Eile oli üks huvitav ja tore Kõpu retklemiste päev. Esmalt juhatati mind Heistesoo karukolda vaatama. Kasvab tema külast ida pool vanal teeasemel ja selle kõrval, umbes 14 x 10 jalasel alal. Levikuatlases uuemad karukollaleiud seni Kõpust puuduvad. Näib teine olevat üsna spetsiifiliste nõudmistega, metsaserval välu ääres, kus pinnakattes valdavalt samblad, siiski kastikut ka. Eemale metsa ta pole levinud. Kahjuks on metssead seal teinud lausalist üleskündmist, osa kolda üles kistud.
Edasi sõidutati mind Kõpu külla. Seal ootas päeva peamine eesmärk: puuvõõrik (Viscum album). Leitud mullu. Eestis on juba tosinkond puuvõõriku leidu: Kagu-Eestist, Virumaalt, Lahemaalt, Türilt, tänavu Läänemaalt Ristilt ja Haapsalu-Uuemõisast. Saaremaa võõrik langetati koos puuga kahjuks maha. Niisiis läänesaartel on praegu teada vaid see Kõpu koht.
Puuvõõrik paistis juba kaugele, seal vahtra otsas üks mustendav pallkera. Talurahvas oli parajasti õue peal. Küsisin A. Roosalt, et ega ühtegi teist siin näha pole olnud? Ei pole mette jah. See hobukarjamaa on üldse üks väga ilus koht, liigestatud kadakaterühmadest, saarepuid, kaski, vahtraid, väga vanu sarapuid, siinseal kivihunnikud. Samas on muide ka muistne kivikalme, Kalmavare. Paari kase otsas paistis "libavõõrikuid" ehk tuuleluudasid. Aga puuvõõrik on neist palju suurem, läbimõõt kuskil poole ja meetri vahel, ning igihalja lehestikuga. Kerast rippusid mõned vastaklehised harud allapoole. On ikka toredus küll!
Kahjuks läks kogu aur nautimise asemel pildistamisele. Sedasi hallhämaras päevas vastu taevast fotografeerimine osutus sama hästi kui võimatuks ülesandeks. Kera ise okste vahel kah. Zuumisin ja võtsin altpoolt heledamat fokusseeringut, et mitte vaid musta siluetti saada. Paraku jäid kõik pildid rohkemal või veidi vähemal määral udujad. Vat märtsis-aprillis tuleks siia fotojahile tulla, siis saaks vast ilusa rohelehise võõrikupalli talutavamalt objektiivi.
Lõpuks jäin sinna siiski mõneks ajaks niisama vahtima, pea kuklas. Nii üksik on see võõrikukera siin ikka. Kuidas ta siia sai? Eks ikka linnu väljaheitega. Kas Stokholmi kandist või pigem Kuramaalt? Seal asuvad meile lähimad puuvõõriku asurkonnad. Või ei, siiski nüüd on tekkinud täiesti korralik puuvõõriku levila osaareaal sootuks meist põhjas, Turus ja selle ümbruses. 7 aasta eest teati seal puuvõõrikut 48 kohas, kokku 307 taime. Nüüdseks juba 220 kohas ja 1500 puuvõõriku taime. On arvatud, et Soome toodi võõrikud jõulukaunistusena, mis pärast minema visati ja nt kompostihunnikuist linnud vilju sõid ja need pärast puuokstele liimisid. Kui tõene see oletus säärase massleviku puhul on, ei tea... Puuvõõrik on teadupärast kahekojaline, viljumiseks on vaja lähestikku nii isas- kui emastaime. Kuna Eestis aga on kõik võõrikud üksikuna, siis viljumist ja kohaliku asurkonna tekkimist pole saanud juhtuda. Kahjuks. Soome puuvõõriku plahvatus teeb igatahes kadedaks.
Muide, 2011 korjasin puuvõõriku vilju Ungarist ja liimisin seemneid koduaias mitmetele lehtpuudele. Kuid rohelised seemned mustusid-kuivetusid karmi talvega ja ei tulnud sealt miskit.
Viimaks oli aeg lahkuda. Ees ootas jugapuumets ja Kriipsu ränga luuderohi. Sellest järgmine kord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar