05 juuli 2024

Hiiumaa saare viimases tõmmu käpa (Orchis ustulata) kasvupaigas

 Tõmmu käpp ehk Orchis ustulata kipub Eestis kahjuks haruldaseks jääma. Vaid kevadist vormi var. ustulata leidub seni rohkem, seda aga vaid Saaremaal. Seevastu suvine vorm var. aestivalis kipub ära kaduma. Idapoolseimaks alles jäänud kasvukohaks on Läpi Jäneda lähistel. Tahtnuks sinna isegi minna kaema, ent nii kaugele ei vedanud välja. Sõber Ah käis seal hiljuti ära ja leidis neli õitsvat taime, neist kaks n-ö levist väljas ehk siis mitte seni teada olnud kohas. 

Hiiumaal on esindatud ainult tõmmu käpa suvine vorm var. aestivalis. Paraku on siingi allakäik tugev. 2022 juuli algul sai käidud Vohilaiul neid otsimas, lisaks lootusetult kadunud rohekale õõskeelele (Coeloglossum viride). Õõskeelt me muidugi ei leidnud. Ja ka tõmmu käpaga oli uskumatult halb lugu. Vaid kolm taime kuue õievarrega seal ette jäi. Muidugi ei käinud me läbi kõiki seni üles tähendatud kasvukohti, ent peaalal valitses igatahes üsna tühjus. Seal on ka karm loopealne tegelikult. 

Nõnda tundus nüüd Kõppu tõmmu käpa otsingule minek üsnagi kahtlane asi. 2021 Ülendi kasvukohas oli NULL, samas Ojakülas leiti siiski veel 13 õitsvat tõmmu käppa. Selle kohaga on üldse huvitav lugu. Nimelt kirjutas kohaliku talu koolitüdruk oma 6. klassi õppetöös aastal umbes 1990 oma koduümbruse taimestikust. Muuseas pani kirja ka tõmmu käpa. Täiskasvanud kukkusid kahtlema, et misasja see tüdruk siin ajab, sihukest asja ju Hiiumaal ei kasva?! Aga sel koolitüdrukul oli õigus. Tõesti, tema kodu ümber olid justnimelt tõmmud käpad olemas. Edaspidi paremail aastail loendati seal lausa 50 taime ringis. Kuna aga traditsiooniline loomapidamine talus lõppes, siis hakkas allakäik ka selles populatsioonis. Küll leiti Hiiumaalt hiljem juurde Ülendil mõned tõmmud käpad ja ka Lauka lähistel Otstel, ent neist on see orhidee kahjuks kadunud. Muide, tõmmu käpp on väga pika arenguga taim. Seemnest arenev alge elutseb maa all lausa 14-15 aastat, enne kui lõpuks maa peale end ilmutab ja õitsema hakkab. Ja kui talle ilmastik ei meeldi, siis võib mugulana tukkuda maa all aastaid. Kuna viimased kaks kevadsuve on olnud kuivad, siis tundus, jah, tänane reis Kõppu na kahtlane. Ometi ma selle tripi ette võtsin. Saati kui suvel on hea bussiühendus tekitatud ja siit Nõmbalt via Kärdla saab hõlpsasti päeva sees ära käidud, ei pea ööseks Kõppu telkima jääma. Kohapeal olemiseks aeg küll väga lühike, kõigest 2 ja pool tundi. Ometigi jõudsin ma täna selle jooksul päris palju. Küsisin bussijuhilt veidi edasisõitu Ülendi peatusest, sain Ojaküla teeotsas maha ning siis ruttu kand ja varvas edasi. Vasemale jäi endine Kõpu kordon. Sellega on mul omad mälestused. 1997. aasta suvel resideerusin ma seal, olles sattunud kaasosaliseks arheoloogilistele väljakaevamistele. Ülendil sai oma käega mullast leitud 5000 aasta vanuseid kammkeraamika potikilde. Oi noorus.. Nojah.

