Ma pole nüüd juba mitu kuud õieti kuskile niisama huvipärast luusima sattunud. Sestap oli nädalalõpu põige Tallinnast itta üks väegade tore vaheldus. Sihiks Iru linnamägi, kus ma polnudki elusees käinud. Lasnamäe jäi seljataha, ees tervitas üks igati meeldiv maastik. Poollooduslik valdavalt. Nojah, elumajade lademed jätkusid ka siit tegelikult, ent need ei häirinud eriti.
Esmalt komistasime sügava sälkoru peale. Üks pikk sirge 15 meetrit sügav org, täis varisenud saaretüvesid, põhjas kulgemas pisike oja. Iseäranis huvitavaks osutus oru pära. Otse kaljust langes alla üle kivide hüplev ojake. Kas tõesti säärane eriline allikas? Aga miks pole seda kuskil mainitud? Kalju ise koosneb kahest kihistust. All oobulus-liivakivid, peal õhukesekihilise seinana graptoliitargilliiti. Ehk siis all fosforiidikalju, peal radioaktiivne diktüoneemakilt (vananenud nimetusega). Seega vett sellest radioaktiivse kalju jalami allikast juua ei maksa.
Tegelikult ei ole kogu see huvitav maastikutükk mitte looduslik, vaid inimese poolt tekitatud. Enne I ilmasõda Peetri merekindluse tarbeks kaevandati siin 3 km maa-aluseid tunneleid, nendest juhiti vesi ära just seal, kus praegu ojakene maapõuest välja tulvab. Kusjuures ka kogu samune järsakorg on inimese kaevandatud. See teadmine küll vähendas esialgset vaimustust. Aga kaunis ja omanäoline on see paik ikka.
Lõpuks saime Iru linnamäe poole kõndima hakata. Esmalt kohalikust liistakpaest kiviaed, luues petliku mulje põliskülast. Eks tegelikult oli asustus siin juba väga ammu, 3000 aastat tagasi või nii. 2800 aasta eest arvati siin asuvat juba kindlustatud asula. Hiljem on Iru linnuseala mitmel korral maha jäetud ja siis taasasustatud. Kujutleda, et Tallinn võinukski kujuneda hoopis siia... Kuid siiski jäeti Iru lõplikult maha. 11. sajandil. Ja edaspidi sai peamiseks linnamäeks juba Toompea.
Iru linnamägi asub pikal kitsal neemikul, mille ümber siugleb Pirita jõgi. Tundub uskumatuna, et aastatuhandete jooksul on see neemik nõnda püsinud ja jõgi pole tema kitsast kaelast senini läbi murdnud. Pirita jõgi on neemikust idas kärestikuline, veidi allavoolu paistab voogudest samblane Jõekivi. Taamal kerkivad Lasnamäe "pilvelõhkujad", luues veidra kontrasti siinse ilusa looduslähedusega. Linnamäe nõlvad on järsud. Iseäranis lääneservas, kus linnamäe lagi küünib 37 m üle merepinna, suhteline kõrgus jõest 15-17meetrit.
Kogu see künklik lainjas maastik oma toomingatukkade ja jõeäärsete punaviljades raagus pihlade ja avarate vaadetega oli ütlemata paeluv. Meenusid kunagised telkimisreisid Eesti ja Läti aladel. Küll siin oleks alles tore laagrisse jääda! Nojah, muidugi on see mõttemäng, mis telkima nüüd siia. Kõmpisime tagasi parklani ja vuristasime autoga mugavalt minema.
Lõppu kaks teabeküllase infotahvli ülesvõtet kah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar