Püramiid-koerakäpp (Anacamptis pyramidalis) on Eesti kõige värvikirkam orhidee. Seda liiki polnud ma siiani oma ihusilmaga näinud. 2018 suvel Abrukal peagu oleks, aga siis, peale niidu-kuremõõga matka, ei viitsinud enam mööda saare randu edasi laapsida ja nii tema jäi. Nüüd aga sai asi lõpuks kätte võetud.
See koerakäpa liik on tegelikult vägagi lõunamaine, palju kasvab teda Vahemeremaades, on olemas lausa Põhja-Aafrikas ja muuseas Süürias ning Iraanis. Põhjas ulatub areaal üle Ölandi ja Ojamaa Lääne-Saaremaale, üsna ohtralt leidub Sõrves, uusi leiukohti on avastatud Lõuna-Läänemaal. Üks väga erandlik paik aga asub Noarootsi vallas. Just seal on selle liigi maailma absoluutne põhjapiir. Ja mitte mõni üksik taimeke, vaid paremail aastail on loendatud lausa 200 isendi kanti. No seda pidin mina näha saama!!
Bussiga Noarootsi ning kohe maantee juures asub üks ilmatu kena pärandniit. Vööthuul-sõrmkäppi, käoraamatuid ja kirevaid harilikke härgheinu, angerpistid ja paljud muud õitsevad seal praegu. Ning sellel niidul nägime oma elu esimest koerakäppa! Siin tema on:
Veel üsna nuppus teine. Kokku "pigistasime" sellelt niidult välja neli koerakäppa. Noh, alustuseks hea seegi!
Järgnes üks lokkav niit, kus ei toimu ei niitmist ega karjatamist. See tundus liiga lopsakas ja seal suuremat ringi ei nuhkinud. Edasi jõudsime juba karjatatavale rannaniidule. Ja siin nemad juba suuremal arvul end ilmutasid. Loendasime 18 koerakäppa. Muist alles puhkemise algjärgus, muist heledamat lillat värvi, paar taime aga väga ergavalt lillapurpurpunased. Koerakäpp on tõesti meie looduse kõige värvierksam orhidee! Iseasi, kui hästi fotokaamera silm seda edasi anda suutis.
Veidi maad muude orhideede seltsis sammumist, kuniks jäid ette uskumatult tihked vööthuul-sõrmkäpa kogumikud. Ning sealsamas ka taas koerakäppi. Mitu tükki korraga pildile oli raske saada, kasvavad pigem laiali pillatult. Ühele siiski sai kaks koerakäppa:
Siin kadaka all mõõtis Erko ühe vibaliku koerakäpa kõrguseks 41 cm. See jäi ka me retke kõige kõrgemaks koerakäpaks:
Väike piknik künnapuu all, siis edasi. Rannaniit on kohati õige nätske, põua üle ei tohiks koerakäpad siin küll kurta. Sõrves kasvavad ju üldse puhta loopealsetel. Siin, tundus, hoiavad nad siiski tiba kõrgematele põndakutele. Jõudsime järgmiste koerakäppadeni. Üks 33 cm kõrgune isend oli taas eriti ereda tooniga ja õisik õige püramiidja kujuga. Sai teda pildistatud nii ja naa, lisaks üks selfi kah.
Taamal paistsid lehmad, kes meid oma kahtlasel flegmaatilisel moel jõllitama jäid. Samas karjamaa lõppes ja järgnes võsastuv niiduala. Siingi jagus käoraamatuid ja teisi käpalisi, aga tundus, et olime püramiid-koerakäpa põhjapiiri ületanud. Tunnid kulusid kah nii märkamatult, tuli end tagasiteele asutada. Kuid koerakäppi nägime veel. Ja see oli veel see kõige imelisem koht. Otse asfalttee naabruses, tore vaade üle rannaniidu merele, siinsamas 7 koerakäppa, neist üks saarepuu alune lihtsalt suurepärane eredavärviline pall:
Katsusin pildile mahutada 4 koerakäppa, kas on märgata?
Üks koerakäpp oli eriti tee lähedal:
Tagasi bussipeatuse poole kõndides jäi teeveerel ette veel 4 koerakäppa. Üsna varjukas kohas siin:
Nõndaks. Kokkuvõttes saime kokku 63 koerakäppa, mis pole sugugi mitte paha tulemus. Eks mõni jäi küllap ka nägemata, sest mitmed alles täiesti nuppus. Ja ega iga ruutsülda seal nüüd kah läbi kamminud. Igatahes oli see tänane suvine pööripäev seal Noarootsis üks väegade eriline päev. Kõiksugu muud värki sai silmatud kah, näiteks kaks valget vööthuul-sõrmkäppa, kummaline karvaste lehtedega kuslapuupõõsas, terve korralik künnapuude (Ulmus laevis) salu etc. Aga kõige tähtsamad ja erilisemad olid ikka need lõunamaised Anacamptis pyramidalised seal oma areaali absoluutsel põhjapiiril, 59-ndal põhjalaiuskraadil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar