Õnneks sulas see esimene lumi ja veidiks on taas haljad aasad silmale rõõmuks. Üllataval kombel leiab veel natukese sügisesi värvilisi lehti ning viimaseid õisigi. Pikka juttu taaskord ei heieta, lükin siia mõned täna klõpsatud vaated.
Peamine, miks fotoaparaadi võtsin ja metsaaeda läksin, olid õitsvad krookused. Jah, veel novembri teises pooles näeb Crocus speciosuse õisi. Praeguste ilmadega nad küll enam ei avane, ent on toredad ka sellistena. Kunagi Taavi Tuulik jagas mulle selle liigi sibulaid ohtralt, erineva õitseajaga etc. Varasemad õitsejad said Aadria õue, need puhkevad oktoobri algul ja on nüüdseks ammuilma läbi. Metsaaeda said aga hilisemad õitsejad. Krookuseõied novembris on seal enamvähem iga-aastane nähe. Piltidel Crocus speciosus loorberilise Sassafras albidum põõsa all kanarbike vahel:
Ja veel õiekesi. Tänavu on lepalehine kletra (Clethra alnifolia) jäänud viimaste õitega ikka väga hiljapeale. Üleeile lumes tundus eriti kumamstav neid lõhnavaid õisi vaadata, samas lumest sinav krookuseõis.
Enamvähem kõige viimased raagujad on ambrapuud. Kuna kasvukoht pole lauspäikses (samas meie oludes vajavadki kaitstumat kasvukohta), siis ülikirkaid sügisvärve ei kujune. Natuke punast, enamasti kollast, mis nüüdseks juba varisenud, sekka hilistunud rohelisi lehetähti. Kahest ameerika ambrapuust on mul ellu jäänud üks, see kasvab väga rõõmsasti:
Mu lemmikum on aga ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis). 2014. aastal Rhodoselt toodud seemik on lausa uskumatult vastupidav siin kaugel põhjamaal, pole ka mullu -21 kraadiga külmunud ning aina rühib kõrgemaks kasvada. Varsti rihib juba üle mu pea sedasi! Kasvukoht talle küll natuke ei meeldi, miskipärast on suvelehed na haledad helerohelised. Kuid sügisvärv on ilus ja aastased juurdekasvud korralikud. Viimane on muidugi peamine. Kollased lehed on juba varisenud, jäänud on harvad muutoonilised:
Nii et leiab aiast veel ühtteist lohutavat. Värvilisi lehti ja isegi õisi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar