Aprillikuu lõpp aias, metsas ja puisniidul

 Üles-alla tõmbleva temperatuuriga aprillikuu saab läbi. Üle kahekümne kraadiseid soojapäevi siin saarel me ei kogenud, aga ongi hea, milleks see südasuvesoe hea on, hullutab vaid taimed liialt puhkema. Lumesajust me pääsesime (mullu jüripäeva lumehunnik on meenutamist väärt!), kuid öökülma ikkagi siia sai kah. Paar kraadi või nii, mitte nagu mandril, kus -7ni virutas. Nüüd kahel viimasel päeval sajab aga vihma. Kevadine vihm siin tavaliselt kevadpõuastel saartel on muidugi teretulnud. Ehkki rohi vohab nagu põrguline, niisugust niivarast rohu kasvutungi nagu ei mäletagi. 

Üleeile tegin väikse pildistamistuuri, läksin Tagapuisniidule käopäkki (Lathraea squamaria) pildistama. Need on tänavu eriti uhked, nii sarapuu all kui sanglepa-sookase vahel kummaski 28 õisikuvart. Külvasin seemned 2016. aastal, esimesed õisikuvarred ilmusid maa peale 2023. Aga vaid neis kahes kohas, mujal pole kõssugi. Näib, et mujal siis külvid ei õnnestunud.   

                

Piisas mul harva puisniidule sattuda, kui muidugi kukkusin langenud risu, roikaid ja ümberkukkunud kaseronte koristama. Suurema tüve eemaldamiseks peaks eraldi kirvega minema, et juppideks raiuda, muidu ei jaksa minema lohistada. Ühtlasi üritasin pildistada lodukannikesi (Viola uliginosa). Paraku fotoaparaat ei suuda nende lillasiniseid õisi õigesti tabada, värvib alati ebaloomulikult eresiniseks. Eks ma tuunisin nüüd arvutis lillakamat tooni tagasi, kuid päris õige asi ei jäänud. Porsad (Myrica gale) õitsesid. isasurvad jäid ilusti kaadrisse, ent pisikeste lillapunaste emasõisikute tutsakad viimseni udused. Ei hakka ühtegi udupilti siia lisama.  

Öökülmad on kahjuks rikkunud Corylopsis spicata rippõisikud, tänavu oli esmakordselt väga rikkalik õitsemine. Aga Notofagus antarcticad on puhkenud, levitavad kaneelilõhna, ja hakkavad tänavugi õitsema.

Korsika lumeroosid (Helleborus argutifolius) õitsevad, ent isegi see pehmo talv on nende lehestikku rikkunud.

Hüatsindid 'Woodstock' näevad välja nagu miskid liba-orhideed. Juba 15 aastat ses kasvukohas, suveks ei mingit ülesvõtmist. Aga eks nad sellise n-ö looduslikuna ole ka vähemrammusad kui teiste poputatud hüatsindid. Mulle aga meeldivad just sellisena nagu nemad on.

Eile võtsin ette ka väikse aiatöö. Muidu rabele koolipraktika raames Tallinna botsadis ja üldse, saab natukegi omalgi midagi tehtud. Nimelt metsas, kus mul Ibericum ja muu eksootika. Näed sa, eerikad õitsevad praegu uhkesti. Erica carnea (Quercus ilex esiplaanil) on külmakindel, laiutab toredasti ja saab võitluses mustikatega hakkama. Seevastu värdeerikad (Erica x darlyensis) on mullu talvel paljaskülmaga osalt näpistada saanud. Imelikke pisikesi vaskroheka läikega liblikaid oli parajasti täis.     

           

             

Nojah, aga see aiatöö. Mullu novembri lõpus tegin Ibericumi laienduse. Kaevasin kraavijupi, sealt sain mulda, mille teisaldasin kõrvale alale, kust olin pealt ära koorinud paksu mustikase kõdukihi. Paraku jäi ala liiga madal. Kuna kraavijupil puudub äravool, siis kogub see suurte sadudega vett triiki ja teeb istutusala nätsikuks. Mõtlesin kärutäie mulda aiaservast peale tuua. Tegelikult kulus sinna lausa neli kärutäit. Selline huumusliivmuld mõnede lubjakivikestega. Soh, koht sai valmis, et taimed peale tuua. Tagapuisniidult loorberkirsipuid. Prunus lusitanica (Kopenhageni botaiast 2019 külv) ja viis Prunus laurocerasuse pistoksa. Ei edenenud seal Tagapuisniidul. Muld kuidagi tihkeklimpis ja eks põhijama suvine kuivus, puujuured imevad pinnasest vee ära. Istutasin nüüd need igihaljad liblekesed paika. Portugali loorberkirsipuid on üle 40, ilmselgelt tulevikus neid sinna nii tihedalt jääda ei saa. Niisiis selline vahevariant praegu. Enne talve tuleb ala ära sammaldada, sellise paljamullalisena on pinnase liigkülmumine kindlustatud, seda peab vältima.

       

                    

Ja lõppu samas naabruses olev Prunus lusitanica 'Angustifolia', kes on väga külmakindlaks osutunud. Toob suurepärast Atlandi-äärset igihaljast meeleolu. Loodetavasti on põhiliigi portugali loorberkirsipuud sama vastupidavad. Mulluse -21 kraadise paljaskülma elasid need seemikunääpsud igatahes ilusti üle.

Selline kiirülevaade sai. Aias-metsas on vaatamistväärt muidugi palju enam, kuid kõike siia lükkida ei jõua.

Nõmba metsa hübriidülased

Eile õhtupoolikul bussilt tulles põikasin peatuse juures ülastemetsast läbi. Siit on leitud neli erinevat kollase ülase vormi, neist 'Tapio', minu järgi nimetatud, ja selle sain omale nüüd Tartu botaiast kah, õitsema pole veel hakanud. Lisaks Taavi Tuuliku (tema see vormide avastaja oligi) sõnul seal ka hübriidülaseid. Ja tõepoolest. Mõni samm ja juba hiilgaski eemalt üks isemoodi ülastekogumik. Kummaliselt heledad kollased, õied suured kui võsaülasel. Milline super värv! Hübriidülane (Anemone x lipstiensis) on kollase ja võsaülase looduslik ristand. Ta pole Eestis eriti sage. Levikuatlase ruute uskudes on esikohal Viljandimaa: 5 ruudus. Järgneb Hiiumaa ja Jõgevamaa 4 ruuduga, Lõuna-Läänemaal, Saaremaal ja Järvamaal kahes ruudus, Ida-Virus ja Võrumaal ühes ruudus.

                  Anemone x lipsiensis Nõmba metsas.

Fotokat mul kaasas polnud. Täna relvastasin end fotoaparaadi ja väikse labidaga, eesmärgiks ka väike introduktsioon sealt. Mets on olnud ilmselt endine puisniidutükk, või puiskarjamaa. Tore lehtpuine 200 x 200 m ala Nõmba mäe põhjanõlvakul, ümbritsetuna heinamaadest. Valdavad sanglepad, kahjuks saarepuud peagu kõik saaresurma tõttu hukkunud, nende asenduseks sirguvad vahtrad. Leidub kaks jalakat ning kaks suurt tamme - viimased on kunagised hoovipuud. Alusmetsas haljendavad noores lehes toomingad, ühes servas natuke sarapuid.  

                    

          

                Anemone x lipsiensis Nõmba metsas

Nõndaks. Kaesin eilse hübriidülase leiu üle ning hakkasin edasi liikuma. Ex-hoovitammede juures leidsin veel kaks laiku hübriidülast. Tamme all mõni taim, vana hukkunud saarepuu pool aga umbes nii 2 x 3 jalane ilus klump. Tundub, et nende taimede õied olid justkui heledamad kollased kui tolles esimeses kasvukohas.

           

Anemone x lipsiensis Nõmba metsa teine kasvukoht. Õied tunduvad seal olema heledamat kollast värvi kui esimeses leiukohas.

Edasi aga üha vaid kollased ja võsaülased. Varsakabjalodu on seal ka. Oli mõte uurida lähemalt kollaseid ülaseid, et äkki miskit topeltõielist või 'Tapio' sordi sarnast. Kuid ei silmanud ma midagist sellist. Ala on suur ja ülaseid mustmiljon, sinna läinuks ära terve pikka päev. Ja metsa idaservas jäi üldse käimata. Kahjuks on uus omanik sinna istutanud kuusekultuuri. Mnjah

          

Nõmba ülastemets, endine puisniit. Seal on ka pisike sarapikufragment esindatud.

Kuid huvitavaid kollaseid ülaseid ma leidsin ikkagi. Paar taime oli terveservaliste lehtedega, nägid huvitavalt isemoodi välja. Kas on see omadus neil kinnistunud või kogemata korraks anomaalia? Ei oska öelda.  

Anemone raunculoides. Paaril kollasel ülasel on omapärased ilma servasakkideta lehed.

 Ning siis panin tähele, et nii mitmedki kollased ülased olid lausa kolmeõielised. Tervelt neli kolmeõielist, siis lähestikku kaks sellist, mitmel pool üksikuid kolmeõielisi veel. Ja kirjanduse andmeil väidetakse, et kollane ülane on valdavalt üheõieline, harva kaheõieline. Selles Nõmba salus see väide ei kehti! 

           

                     Kolmeõielised kollased ülased (Anemone ranunculoides).

Jõudsin otsaga tagasi bussipeatuse lähiste hübriidülaselaiguni. Selle suurus on laias laastus 3 x 4 jalga. Või veidi enam. Lähivõtteid pildistama hakates avastasin, et lausa reeglipäraselt on taimed kaheõielised. Ja vahi: ka üks kolmeõieline hübriidülane. Mis toredus! Lähifotol meenutab hoopis nagu miskit lihtõielist kollast pojengi. Õied tõelisuses muidugi säärased taldrikud pole. 

              

                      Kolme õiega hübriidülane (Anemone x lipsiensis).

Nojah, tegin siis seal väikse kaeve ja tõin natuke seda hübriidülast kaasa. Istutasin Aadria õue taha metsaaia serva. Sinna kuhu 2000. aastal sai samast ülastesalust kollast ülast toodud ja kuhu sel kevadel olin susanud Tartust saadud 'Tapio' kollase ülase. Nüüd siis ka need hübriidülased. Paraku on suur osa metsaaeda vallutanud võsaülane, nii et sobiva mullaga kohtades pole nende segunemist võimalik vältida. Muide, pinnas oli seal ülastesalumetsas kobe, samas raskevõitu, rammukas salumuld. Mul siin metsaaias aga vähem rammus. Nii kopsakateks hübriidülased siin edaspidi arvatavasti ei sirgu. Praegu on nad hoolimata suure mättaga siirdamisest üsna longus. Ilge jäätuul uhab, eks see kah väntsuta neid. Aga küllap nad toibuvad.

Liba-leedersõrmkäpad koduheinamaal

 Praegu õitsevad aia alumisel heinamaal ilusad helekollased lilled. Eemalt vaadates tundub kui oleks maikuisel Saaremaal, leeder-sõrmkäppade (Dactylorhiza sambucina) niidul. Tõesti, õisikute kuju ja värv on sarnased. Muidugi pole siin mingeid leedrikäppi, on hoopis lõokannused. 

                    Kas ei meenuta leeder-sõrmkäppi (Dactylorhiza sambucina), mh, ah?

Ma ei mäletagi, kuidas need täpselt siia juhtusid. Kas hankisin ekstra? Võib ka olla, et Mareti taimeaiast tuli miski mugul koos tatari kuslapuu potiga kaasa. Ja tärkas ilus helekollane kevadlilleke. Aastatega sai neid selle kuslapuupõõsatutsaka alla kena kimp. Igal kevadel olen neist vaimu sattunud, mu meelest kõige kaunimad lõokannused üldse! Ka meie kodumaine lilla lõokannus on ju igatepidi tore, aga nende kollaste puhul paelub värv ning õielehed on märksa lopsakamad. Kunagi Maretilt küsisin, et mis liigiga tegu võiks olla? Ta pakkus miski variandi välja, ent see mul mõistagi ununes. Nüüd aprillikuus võtsin täpsema uurimise ette. Kollane lõokannus see kindlasti pole. Ilmselt on tegu kattelehise lõokannusega (Corydalis bracteata). Tundub kuidagi lõunamaise moega tegelasena, ent pärineb hoopiski kontinentaalsest karmist Idast: Lõuna-Siber, Sajaanid, Mongoolia, Kasahhi.

           

                           Corydalis bracteata ehk kattelehine lõokannus

Kuigi öeldakse olevat metsataim, kes ei talu põuda, aga ka mitte liigniiskust, siis mul siin on osutunud niidutaimeks. Ju seega suvisel puhkeperioodil väga põuda ei saa, ent talvel on nõrgvete tõttu küll ajuti väga nätskemärg see pinnas. Tatari kuslapuu alune kimp on paraku niruks jäänud. Kuid see-eest on uusi taimi ilmunud eemale. Katvat uhket kollendavat lõokannuse vaipa küll pole, ent just sedasi üksikutena niidul mõjuvad nad eriti paeluvalt. Kas on sipelgad nende pähklikesi sinna eemale vedanud? Küllap. 

                       Corydalis bracteata on tatari kuslapuu alt eemale heinamaale külvunud

Ja ega rohkem tarka oskagi seletada. Ühed väegade ilusad-armsad lõokannused ja... panen siinkohal punkti.

Jälle praktikal botaanikaaias

 14. aprill. Sel nädalal olin kolmandat korda Tallinna botaias praktikal. Nüüdsest avamaal. Käisin palmimajas oma botaseid etc ära toomas, kuna oli käsk kolida ümber väljapool tara olevasse välikollektsioonide halli majja. Nostalgia tekkis palmimaja ja sealsete naesterahvaste järele. Ütlesin tere ja headaega, puurist välja tulnud Peetjale kah ning siis minekut.

Kauri-Anu mu nüüdseks praktikajuhendajaks. Kolmeks päevaks oli ta bronninud meile elektrilise sõiduki, mis kergendab suurel alal ringiliikumise vaeva. Kohe alustuseks näitas valget mändi, millel koledad oksatüükad külge jäetud. Et mis nii? Aga sellepärast, et siis võtvat koorepõletikul tüveni levimine rohkem aega, sestap ei saeta tervet haigestunud oksa maha. Lisaks seletas "vanandamisest". Ehk siis lõigatud kuskil lähistel üks noorem mänd kuidagi kah tüükaliseks vms, et sarnaneks ümbritsevate vanade mändidega. Seda ilmaimet tahtnuks tegelikult oma silmaga näha. 

Erikaariumis kaevandasime kopaga kraapsatud uue istutusala servi sirgemaks ning emaldasime maha jäänud mättapussakaid. Selle ala edasisest saatusest aga järgmise päeva kirjelduses.

        

                 

Triiphoone seina äärest eemaldasime kattekuuseoksi ja Opuntia compressa kohal oleva polykarbonaatkatte. Pealelõunal samas kaevandasin suure ubapõõsa kõrgpeenrast välja. Iseenesest ju ilus põõsas, aga no kui oli vaja üles rebida, eks siis oli vaja. Ka mullu hukkunud astlalise kaameli-läätspuu lõikasin maha. 

                          

                                Kaameli-läätspuu (Caragana jubata) on kahjuks surnud

Ameerika pärnale tehti hoolduslõikust, tõstukiga. Ilusa võraga puu, kuigi algusest peale viga see, et alstud alt kaheharuliseks. Sestap kipub laiali vajuma, selle ennetamiseks harud  võras trossiga omavahel kokku tõmmatud. Sealsamas jäeti mind kaselehise enela (Spiraea betulifolia) istutusalaga võitlema. Ilgem risuräsu, lamandunud ja kuivanud ja üldse. Lõikusin mis jaksasin, eemaldatud okstemass sai mitu korda suurem kui allesjäänud.

              

                       Spiraea betulifolia lõikus, millega A. Kaur rahule ei jäänud

Läbi botaia halli maja poole jalutades klõpsisin pilte. Näiteks Tamarixidest. Tamarix ramosissima on muljetavaldav ülepea laiuv põõsas, praegu küll raagus ja suht silmapaistmatu küll. Olen kaks korda seda liiki üritanud kasvatada, ikka ära surnud. See siin on nii hästi edenenud vahest seetõttu, et kasvas varem triiphoone seina ääres kaitstud soojas kohas. Kuniks liiga suureks paisus ja kästi minema rebida. Siia ta toodi ja ellu jäi. Kõrval ka Tamarix parviflora, kuid see on kõvasti tagasikülmunud, vist mullu talvel. Mul on kah see liik alates mullusest, eks näis, kuidas Hiiumaal käituma kavatseb hakata. Kasvukoht Aadria õue sai loodetavasti sobiv.

      

              Tamarix ramosissima on muljetavaldavalt suureks suutnud kasvada

Veel kaesin jalakaid. Ulmus pumilad on ikka väga toredad korbakoorelised puud, parajasti õitsemist lõpetamas. Ilmnes, et mul on kah just see madal jalakas Nõmbal. Mitte Ulmus parvifolia. Toda on olemas ka Kloostrimetsas, kohe U. pumila kõrval, kaks isendit. Kuid need ülepea puukesed on väga krässakad, ei tunne end hästi paraku. Külmaõrnad?

    

                

                                    Ulmus pumila on üks sümpaatne jalakas

Ülemise tiigi kaldalt avaneb suurepärane vaade palmimaja poole. Varem kasvas siin mägimännipadrik etc. Kuid need võeti maha, sest seenhaigus pruun vöötaud ründas. Vahepeal peeti mitu aastat vahet ja nüüdseks on sinna istutatud kalmumännid (Pinus densiflora). Samust liiki kasutatakse Jaapanis palju niwaki-puudeks, ehk siis vormi lõigatud-pügatavate puudena.               

             Esiplaanil kalmumänd (Pinus densiflora)

Muide, kui see vöötaud avastati, siis nõuti taimekaitsest vms, et suured kollased männid (Pinus ponderosa) tuleb maha võtta. Botaanikaaias sellega ei nõustutud. Pritsiti usinasti ja nõuete täitmiseks eraldati nad hirmsa hoiatuslindiga ja puha. Taud on siiani alles, ent nüüd ei peeta enam seda nii õudus-kuubis-ohtlikuks. Ja kollased männid on kuidagi kosunuma moega ka, tihedad. meie oludes kipuvad nad muidu enamasti ikka na hõredikuks jääma.

             

Kollane mänd (Pinus ponderosa) on väga kaunis männiliik, meenutab suisa kanaari mändi

15. aprill. Erikaariumi päev. Eelmise päeva kaarekujulise "augu" manu. Olid seal Abneri-Olev ja dendro-Tõnu ja üks naispraktikant ja mina kah. Kauri-Anu pidi peagi kuskile mujale siirduma. Avo vedas traktorikastis aina mulda ja kallutas, me kühveldasime-kuhjasime-silusime. N-ö projekt nägi ette lausa kuni meetrikõrguse keskosaga oosi, mil ühes kohas järsak. Tundus na nadi selline, kohe karjus kivide järele. Käisime siis mitu tretti kivide järel. Me Oleviga valisime ja ubisime koppa, Avo sõitis oosi juurde ja asetas kopaga oosile, õigemini ma küll libistasin kopast maha. Torelugu see, et lasti mul need rahnud täitsa iseoma ettekujutuse järgi paika sättida. Meenus sajandialguse koduse Karbon-kiviktaimla tegu, ehkki toona pidin kõik kivijurakad omal jõul kohale veeretama. Nüüd vaid sättimise vaev. Üheksa kivi sai sinna, aitas kah. Tippu sättisin kaks rahnu paari. Mäetipp võiks ju olla ikka kaljune, või kuidas?

