Ilmselt kõige esimene samblaliik, mille aastakümnete eest selgeks sain, on harilik tüviksammal (Climacium dendroides). Algselt kutsusin teda palmsamblaks. Sest tõesti, mõni neist näib välja kui pesueht palm. Tegemist on mu koduõues kasvava samblaga. Lugedes kirjandust, väidetakse teda olevat ikka niiskete või lausa vesiste kasvukohtade lembene. Siin künkapealsel kõrbeb aga maapind suviti alatasa julmalt läbi. Ja ometi saab ta täiesti hästi hakkama. Lisaks olen leidnud teda ka kodupuisniidult, sealsed tingimused on aga märksa niiskuseküllasemad.
Tüviksammal on hästi äratuntav, talle sarnaseid meie looduses nagu õieti polegi. Ainult põõsassammal öeldakse olevat sarnasevõitu, ent too on palju haruldasem ja mitte nii selgelt puu moodi. Mõistagi on need "puud" pisikesed, kuni 10(15) cm pikukesed, ent nii kõrgeid pole mina nägema juhtunud. Pigem ikka nii paari-kolme tollised. Eks maja juures pea nad ka niitmist taluma, vahest ilma selleta sirguks veidi pikemaks?
Climacium dendroides, "palmimetsa" vaated kodumaja juurest. Enamasti on tüved siiski rohkelt oksistunud ja päris palmilikke leiab harva.
Kui muidu enamus samblaid kasvab tipust aina juurde ja alumine osa kõduneb aegamisi, siis tüviksamblaga on asi keerulisem. Nimelt on tal pinnases risoom, millest lähtuvad varred ning nendest omakorda oksad. Okste otsast tõusevad pikkade niitjate moodustiste (harjased?) tipus eoskuprad, mis valmivad talvel. Neid eospäid pole ma ise vist kordagi nägema juhtunud. Ehk peaks tänavu tähelepanelikum olema ja ekstra asja uurima? Nagu enamus samblaid, on ka tüviksammal kahekojaline. Tüviksamblad on siin kodu ümber pigem väga oksised, palmisarnaseid, kus vars ja selle osas okstetutt, leiab harva. Ühe säärase eile pildile siiski sain, maja heki ääres.
Climacium dendroides koduaia heki ääres. Kui pisike see "nanopalm" ikka on, näitab ära viimasel ülesvõttel taustaks olev kaseleht. "Täiskasvanud palmi" kõrval on märgata nooremat uut tüve, millel oksad pole veel välja arenenud.
Tüviksammal on maailmas laia levikuga, kõige tihedamalt Euroopas ja Põhja-Ameerikas, leidub aga ka Siberis, Hiinas, Jaapanis etc. Huvitav on tüviksambla esinemine Uus-Meremaal, kus arvatakse siiski olevat inimmõjul sisserännanuks. Paar leidu on ka Austraalias ja Tasmaanias. Tüviksambla perekonnas on neli liiki, neist Climacium japonicum, ilus kahar pikaoksine, levib Jaapanis, Hiinas, Koreas ja Primorjes. Climacium americanum, üsna meie tüviksambla sarnane, ehk vaid hõredaoksisem, kasvab valdavalt Põhja-Ameerika idaosas, ent ka läänepoolmikul. Paar leidu olla ka Euroopas ja Aasias. Climacium acuminatum on aga väga haruldane, ainult kolm leiuala USA-s. Tema kohta netist pilte ei leiagi.
Selline väike ülevaade siis tüvik- ehk palmsamblast, ühest mu lemmikumast sammaltaimest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar