja kuni nii kolmeaastaseid. Kokku 8 järglast. Võibolla ümberpaiskunud pihlaka kuivanud oksaharude vahel veelgi enam. Kui hästi läheks, saaks kunagi jugapuid siia rohkemgi!

                                   
                                        

                             Kassari laialehise metsa teine, suurem jugapuu.

                

                              Kassari jugapuu seemikud.

Aga ikkagi, kuidas sattusid need jugapuud siia? Hiiumaal kasvavad nad looduslikult ikka lääneservas ja Tahkunas, okasmetsade rüpes. Siin aga areaalist täitsa väljas ning täiesti ebatüüpilises kasvukohas. Hoopis laialehises metsas (lisaks sangleppadele palju saarepuid) ning nõlvast alla minnes pole meri mitte kaugel. Ses mõttes meenutab kasvukoht vägagi Ahvenamaa jugapuude esinemisalasid, ikka endistest puisniitudest kujunenud laialehistes metsades ja peagu rannikul. Siin kohtas salutaimedest nt salu-siumarja ning palju mitmeõielist kuutõverohtu. Kas võiks arvata, et need jugapuud on kunagi inimese poolt siia istutatud? Oleks väga loogiline. Aga see suurem jugapuu kasvab imelikult lehtpuutüüka juurekaelal, nagu oleks lind seemne sesse kohta situtanud. Ei tea. Igatahes väga-väga eriline paik. Lausa imeline. Jugapuud Kassari saarel laialehises metsas. Tase!

                
                      Kassari jugapuu all.

    See jugapuudega laialehine nõlvamets meenutas midagi lõunamaist, nagu karjatatavad metsad kusagil Bulgaarias või Kaukaasias.

                     Jugapuude metsa lähedal jõudsin ilusale rannaniidule.

Kablutasin mitu versta ka Sääre tirbil, otsides taaskord kuu-võtmeheina. Seda iseäralikku eostaime olnud siin 15 aasta eest ohtralt. Ei leidnud ma nüüdki taas midagi. Ja iga kadakapõõsa alust läbi inspekteerida teps mitte ei jõudnud ega jaksanudki. Olgu siis pealegi nii, et siin taas kuu-võtmeheinata jäin. Piisas täiesti Kassari kuldkingadest ja jugapuudest. Päev oli vägagi kordaläinud.

                    Tagasiteel Sääre tirbilt.

Viimased praktikapäevad botaanikaaias

 Viimased kaks praktikapäeva Tallinna botaanikaaias sai nüüd viimaks tehtud. Paraku oli see juuninädal hirmus vihmane, sestap sokutasin end esmalt kasvuhoone kaitsvasse varju.

12. juuni. Helle Dikkeri käe all päev. Kohe alustuseks anti mulle päris kole ülesanne: mõrvata rooshibisk (Hibiscus rosa-sinensis). Seal mu veebruaris rajatud džungliraja kõrval. Oleks võinud juba toona maha võtta, aga otsustati edasi lükata ja siis nüüd. Kui täies õies. Ilus sort (sordinime ei teata), õied kollaka alatooniga punaroosad. Tosin õit, hulk nuppe veel tulemas. Aga ei, maha võtta. Kurblik, kuid tegin südame kõvaks. Lõikusin juppideks, õieokstest kimbu tegemisest loobusin, sest õied ei seisa kaua, ja siis takkapihta juurisin põõsa välja. Kõik vedasin üleukse vihmasesse õue äraviskamiseks. Sama sordi taim on siiski potis olemas.

    

Veel sai natuke juuritud ja pinnast kobestatud mujal džunglis, et uutele taimedele kohti vabastada. Pealelõunal tegin niiöelda turbapeenart. Palmi alla filodendronile koht. Kuna palmijuured maapinnal laiali, siis nende vahele polnud istutada võimalik. Nii saagisin turbapätse pooleks, saagisin vinklid ja panin paika. Tekitatud taskusse kobedat mulda ning filodendron sai uude kohta istutatud. Vast see visa taim saab seal hakkama ning kukub mööda paljast palmitüve üles turnima.

Kuna ekskursioone vihmase ilma tõttu tungles justnimelt kasvuhoonetesse, siis ega seal rahvamassis midagi rohkemat teha saanudki. Uitasin niisama kasvuhooneis, muuseas tiir subtroopikas, kuhu ma praktika ajal olen jõudnud põgusalt vaid paaril korral. Huvitav, et Cephalotaxus harringtonii on seal kah kasvuhoonetaim. See peaks tegelikult olema vägagi perspektiivne peajugapuuliik meil ka avamaal, kuna levib põhjas Hokkaido saareni välja.

13. juuni. Anu Kauri käe all. Lõpuks ometi sajud lakkasid ja ees ootas eredapäikseline päev klaarsinise taeva all. Esmalt sain ülesandeks USA idaosast pärineva laialehise ebajasmiini (Philadelphus pubescens) põõsa korrastamise. Anu ütles, et ebajasmiinidel on midagi viga. Hea küll, see põõsas on vana ka juba, kuid ikkagi, kipuvad kuivetuma. Eriti, muide, vene sordid, välja arvatud 'Pamjat Lenina' vms. Hehhehh. Selle ebajasmiini põõsa all nokkimist oli ikka peagu terve ennelõuna. Noorenduseks tervet põõsast maha võtta pole hea mõte, kuna kõrval kurb kogemus teise liigiga. Tüükale lõikamise järel peagu hävis, vaid hädiseid võsukesi on tulnud. 

    

                         Philadelphus pubescens enne ja pärast iluravi saamist.

Lisaks oli operatsioon Aleksander Niine vabastamine. Paekivimüüril on mälestustahvel botaanikaaia maastikukujunduse etc autorile. Sai delikaatselt deutsiate oksi kõrvaldatud, et tahvel välja paistaks. Delikaatsema töö tegi Anu siiski pms ise, ma lõikusin põõsast kuivanud oksi.

Pealelõunaseks tööks oli kollapõõsa (Xanthorhiza simplicissima) juurimine. On selline poolde reide kuni peagu puusani põõsas. Huvitavaks teeb tema kuulumine tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonda. Palju neid puitunud tulikalisi meil ikka kasvatada saab, elulõngu vaid. Ning siis seda põõsast ka.  Looduslik levik mainest Floridani, kasvab eeskätt liivastel jõekallastel. Indiaanlastel oli ravimtaimeks. Ning kollastest juurtest saab lõnga ja riide värvi. Õied on tal tegelikult kah omamoodi huvitavad. Pisikesed tumelillakaspunased pikk-kobarad. Kõik ju tore, aga see juurevõsumine on ilge tal! Tehti ülesandeks kõrvalt aedhortensia alt ta eemaldada. Proovisin, kuid asi osutus võimatuks. Hortensiate juured on pindmised, kollapõõsa juured põimuvad aga altpoolt. Kiskusin ka katkusin palju sain, muist lihtsalt lõikasin pealsed maha. 

  

             Kollapõõsa välja juurimine hortensia alt osutus peagu võimatuks ülesandeks.

Seda põõsast peab kasvatama kohas, kus laialt saab ümber niita. Kuigi ma juurevõsulisi põõsaid üldse ei armasta, võtsin siiski mõned väljaroogitud taimetükid kaasa. Kodus oma Arkansase aeda istutasin võimalikult eemale teistest puudest-püsikutest. Aga karta on, et tungleb üle heinamaa-aia, nagu askleepiaski seda teeb...

  

  

  

   Kollapõõsas (Xanthorhiza simplicissima on omamoodi huvitav põõsas, meil Eestis ja tegelikult mujalgi Euroopas kultuuris haruldane.

Võtsin ühe tutsaka kollapõõsast Hiiumaale viimiseks kaasa. Muist sellest läheb ilmselt ka Pärnumaale.

Ja oligi mu praktika sellega läbi. Vaatasime Anuga veel huvitavaid puid-põõsaid, millest siinkohal pikalt juttu teha ei jaksa. Kuldvihmad on võimsaks läinud seal, nii rasvased ja pikkõisikulised. Vahet sai teha: Laburnum alpinum lehed on teravatipulised, L. anagyroides lehed ümartipulised. Viimane on külmahellem kui alpi kuldvihm, seega meil vähelevinud. 

      Laburnum alpinum ja Laburnum anagyroides. Lehtede erinevus on selgelt märgatav.

Tamarix parviflora hakkab õitsema. See liik, mille omalegi sain. On õrnem kui T. ramosissima. Sestap vahepeal käis puukoolis vms poputamisel. Mullu talv võttis põõsa räigelt tagasi. Aga ta on just huvitav liik, levib looduslikult muuseas Kreetal

                Tamarix parviflora alustab õitsemist, taustal suurem on T, ramosissima.

Ja lõppu kaesin juudapuulehikuid. Cercidiphyllum japonicum on kõrgekasvulisem, tüved rõmelised. Isastolmukate jäänuseid paistis. 

                Cercidiphyllum japonicum (vasemal) ja C. magnificum (paremal).

                         Cercidiphyllum japonicum (vasemal) ja C. magnificum (paremal).

                           Cercidiphyllum japonicumi rõmelised tüved.

                                 Cercidiphyllum magnificumi siledad tüved.

Seevastu Cercidiphyllum magnificum on poole madalam, põõsjad seal pigem. Tüved siledad. Lehed aga palju suuremad, ümaramad, ikka parajad larakad! Ja metsikult viljunud. Siit pärinevad ka minu õilsad judapuulehikud, tänavu esmakordselt õitsesid. Kuigi väiksekasvulisem, meeldib õilis juudapuulehik mulle siiski enam. Nii ägedad lehed on tal!

Praktika lõpupilt Cercidiphyllum magnificumiga. On ikka suured lehed! Ja rikkalikult viljunud.

Ja suur Cornus controversa õitseb. Ja Notofagus antarctica, kuigi nii kidur ja osalt isegi kuivetunud, on tihkelt vilju täis. Ja Asphodeline lutead möllavad õitseda ja.. Kuid seda loetelu võiks jäädagi siin jätkama. Aitab seks korraks küll.

Valged tolmpead Ida-Hiiumaal!

 Nii uskumatu kui see ka pole, siis tõesti: nüüd on valge tolmpea (Cephalanthera longifolia) leitud kasvamas ka Ida-Hiiumaal. Olen aastaid mõelnud, et miks ometi see liik on siin saarel seni rangelt lääneosaga piirdunud, samas kui seal sobivaid kasvumaid vähe, sellal puududes Hiiumaa idaservas, kus lubjarikkaid maid, terveid loopealseid, jalaga segada. Nüüd on siis see Hiiumaa valgeks lääneks (valged tolmpead) ja punaseks idaks (punased tolmpead) jagunemine segi paisatud.

Juuni algul avastati Ida-Hiiumaalt kaks-kolm valget tolmpead. See uudis mõistagi oli mu jaoks paras pauk ning muidugi tahtsin ise sinna jõuda. Et näha, millistes tingimustes nad kasvavad. Täna jõudsin pärale. Eilsest hiigelvihmast (Nõmbal 38 mm) tingituna loopealsed lausa ujusid veest, mistap kummikud olid väga asjakohased. 

Palju huvitavat muud orhideekraami on ses kandis. Kärbesõisi, täies õies kuldkingi, veel üsna nuppus punaseid tolmpäid, aga ka kollakaid sõrmkäppi ja mida kõike veel. Kuid minu ainus huvi oli täna valge tolmpea. Ning seal tema oli. Väiksel välul vaat et suvaliselt ette jäädes. Üle kahe vaksa kõrgune taim, küll juba peagu läbi õitsenud. Kokku olnud tal 9 õit. Kuid kohe kaks jalga kõrval väike kolme õiega taim. Veel kaks jalga edasi otse noore männi jalamil juba kolmevarreline taim. Õisi vartel vastavalt 8, 7 ja 2. Tolmpeade niidul valitseb lubikas (Sesleria uliginosa), lisaks käoraamatute lehti ja üks kärbesõis (Ophrys insectifera). 

   

                       See äraõitsenud valge tolmpea jäi mulle esimesena ette.

     

Olin vägagi rahul. Kuid see polnud sugugi kõik. Ilmnes, et olin mööda marssinud sootuks peamisemast valgete tolmpeade kasvualast! Tosinkond sammu tagasi lõuna poole silmasin üht ilusat alles õide puhkevat taime.

     Teine, see peamine valgete tolmpeade kasvuala. Pildil mitu taime, aga eks sa katsu neid silmata!

Ja siis aina avastasin neid seal kühmul juurde, paar tükki täiesti kadakapõõsasse peitunud, muist aga veel noored, üks lausa vaid ühe õiekellukesega. Ka kadakapõõsa taga oli neid. Ja üks toekas õierohke taim eksinud metsaserva võsavillu.

                Võsametsa villu sattunud valge tolmpea.

   

    

             Kuuse naabruse valgetele tolmpeadele seltsib sinilillelehti (Hepatica nobilis)

            

See oli nii hea tunne. Kas just päris ekstaas, aga jah,  muudkui hüüatad: näed, veel üks! Ja veel! Näed, siin ka! Ja nii edasi. Kokku oli seal 14 tolmpea õievõsu. Neist üks taim kolmevõsuline, millest ühel õievars. 

Kokku sai ses populatsioonis loendatud 19 õievart. Pisemate taimede olemasolu näitab, et asurkond on igati elujõuline ja aina laienev. Tõsi, erilist laienemise ruumi seal paraku pole. Ida pool on vastas sarapikune metsapadrik. Muuseas paar kuuske. Teisal kolmest küljest liigniiske loopealne, tükati kidur, põhja pool väga lopsakrohune. Need kõik paigad valgele tolmpeale ei sobi. Nemad on koha leidnud vaid ses vahevööndis. 

Käisin ka laiemalt ringi, juba lootes, et ime jätkub ja ehk on veel kuskil tolmpead, ent muidugi mitte. Praegu oli valgeid tolmpäid näha vaid sellel kitsalt piiratud alal. Tuleva aasta juunikuus peaks kindlasti naasma. Et näha, kuidas neil tolmpeadel siis läheb. Arvestades praegust veerohkust, võiks arvata, et aastal 2026 veelgi paremini.