Juhtus sedasi, et kutsuti ühele kinnistule taimeinventuurile abiks. Polnud ma eales sellise asjaga tegelenud (kui vaid oma lõbuks või artiklite jaoks mõnd huvitavamat liiki kokku lugenud), ikka täitsa nagu värk tegelikult käib. Oli vaja üle vaadata, leida ja kokku saada võimalike kaitsealuste liikide hulk alal. Ega's midagi. Kott kummikutega eile hommikul käe otsa ja praamiga itta, Väinamere teisele rannale.
Maastik osutus vaheldusrikkaks. Erinevat tüüpi rannaniitu, päris roopadrikuni välja, metsarapikut, nii männilist kui lehtpuist, sekka läbi raiutud puisniidusarnaseks, leidus sinihelmika lodusanglepikut ja otsatul määral liaanide möllu. Orhideid kogunes viis liiki, ei midagi erilist, tätsa tavalised: suur käopõll (Listera ovata), rohekas käokeel (Platanthera chlorantha), kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata), soo-neiuvaip (Epipactis palustris) ja ja laialehine neiuvaip (Epipactis helleborine). Muudest kaitsealustest jagus sadade viisi emaputki (Angelica palustris) ja paraja vööndina niidu-asparhernest (Tetragonolobus maritimus).
Rannaniit tervitas südasuvise lilledekirevusega, kus eeskätt andsid tooni kollendavad hobumadarad, sekka valgelillasid jooksjarohte ja kõike muud. Metsapiiril leidus lausa ribake paljastuvat lubjaklibunõlva. Siin kasvab üksik pooppuu (Sorbus intermedia), pooppuud nägime ka poolsaarekese lõunarannas, koos ilusate lodjapuudega.
See rand on ka koduks emaputkedele. Ma pole kindel, kas teadlikult olen teda üldse varem kohanud. Nüüd siis aga kohe sadades ja pikalt piki randa. Iseenesest putk nagu putk ikka, aga näed, lausa II kaitsekategooriasse pandud. Eestis kasvab ta valdavalt vaid läänerannikul ja suursaarte idapoolsematel randadel.
Niidu-asparhernest olen ma näinud looduses seni vaid korra, Laelatu rannal. Hiiumaal on see rannahernes olnud haruldane, aastaid teati vaid Heinlaiult, nüüd on ka nt Kasaris olemas. Õitseajal on ta ilus oma kuldkollaste liblikõitega. Praeguseks olid aga arenenud juba kandilised kaunad. Asparherneid jagus lausa vööndina, sestap nimetasin poolsaare otsa Herneneemeks. Üllatuslikult leidus sel rannal ka valgekirjude lehtedega asparhernes.
Edasine rannaäär muutus aga hulluks põldmarja-taraseatapu rägaks, sekka hakkas viskama humalat. Vaheldust tõid ilusad türnpuud, üks huvitavalt munajas-sammasjas.
Järgnes rünne läbi roostiku. Seal sahistades menus elavalt filmiklassika: "Priidik, auuuu..." Õnneks oli rooriba võrdlemisi kitsas ja vastaspoolel tervitas niiske niit. Päris kenasti kasvab sellel kahkjaspunaseid sõrmkäppi. Paar tükki veel isegi õitsemas. Üks jurakas ulatus mulle lausa poolde reide. Ning soo-neiuvaiba leidsin ma siit ka, kolm tükki neid oli. Vähe, aga midagi siiski.
Järgmiseks jõudsime taas metsa. Valdavalt sanglepik. Valli otsas kasvab üks laialehine neiuvaip. Muidu on mets aga mattunud humalasse. No täiesti eksootilised vaated, peab ütlema! Humal tungles isegi lagedale ja väändus pillirookõrtel.
Lõppu aga kaks võimsaimat elamust sest inventuuripäevast sellelt maa-alalt. Esmalt taimne. Rannaniidule jõudes hakkas silma imelikke punakaid niite, õisikute tibased kobarad küljes. Siia-sinna laiali laotatud taimede peale, sekka väändudes. Selgus, et see on harilik võrm (Cuscuta europaea). Ei mäletagi, kas olen teda varem näinud. Nüüd siis kohtumine ja kohe mitmete isenditega. Uurisime, et kas nagu võrmidel maaga mingit ühendust ei olegi? Ei ole jah. Kui võrm tärkab, siis muidugi mullapinnast. Ent nii kui see parasiit peremeestaime leiab, hakkab ta kohe kõike enda eluks vajalikku imema haustonite abil ja maaga ühendust pole enam vaja. Imeb end taime külge ja kukub vaest taime kurnama. Kõige võimsam, lausaks öelda jube pilt avanes Herneneeme lähedal, kus terve mass võrminiite mattis enda alla emaputke. Nagu mingi võõra planeedi asukas! Huvitav, aga samas hirmus tegelane.
Ja kõige lõppu midagi ornitoloogilist. Vaatasin eemalt, et haavapuu otsas on miskine risupesa. Ja pesal püsti kuju. See kuju püsis liikumatult. Misasi, no ront vms ju pole. Ikka lind. Kes muu kui merikotkas. Jätsime pesaümbruse ala inventeerimata. Kuigi kotkas ei teinud me sealolekust miskit numbrit. Vaid korra keeras pisut pead. Merikotka asustatud pesa tähendab aga maaomanikule täielikku ebaõnne. Ilmselt tuleb sinna täielik keeluala. Nii et maaomanikule, kel väiksem kinnistu, on säärase pesa tekkimine tõsiseks õnnetuseks. Veebruarist juuli lõpuni ei tohi 200 m raadiusega kaitsevööndi alale oma jalgagi tõsta. Karm värk. Õnneks meie ei eksinud säärase range keelu vastu kuidagi, sest pesa pole kuskil registris, olime selle avastajaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar