30 aprill 2025

Aprillikuu lõpp aias, metsas ja puisniidul

 Üles-alla tõmbleva temperatuuriga aprillikuu saab läbi. Üle kahekümne kraadiseid soojapäevi siin saarel me ei kogenud, aga ongi hea, milleks see südasuvesoe hea on, hullutab vaid taimed liialt puhkema. Lumesajust me pääsesime (mullu jüripäeva lumehunnik on meenutamist väärt!), kuid öökülma ikkagi siia sai kah. Paar kraadi või nii, mitte nagu mandril, kus -7ni virutas. Nüüd kahel viimasel päeval sajab aga vihma. Kevadine vihm siin tavaliselt kevadpõuastel saartel on muidugi teretulnud. Ehkki rohi vohab nagu põrguline, niisugust niivarast rohu kasvutungi nagu ei mäletagi. 

Üleeile tegin väikse pildistamistuuri, läksin Tagapuisniidule käopäkki (Lathraea squamaria) pildistama. Need on tänavu eriti uhked, nii sarapuu all kui sanglepa-sookase vahel kummaski 28 õisikuvart. Külvasin seemned 2016. aastal, esimesed õisikuvarred ilmusid maa peale 2023. Aga vaid neis kahes kohas, mujal pole kõssugi. Näib, et mujal siis külvid ei õnnestunud.   

                

Piisas mul harva puisniidule sattuda, kui muidugi kukkusin langenud risu, roikaid ja ümberkukkunud kaseronte koristama. Suurema tüve eemaldamiseks peaks eraldi kirvega minema, et juppideks raiuda, muidu ei jaksa minema lohistada. Ühtlasi üritasin pildistada lodukannikesi (Viola uliginosa). Paraku fotoaparaat ei suuda nende lillasiniseid õisi õigesti tabada, värvib alati ebaloomulikult eresiniseks. Eks ma tuunisin nüüd arvutis lillakamat tooni tagasi, kuid päris õige asi ei jäänud. Porsad (Myrica gale) õitsesid. isasurvad jäid ilusti kaadrisse, ent pisikeste lillapunaste emasõisikute tutsakad viimseni udused. Ei hakka ühtegi udupilti siia lisama.  

Öökülmad on kahjuks rikkunud Corylopsis spicata rippõisikud, tänavu oli esmakordselt väga rikkalik õitsemine. Aga Notofagus antarcticad on puhkenud, levitavad kaneelilõhna, ja hakkavad tänavugi õitsema.

Korsika lumeroosid (Helleborus argutifolius) õitsevad, ent isegi see pehmo talv on nende lehestikku rikkunud.

Hüatsindid 'Woodstock' näevad välja nagu miskid liba-orhideed. Juba 15 aastat ses kasvukohas, suveks ei mingit ülesvõtmist. Aga eks nad sellise n-ö looduslikuna ole ka vähemrammusad kui teiste poputatud hüatsindid. Mulle aga meeldivad just sellisena nagu nemad on.

Eile võtsin ette ka väikse aiatöö. Muidu rabele koolipraktika raames Tallinna botsadis ja üldse, saab natukegi omalgi midagi tehtud. Nimelt metsas, kus mul Ibericum ja muu eksootika. Näed sa, eerikad õitsevad praegu uhkesti. Erica carnea (Quercus ilex esiplaanil) on külmakindel, laiutab toredasti ja saab võitluses mustikatega hakkama. Seevastu värdeerikad (Erica x darlyensis) on mullu talvel paljaskülmaga osalt näpistada saanud. Imelikke pisikesi vaskroheka läikega liblikaid oli parajasti täis.     

           
             

Nojah, aga see aiatöö. Mullu novembri lõpus tegin Ibericumi laienduse. Kaevasin kraavijupi, sealt sain mulda, mille teisaldasin kõrvale alale, kust olin pealt ära koorinud paksu mustikase kõdukihi. Paraku jäi ala liiga madal. Kuna kraavijupil puudub äravool, siis kogub see suurte sadudega vett triiki ja teeb istutusala nätsikuks. Mõtlesin kärutäie mulda aiaservast peale tuua. Tegelikult kulus sinna lausa neli kärutäit. Selline huumusliivmuld mõnede lubjakivikestega. Soh, koht sai valmis, et taimed peale tuua. Tagapuisniidult loorberkirsipuid. Prunus lusitanica (Kopenhageni botaiast 2019 külv) ja viis Prunus laurocerasuse pistoksa. Ei edenenud seal Tagapuisniidul. Muld kuidagi tihkeklimpis ja eks põhijama suvine kuivus, puujuured imevad pinnasest vee ära. Istutasin nüüd need igihaljad liblekesed paika. Portugali loorberkirsipuid on üle 40, ilmselgelt tulevikus neid sinna nii tihedalt jääda ei saa. Niisiis selline vahevariant praegu. Enne talve tuleb ala ära sammaldada, sellise paljamullalisena on pinnase liigkülmumine kindlustatud, seda peab vältima.

       
                    

Ja lõppu samas naabruses olev Prunus lusitanica 'Angustifolia', kes on väga külmakindlaks osutunud. Toob suurepärast Atlandi-äärset igihaljast meeleolu. Loodetavasti on põhiliigi portugali loorberkirsipuud sama vastupidavad. Mulluse -21 kraadise paljaskülma elasid need seemikunääpsud igatahes ilusti üle.


Selline kiirülevaade sai. Aias-metsas on vaatamistväärt muidugi palju enam, kuid kõike siia lükkida ei jõua.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Punase tolmpea tuur läbi Ida-Hiiumaa

  Eilne taimetuur kulges peamiselt punase tolmpea ( Cephalanthera rubra ) lainel. Mullu jõudis minuni kuuldus Kirde-Hiiumaal asuvast punase ...