Ojakülas põikasin taluteele. Enne hoovi keerasin ära, ei tahtnud pererahvast tülitama minna. Eks neid tõmmu käpa huvilisi ole seal käinud ju liigagi palju aastate jooksul. Ja tänu oma käpagurust agitaatorile teadsin, et tasub vaadata pigem sinna niidu tahaotsa. Nii tegingi. Niit on üllatavalt lopsakas, ilmselt liigagi. Põldmarjaväädid kipuvad aina suuremaid alasid enda alla matma. Niiskust näitab ka vesihalja tarna (Carex flacca) esinemine seal. Ühest küljest on niiskus hea, eriti viimseid põuaseid kevadsuvesid silmas pidades, aga kuidas tõmmud käpad seal teiste vohavate taimede konkurentsis hakkama saavad?

Tuli välja, et ikka natukese saavad. Kadakate naabruses, vana kraavi serva põndakul, vaatas mulle ühtäkki vastu ilus tõmmu käpp. Oh kui tore, ikkagi jätkuvalt olemas Kõpus! Üks kahe õisikuvarrega taim, veidi lääpas, kahe vaksa kõrgune. Oi see oli iludus, ma ütlen! Suurem õisik kämblalaiuse pikkune. Ja õisikud lõhnasid nii hästi...






Kohe lähistel teinegi tõmmu käpp. Temal juba õisiku alumised õied pudenenud. Alles hiljem leidsin, et seegi on kahe õievarrega, teine rohustus peidus. 


Ning veel oli seal ka kolmas tõmmu käpp, natukese maad eemal niiduserval. 


Tegin paar ringi sel aasal, kohates suuri käopõlli (Listera ehk Neotia ovata), pajuvaake, naistepunasid, ristikuid, karikakraid etc, ent rohkem tõmmusid käppi ei paistnud. Aga ka see oli siiski kõva sõna siiski. Klõpsasin mõned fotod ja lasin jalga. Aega veel natuke oli, kavatsesin ka Ülendi kasvukoha üle kaeda.


Tagasiteel kohtasin talu tee ääres pärnaõisi korjavat naisterahvast. Ju tema see kunagine koolitüdruk Pille oligi, kes oma maal üle 20 aasta tagasi tõmmu käpa kirja pani. Ta ütles, et tänavu on tõesti nigel aasta käpaliste poolest, isegi ööviiuleid ehk kahelehiseid käokeeli on neil siin vähem kui muidu. Aga tõmmu käppade puhul ei maksa ülearu muretseda, need ilmuvad ikka välja siin ja seal, erinevates kohtades, kui vaid soodsamad aastad on. Vahel siginevad isegi lausa koduõue. Varemalt oli tõmmu käppa ka üle külatee, ent see oli aastaid tagasi, enam pole seal niidetud. Ju sealt, jah, lõplikult kadunud on. Igatahes ilmselt Hiiu mandri ainsad tõmmu käpad kasvavad justnimelt selle talu maal. Loodetavasti kestavad nad ikka veel kaua...

Tegin kiirmarsi ka läbi Ülendi kasvukoha. Aga nagu karta oli, seal ei paistnud mingeid tõmmusid käppi. Kui ka juba kolme aasta eest seal polnud, siis paraku kipub asi na lootusetuks kiskuma. Taamal õitses müütiline tuhast tõusnud Ülendi ohvripärn. Aga ma ronisin üle kiviaia ja elektrikarjuse, kõndisin mööda klähvivatest külakoertest ja jõudsin Ülendi bussipeatusse. Jäi veidi aega hinge tõmmata, särki kuivatada ja lõpuks päeva esimene korralik eine võtta. 

Aga võibolla juba järgmisel nädalal tuleb Kõpu tee taas ette võtta. Sest seal elab hoopiski müstiline kummitusorhidee pisikäpp. Kas ta tänavu end ilmutab, on küsitav, aga kaema minna tasub sellegipoolest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Läänemaa kummalised orhideed

  Taimeinventuur Läänemaal päädis sel 8. juuli õhtu poole sootuks imeliste orhideede küllusega. Esmalt viidi mind Noarootsi. Et vaataks veel...