           

         

                   Mu oma maitse järgi ja mu enda poolt paika sätitud kivirahnud

Pealelõunal läks istutamiseks. Olev kaevandas väsimatult kõrvalalalt Rhododendron russatum'eid. Väikselehine üsna lillasiniste õitega igihaljas Yunnani ja Sichuani kõrgmägede kääbusrodo. Istutatud siia 1973. aastal ja ega nad üle meetri vist eriti sirguda ole suutnud. Oosi aluspõhi sai üsna viljakamullane ja lubjakivitükikestega, turvast on botaial aga vähe, nii et see uus istutusala tekitas mus endas küll veidi küsimusi. Eks kuivavõitu ole tulevikus ehk kah. Istutasime mitu tundi, mõned rodod suurte kompakt-juurepallidega, veidi turvast istutusauku juurde, pealiskihiks pisut kah. Ehk saavad seal hakkama. Taimi oli nii palju, et trügisid väga tipukivide külje alla. Õnneks siiski kive endasse ei varja. See rodo on andnud lookvõrsikutega uusi taimi, nii sain kolm istikut ka omale koju viimiseks. Endisele R. russatum alale tulevad aga mustikakastid. Õnneks kaukaasia mustika (Vaccinium arctostaphylos) põõsast ei rebita kuskile, lubas Olev. Ja rääkis, et see külmahellavõitu liik on mitmel korral maa lähedale külmunud, vahel aga jõudnud taastuda lausa üle ta pea.

             

                          

                         

                Ümber siirdatud Rhododendron russatum miniatuurne oosimets

                                  Rhododendron russatum

Kõrval erikaariumis punnitas puhkevaid roosasid õisikupungi kõrge hübriidrodo mütakas (üks esivanem Rh. ruffum, teist osapoolt ei teata). Paari päeva pärast puhkes täisõide, siis sai mu jaoks liiga roosamannavahuks, sedasi nupupallidega nägi ta välja kõige ilusam.

                          Rhododendron ruffum x? puhkevad õisikunupud

16. aprill. Kauri-Anuga valge maja ümber. Laotasime siia-sinna koorepurumultši täiendust. Nõiapuudel puha vaid liivmuld, kui nüüd said multšikasuka ümber, siis nägi pilt kohe parem välja. Lõikusime aedhortensiat. Küsisin et kas see kevadist mahlajooksu ei tee? Anu imestas, et olen esimene aednikuõpilane, kes sellisest asjast üldse teab. Kinnitas, et võrseotsi lõigates ei juhtu midagi, alles jämedamate okste lõikamisel on mahlajooksu oht. Henryi kuslapuud pidin kah maha lõikama. Süda tilkus verd seda tehes. Nii äge kui igihaljad liaanid roniks sinna Picea orientalis'e otsa. Aga ei taheta lasta. Võre ehituseni pole jõutud ja nii roomleb see kuslapuu tihke pinnakattetaimena.

           

                       

                              Nõiapuud said multšikihi ümber     

                  

                     Lonicera henryi kõik üles väändunud väädid kästi mul paraku maha lõigata

Valge maja taga on hispaania nulg 'Kelleriis' (Abies pinsapo) viimaks edenema pääsenud, miski 6 aastat latva visanud, varem laiutas maas. On üle kolme meetri kõrge juba. Omapärasena ümber lisalatvu tõusmas. Kade tunne tuli. Minu poogend-äbarik on ikka äärmiselt niru, kas sellest midagi üldse tuleb. 

                       

                                 Hispaania nulg (Pinus pinsapo) 'Kelleriis'

Ka ei edene mul hästi siit 2012 saadud bambus Phyllostachys aureosulcata 'Spectabilis' Ju metsas on liiga toitainevaene hapu maa, kujutlen. Siin viljakas niiskes pinnases on vohanud 3 m kõrguseks, teinud parajad jämedad kepid, kuid mullutalv võttis osalt tagasi. Ja samas on risoomidega levinud peaalast kaugele, pistnud uusi tutsakaid välja lillepeenras ja tiigi ääres.

Pealelõunal kärutati mind kaselehise enela manu. Anu polnud rahul mu tööga. Et lohakad lõiked, peab kõik punga pealt lõikama, mitte tüükaid jätma. Oeh, hea, et sest padrikust üldse läbi näritud sain! Aga olgu peale. Nokkisin seal siis hea hulga aega. Ja jämedamad varred lõikusin üldse maha. Väga tugev noorenduslõikus sai. Ise kirusin, et no seda enelaliiki võib kasvatada küll vaid see, kel mitte midagi targemat teha pole kui aina selle kallal nikerdada. Iseenesest on kaselehisel enelal ilus oranž-punane kirju sügislehestik. Aga jah, enelate pöörases armastamises mind siiski süüdistada ei saa.  

                      Mis sitasti, see uuesti, ehk siis kaselehisele enelale tegin veel lisalõikust

Enne lahkumist imetlesin veel kõrval olevat orundit ameerika pärna juures. Kõik see ala oli täis ainult kuldtähti (Gagea lutea)! Niisugust kuldtähemöllu pole ma kusagil mujal trehvanud. Üldse on kogu botaia ala väga kuldtähe rohke, samuti ohtralt lõokannuseid (Corydalis solida). Selline kollase-lillakirju murumaa on väga meelihaaravalt ilus. 

                      

                      Kuldtähelisel (Gagea lutea) aasal

17. aprill. Oli vihmatibane päev, sestap ei hakanud fotoaparaati kaasa tassima, sestap sellest päevast fotosid ei saanudki. Koristasime enne- ja pealelõunal võrkaedu luudpõõsaste küngaste ümbert. Need olid kaitseks kitsede/jäneste vastu. Kuigi jäneseid olla nüüdseks õnneks harvaks jäänud. Ennelõunal saadeti mind aga endise pelleri, nüüdse tööriistakuuri taha kibuvitsapõõsasse. Kuigi nimeks nõeljaogane kibuvits (Rosa acicularis), siis tegelikult oli see ülepea põõsas peagu ogadevaba. Sestap polnud miskit hullu. Lõigata oli aga mitme tunni jagu. Esmalt eemaldada kõik kuuriseina vastu nühkivad harud. Ja kõik kuivanud harud. Ja liiga laiali vajunud oksi kärpisin ka. Päris korralik mängimine. 

Ka pealelõunal kibuvitstes. Lõikusime teeääre oksi ära. Neist kutsik-kibuvits osutus kohutavaks turris ogadikuks, sain mitu torget kätte. Anu pakkus proovida elektrilisi oksakääre, kuid need olid nii jubedad, et loobusin. Hajameelne nagu ma olen, lõika pärast endal veel mõni sõrm lühemaks. Jämedamate okste puhul oleks ta küllap abiks, poleks vaja vähimatki jõudu rakendada, kuid.. nojah.

Ja kõige lõpuks näitas Mare mulle oma seemnekabinetti. Kõik Index Seminumi seemned käivad tema käe alt läbi, need ta puhastab ja pakendab. Kuivatatakse soojakapis, säilitatakse külmkapis. Eks seemendamisega ole nüüd väga keeruline. Isegi botaanikaaedadel on suuri raskusi, et saada või saata seemneid väljapoole EL-i. Mis on tegelikult suur jama. Kui varem veel piirid lahti, siis nt Hiinast telliti siitkaudu maikellukese seemet. Seejuures nõuti erinevate kohtade seemet. Said Kloostrimetsa, Türisalu, Muhu ja Hiiumaa Sarve maikellukese seemet. Milleks küll? Ju siis miski geeniuuringute värk. 

Sedapsi. Kuna suure reede nädal, siis neljapäevaseks mu seekordne praktikanädal jäigi.