On sammalde aeg

 Tegelikult kestab veel mõnede lehtpuude kollendamine, aga siiski on nüüdseks valdavaks meeleoluks saanud samblad. Nende aasta tippvorm on käes, on nii elust pakatavad ja ülirohelised. Sammaldel on aastas kaks kasvuaega, teine varakevadel. Hilissügisene on aga see kõige-kõigem. Praegu nad lausa hiilgavad oma heledaid, sügavamaid, smaragdi- ja mis kõiki rohelisi toone. Eilse vihmaga ja tänase päiksepaistega käisin aias ning kodumetsas kaameraga ringi, klõpsisin siit ja sealt. Kõiki erinevaid samblaid muidugi piltidele jäädvustada ei jõudnud. Noh, oli juttude juurde fotosid vaja, kirjutasin sammaldest lausa kaks artiklit, üsna sarnased küll, aga mis sa ära teed kui nii paeluv teema ja võiks seda jagada mitmele poole. Siinkohal mõned ülesvõtted.

Vaated metsaaia Castanea sativa alt ning vaade üle Tennotiigi samale kastanipuule. Samblavaibas valdab niidukäharik (Rhytidiadelphus squarrosus).

Metsakäharik (Rhytidiadelphus triquetrus) aias Karbon-kiviktaimlas ja Soopuisniidul. Üks tavalisemaid metsasamblaid, üks toredamaid kohevaid samblavaipu loov liik.

Kaks sammalt Karbon-kiviktaimlast. Üks lubjakivil, teine hapul graniitsel rahnul. Nende liikide määramisega pole ma veel söandanud rinda pista...

Harilik lehviksammal (Ptilium crista-castrensis), üks kõige silmatorkavamalt eripärasemaid samblaid. Kipun teda omatahtsi sulgsamblaks nimetama, kuna tõesti meenutab ehk enim linnusulge. Kodumetsas on teda vähe, vaid näpuotsaga kahes kohas, muuseas avastasin, et olen teda sammaldanud pisarmändi istutades selle kaitsvaks pinnasepolstriks. Käisin täna kodumetsa Tagapuisniiduni välja, ent rohkem seda liiki mujal ei märganud.

Harilikku karusammalt ehk käolina (Polytrichum commune) kasvab kodumetsas vaid paaris kohas. Kunagi oli eriti vägev vohamine Huugipiiril, ent sealse lageraide tõttu vist enam mitte nõnda kaunis. Ei jõudnud täna sinna kaema. Klõpsasin paar kaadrit puisniidu tee äärest.

                                   

Palu-karusammal (Polytrichum juniperinum) on käolinast väheldasema kasvuga. Ülihästi tunneb ta end metsaaias, sealsel kraavide-tiikide kaevandamisest kuhjatud liivapinnasel. Moodustab lausa "samblamurusid", mu meelest kaunemaid n-ö murusid ülepea! Korra või kaks aastas käin need kohad niidukiga üle, see teeb aga samblavaiba justkui tihedamakski. Muide, Tammemäe künkal leidub veel kolmaski karusamblaliik, madalam ja sinaka, isegi metalse tooniga, küllap liiv-karusammal (Polytrichum piliferum). Pilti hetkel lisada ei ole.

Omaette teema on turbasamblad. Ega ma neid eraldi määrata oska, see ongi pigem teadlaste pärusmaa. Metsa kraavide servadesse, lausa kuhjatud liivateedele on tungimas järjest enam hele-helerohelisi samblamütakaid. Üsna kindlalt on see mets-turbasammal (Sphagnum squarrosum), erandlik turbasammalde seas, kes ei vaja üldsegi ülivettivat pinnast, saab hakkama ka kuivemais paigus, päris niiskuseta liivasussil siiski ehk mitte. Tema sekka on ka punaseid turbasambla üksiktaimi. Ehk on see lillakas turbasammal (Sphagnum magellanicum)? See nimi viitab otseselt sellele, et sama liik levib muuseas ka Lõuna-Ameerika lõunatipus. Põnev kosmopoliit!

 

                                     Mets-turbasammal (Sphagnum squarrosum)

                                      Lillakas tubasammal ehk Sphagnum magellanicum?

Sellega praegu piirdun. Samblaid on siin Nõmbal muidugi igasuguseid, aga nende üles pildistamine on omaette kunsttükk. Eks näis, ehk teen millalgi Samblad vol 2 postituse lisaks?