Jahtides soovalku ehk Malaxis monophyllos't

 Jätkuks jaanipäevasele Tallinna Raku metsa tulutule soovalgu otsingule võtsin eile ette jahi Hiiumaa pinna peal. Siin saarel on ainulehine soovalk (Malaxis monophyllos) väga haruldane. Taas on leitud taime Kõpu lõunarannikult, peamiselt kasvab teda aga vaid Pihla soo idaservas (kahes kohas max 6 taime) ning Kukka soo lõunaserva soometsades (max 18 taime). Otsustasin Kukka kasuks. Vana ratas sai välja aetud, kummid õhku täis ja asusin Tubala kaudu pedaalima. Õige pea olin Kukka Silmaallika juures:

Võtsin esmalt ette idasuuna. Põikasin Kukka soo servagi. Väga lirtsuv, botastes jalad said kohe märjaks. Nojah, polnud viitsinud kummikuid pakiraamil kaasa vedada. Ubalehtede seas paistis käoraamatuid ja sooneiuvaipu. Kunagi olen soos näinud ka kärbesõit, seal peaks leiduma ka soohiilakat.

Lubjarikkas põndakumetsas jäi ette tumepunast neiuvaipa ning rohekaid käokeeli. Veidi allpool pruunika pesajuure kuivanud varsi ja laialehine neiuvaip. Ka kahkjaspunast sõrmkäppa. Seda juba päris niiskes soometsas. Üllatas võimas osjastu. Ilmselt peaks see olema konnaosi (Equisetum fluviatile), ehkki see liik seostub pigem mitteokslikuna ja otse veekogudes kasvavana. Igatahes ägedad osjatihnikud olid:

Kuid ei mingit soovalku. Eks sa otsi seal nõela heinakuhjast... Ja üldse kippus see soomets üle viskama. Raske liikuda ja sääseline ja üldse. Kuigi liigid on seal ägedad. Näiteks soosõnajala (Thelypteris palustris) padrik:

Hoidsin omastarust suunda üha läände ja lootsin peagi jõuda teise alani, kust soovalku on leitud. Kuid soomets võib vägagi eksitav olla. Kõndisin ja kõndisin, olles omastarust juba ei tea kui kaugel, kui läbi ette sirutuva orhideederohke soolaigu lirtsutades jõudsin... täpselt oma ratta ja Silmaallika juurde tagasi! Nojah. Metsast välja ja väike istumine Teomeeste leivalaual. On selline omapärane kivi otse vana maantee ääres. Nagu näha, eriti rõõmsatujuline ma polnud, sest seni ei ainsamatki otsitavat soovalku.

Nõndaks. Uuele katsele, seekord lääne poolt. Jälle nõlvast alla ja peagi otsaga soometsas. Tunnistan ausalt, see oli eriti vastumeelne mets. Kubinal verejanulisi sääski ja edasiliikumine vaevaline, kohati peagu võimatu. Mudanätsikud segiläbi kõrgemate mätastega, millel ringutavad kuivanud oksaräga ette kuused. Aga siis, otse ees... SOOVALK! Jee. Fikseerisin aja. Täpselt 3.17 peale lõunat vööndiajas mina esmakordselt elus seda liiki orhideega kohtusin. Täitsa rõõm tuli peale. Üritasin sääskedega võideldes taimest mõnd talutavamat pilti saada. Kümnete kaadrite seas mõni ka enamvähem õnnestus. Soovalk ise on kole tagasihoidlik, see isend ligi vaksapikkune. Tuules liikuvad päikselaigud libisesid üle tibatillukeste õitega õisiku, pannes need hetkeks helendama. Tegelikult omamoodi võluv ja lausa ilus on soovalk siiski! 

Üritasin veidi edasi trügida ja veel soovalku leida, ent tulutult. Allpool kiskus mets lopsakalt osjaliseks, sellist keskkonda see käpaline ehk ei taha, pigem vähema taimestikuga ala? Igatahes üheks ja ainsaks see soovalku mul seal jäi. Aga piisas täiesti sellestki, päev oli vägagi korda läinud. Ragistasin metsast välja ja tegin veel ühe endli, seekord rahulolevama ilmega:

Ja ega's midagi. Jälle sadulasse ja kodu poole, Nõmmba, väntama. Nüüd tahaks tegelikult ka Pihla soost soovalku otsida. Näis, kas võtab selle retke ette...

Jaanipäeval Tallinna looduses

Tänassilma loopealne

Jaanipäeval sai tehtud kaks põigest Tallinna linna servis olevatele loodusaladele. Esmalt linna lõunapiiril olevale Tänassilma loopealsele. Siin õitses veel mõne aasta eest tõmmusid käppi. Paraku on tõmmu käpa suvine varieteet (Neotinea ustulata var. aestivalis) Eestis väga haruldaseks muutunud. Nii oli kahtlane, kas paari viimase kuivapoolse aasta järel Tänassilmast seda enam leiab. Otsitud sai, ent tõesti, no mitte silma ei jäänud. Võis ju olla veidi vara ka, aga ikkagi. Foto täpselt samast kohast, kus 2015 õilmitsesid tõmmud käpad, nüüd aga tühjus:

Ka käoraamatuid (Gymnodenia conopsea) peaks seal jaguma. Leidsin aga vaid ühe õitsva taime. Lisaks ühe teeveere isendi, kellelt latv ära kaksatud.

Aga see-eest ussikeeli (Echium vulgare) jagus seal kõvasti. Väga ilusad sinised küünlad:

Vaateid loopealselt. Igati ilus, kuid paraku ehitussurve ümbert aina pressib peale, seetõttu on ka osa tõmmu käpa kasvualast hävitatud. Ja prahti on veetud koormate viisi sinna.

                                           Metsistunud punane leeder (Sambucus racemosa)

                                               Metsistunud õunapuud (Malus) etc.

                Harilik tuhkpuu (Cotoneaster scandinavicus) on meie paealade looduslik liik.

Huvitav oli leida üht metsistunud maguskirsipuud (Prunus avium) seal kasvamas. Mõni viligi küljes:

Ja lõppu vaade selle loopealse kaljuläbilõikele. Miskid tsaariaegsed maa-alused sõjavärgid seal on, ei hakanud neid uurima.

Raku järve ääres Männikul

Teine käpaotsingute koht asub Männikul. Sealne Raku karjäärijärve äärne sirgetes ridades männik on üks ütlemata tore koht, orhideede mõistes. Ütlen aga kohe ette ära, et soovalku (Malaxis monophyllos) me sealt mitte ei leidnud. Kas oli ehk vara, aga pigem liialt kuiv, võiks arvata. Igatahes pisikesi öövilke (Goodyera repens) lehti mina silmasin, seega pealiskaudses otsimises vast süüdistada ei saa..

Hästi palju oli rohekaid käokeeli (Platathera chlorantha) igalpool männiku all, neist suurim üle põlve. Fotod paraku hästi välja ei kukkunud.

Siis mõningad sõrmkäpad (Dactylorhiza) ja suuri käopõlli (Listera ovata). Pildid ebaõnnestusid, lisan vaid ühe massiivse õisikuga käopõlle foto:

Äge leid oli albiino  laialehine neiuvaip (Epipactis helleborine):

Laialehiseid neiuvaipu (Epipactis helleborine) vohas seal üldse palju. Nii tavalisi, kui ka natukese väikselehise vormi moodi, ehkki hiljem ülesvõtteid näinud R. Kurbel teatas, et need siiski ei kvalifitseeru. Olgu siis pealegi..

Muudest taimedest olid huvitavad mets-seaherned (Lathyrus sylvestris) ja uibulehtede-lakklehtede sekka ka mõni talvik (Chimaphila umbellata):

Kuid maastikuline maiuspala ootas alles ees. Nimelt kulgeb läbi vee kitsuke maakael, mis viib poolsaare moodi saarele. Siin leidub harilike mändide sekka Ameerikast pärit halli mändi, lahtiseid liivikuid ja kõrge künka otsas kerkib uhke rabakivirahn - Männiku hiidrahn. Kivi pikkus on 11,9 m, laius 9,5 m, kõrgus 5,7 m, ümbermõõt 34,4 m ja maapealse osa maht 238 m³. Kaitse all 1959. aastast.

Lükin siia järjepanu mõned pildid:

                                   Hall mänd (Pinus banksiana) ja vaated liivikult.

 

       Männiku hiidrahn on rabakivigraniidist ning tipust õige sakiliseks kulunud:

                                            Vaade hiidrahnu juurest Raku järvele.

Lahkumine Männiku hiidrahnu juurest läbi maikellukeselise metsa. Tagasi Tallinna.

Koerakäppade (Anacamptis pyramidalis) maailma põhjapiiril

 Püramiid-koerakäpp (Anacamptis pyramidalis) on Eesti kõige värvikirkam orhidee. Seda liiki polnud ma siiani oma ihusilmaga näinud. 2018 suvel Abrukal peagu oleks, aga siis, peale niidu-kuremõõga matka, ei viitsinud enam mööda saare randu edasi laapsida ja nii tema jäi. Nüüd aga sai asi lõpuks kätte võetud. 

See koerakäpa liik on tegelikult vägagi lõunamaine, palju kasvab teda Vahemeremaades, on olemas lausa Põhja-Aafrikas ja muuseas Süürias ning Iraanis. Põhjas ulatub areaal üle Ölandi ja Ojamaa Lääne-Saaremaale, üsna ohtralt leidub Sõrves, uusi leiukohti on avastatud Lõuna-Läänemaal. Üks väga erandlik paik aga asub Noarootsi vallas. Just seal on selle liigi maailma absoluutne põhjapiir. Ja mitte mõni üksik taimeke, vaid paremail aastail on loendatud lausa 200 isendi kanti. No seda pidin mina näha saama!!

Bussiga Noarootsi ning kohe maantee juures asub üks ilmatu kena pärandniit. Vööthuul-sõrmkäppi, käoraamatuid ja kirevaid harilikke härgheinu, angerpistid ja paljud muud õitsevad seal praegu. Ning sellel niidul nägime oma elu esimest koerakäppa! Siin tema on:

Veel üsna nuppus teine. Kokku "pigistasime" sellelt niidult välja neli koerakäppa. Noh, alustuseks hea seegi!

Järgnes üks lokkav niit, kus ei toimu ei niitmist ega karjatamist. See tundus liiga lopsakas ja seal suuremat ringi ei nuhkinud. Edasi jõudsime juba karjatatavale rannaniidule. Ja siin nemad juba suuremal arvul end ilmutasid. Loendasime 18 koerakäppa. Muist alles puhkemise algjärgus, muist heledamat lillat värvi, paar taime aga väga ergavalt lillapurpurpunased. Koerakäpp on tõesti meie looduse kõige värvierksam orhidee! Iseasi, kui hästi fotokaamera silm seda edasi anda suutis.

Veidi maad muude orhideede seltsis sammumist, kuniks jäid ette uskumatult tihked vööthuul-sõrmkäpa kogumikud. Ning sealsamas ka taas koerakäppi. Mitu tükki korraga pildile oli raske saada, kasvavad pigem laiali pillatult. Ühele siiski sai kaks koerakäppa:

Siin kadaka all mõõtis Erko ühe vibaliku koerakäpa kõrguseks 41 cm. See jäi ka me retke kõige kõrgemaks koerakäpaks:

Väike piknik künnapuu all, siis edasi. Rannaniit on kohati õige nätske, põua üle ei tohiks koerakäpad siin küll kurta. Sõrves kasvavad ju üldse puhta loopealsetel. Siin, tundus, hoiavad nad siiski tiba kõrgematele põndakutele. Jõudsime järgmiste koerakäppadeni. Üks 33 cm kõrgune isend oli taas eriti ereda tooniga ja õisik õige püramiidja kujuga. Sai teda pildistatud nii ja naa, lisaks üks selfi kah.

Taamal paistsid lehmad, kes meid oma kahtlasel flegmaatilisel moel jõllitama jäid. Samas karjamaa lõppes ja järgnes võsastuv niiduala. Siingi jagus käoraamatuid ja teisi käpalisi, aga tundus, et olime püramiid-koerakäpa põhjapiiri ületanud. Tunnid kulusid kah nii märkamatult, tuli end tagasiteele asutada. Kuid koerakäppi nägime veel. Ja see oli veel see kõige imelisem koht. Otse asfalttee naabruses, tore vaade üle rannaniidu merele, siinsamas 7 koerakäppa, neist üks saarepuu alune lihtsalt suurepärane eredavärviline pall:

Katsusin pildile mahutada 4 koerakäppa, kas on märgata?

Üks koerakäpp oli eriti tee lähedal:

Tagasi bussipeatuse poole kõndides jäi teeveerel ette veel 4 koerakäppa. Üsna varjukas kohas siin:

Nõndaks. Kokkuvõttes saime kokku 63 koerakäppa, mis pole sugugi mitte paha tulemus. Eks mõni jäi küllap ka nägemata, sest mitmed alles täiesti nuppus. Ja ega iga ruutsülda seal nüüd kah läbi kamminud. Igatahes oli see tänane suvine pööripäev seal Noarootsis üks väegade eriline päev. Kõiksugu muud värki sai silmatud kah, näiteks kaks valget vööthuul-sõrmkäppa, kummaline karvaste lehtedega kuslapuupõõsas, terve korralik künnapuude (Ulmus laevis) salu etc. Aga kõige tähtsamad ja erilisemad olid ikka need lõunamaised Anacamptis pyramidalised seal oma areaali absoluutsel põhjapiiril, 59-ndal põhjalaiuskraadil.