Kolm pilti sirmokkast

 Sirmokas (Sciadopitys verticillata) on üks väga iselaadne okaspuu. Peetakse vägagi ürgseks, vaat et paarsada miljonit aastat vanaks. Muistsed sirmokkad andnud oma osa ka meie Läänemere merevaigu tekkimisse. Nüüdseks on elus vaid üks jäänukliik Jaapanis. Varem loeti sirmokkad sooküpressiliste hulka, ehk siis mammutipuu, ranniksekvoia, krüptomeeria, kunningaamia, metasekvoia etc sugulaseks. Nood on liidetud praeguseks aga küpressiliste sekka, ainsana pääses sellest küsitavast "haldusreformist" sirmokas. Sest ta on tõesti täiesti erinev tegelane. Pealtnäha lopsakate männiokaste moodi asjandused polegi tegelikult okkad, vaid muundunud võrsed ehk kladoodid. Päris okkad on taandarenenud pruunideks vaevuaimatavateks soomusteks.

Eesti oludes on sirmokas osutunud vägagi vastupidavaks. Peaasi, et kevadpäikse kõrvetuse eest on hõredat okasmetsa ta ümber. Nõmbal ongi 2006. aastal soetatud esimene sirmokas metsakeskkonnas, sinna kolitud 2015. Ta viskab hästi kõrgust, ent kuidagi sulandub üldisesse metsafooni, mistap hästi vaadeldav vaid ajutistes päikselaikudes. Täna ennelõunal suures sääseorgias üritasin kaks fotot temast saada:

Natuke üle pea sirgunud sirmokas osutus aga hoopiski kõrgemaks kui ma arvasin. Vahel on vaja perspektiivi, et asjast õiget sotti saada. Pealelõunal käis külas tore õpilasgrupp Suuremõisa linnaaedniku-õpilasi. Muuseas näitasin neile kraavi tagant sedasama sirmokast, kes varjus peagu nähtamatuks oli maskeerunud. Painutasin ühte latvadest, selle hetke püüdis pildile Triin Lukas. Ma natuke üritasin fotot kohendada, ent ega see sirmokas ikka hästi silma torka, peab väga täpselt uurima. Joonistasin ladva poole siis ühe joone, et ikka selge sott oleks:

Aga nüüd on uneaeg, lühikeseks jääb see öö. Homme on plaanis põigata Liivimaale lõuna-jumalakäppu kaema.