Eile sai lõpuks tehtud väike põige kodumetsa, oksakäärid käes. Et talvekahjustusi ära lõigata. Tjah, oli väga niru talv, sellist karvaste tammede (Quercus pubescens) tagasikülmumist pole mitte kunagi olnud. Nende tüved tuleb maha saagida. Siiski kolm-neli aga säilitasid tüve elavana. Ja Quercus pyrenaica on maani külmunud. See selleks.
Keskmetsa Osmantustevälu ei õigusta enam oma nime eriti. Osmanthus heterophyllus, kes kasvas täitsa kenasti ja pidas vastu mitu-mitu head aastat, on nüüdseks surnud. Lõikasin tema maani maha. Ja paistab, et miskit enam mullapiirilt ei tärkagi.
Osmanthus x burkwoodii on jäänud aga põdema varasemast. 2021 kolisin poolkuivanud põõsa sinna heale mullale ümber. Vindunud ja kidunud, tänavune talv võttis veel maadjamaks. Allpoolsed oksad on siiski elus:
Osmanthus decorusega on läinud nii ja naa. Esimesel talvitumisel mullu vajutas raske lumi ta pooleldi kaheks. Nüüd on neist üks haru kuivanud. Kuid teine on elus ja arvestades paljaskülma (-17 kraadi) ja edasist veelgi külmemat (-21 kraadi), siis küll lumega juba, on tulemus siiski täitsa hea. See igihaljas liik on ju tegelikult täielik lõunamaalane, kasvab looduses Gruusia ja Türgi Musta mere lähistes metsades.
Tasmaania kivijugapuu (Podocarpus lawrencei) põõsast jäid ellu vaid lume alla mattunud oksad. Oli nüüd viimane aeg kuivanud harud kõrvaldada. Lumest välja ulatunud Pilgerodendroni ladvaotsad said kah näpistada, neist üks pilgeripuuke on täiesti kutu.
Mammutipuud (Sequoiadendron giganteum) pääsesid talvest kobadega. Kaks pisemat paindusid üleni lume alla. Kaks suuremat said osaliselt kannatada, eriti 2015. aastal Nurga puukoolist toodud. Tema kasv on alati olnud nirum, sest koht kuivavõitu ilmselt. Vaade siinkohal 9. juunist:
Ning siis see suurem, Nõmba mammutipuude niiöelda lipulaev. Saadud 2018. aastal, otse Kaliforniast toodud. Puukese kasv on olnud stabiilne. Ilus tihe võra sai aga sel talvel pihta. Siin vaade kah 9. juunist:
Eile näksisin oksakääridega kuivanud võrsed ära. Ja vaatasin rõõmuga, kui hästi on see mammutipuu tänavusel sajusel suvel visanud. On mulle, ütleme, ninakõrguseni tõusnud, kusjuures ladvakasv visanud kõvasti vägevamalt kui eelnevatel suvedel, tervelt kaks vaksa! Ehk siis peagu 40 cm või nii. Vaateid sellest mammutipuust Kesk-Hiiumaa metsas:
Ja siia otsa üks pildike pisarmännist (Pinus wallichiana). Alles sel kevadel saadud, noh, katsetame. Sõrves ja Tartu botsadis nt on suutnud täitsa ellu jääda. Lihtsalt jäi nüüd täpselt päiksekiirte vihku, sain toredaid klõpsakaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar