Jätkuvalt olen lõunapoolkera taimestiku vaimus. Lisaks metsaaia Lõuna-Ameerikale on Nõmba hõredas männimetsas eraldi ala lisaks Lõuna-Ameerika tegelastele ka Tasmaania, Uus-Meremaa ja isegi Austraalia liikidele. Muidugi enamuses nii õrnukesed. Sinna metsa olen viinud just igihaljaid liike, kes päiksepaistel varakevadeti ära kärssaks.
Alustuseks kivijugapuu. Looduslik levik Tasmaanias ja Kagu-Austraalia mägedes. Aastaid külmus osaliselt tagasi, nüüd on pääsenud tasapisi edenema. Selline tore madal "minimets" püstiseid võrseid. Liigiliselt Podocarpus alpina (P. lawrencei), sort 'Red Tips'. Nõmbal alates 2006. aastast.
Kivijugapuu ees on edenema hakanud Blechnum penna-marina, mis nüüd hoopis Austroblechnumiks liigitatud. Roodjalad tunnevad end Nõmba metsas väga hästi, Blechnum spicant paljuneb ise eoskülvidega. Blechnum penna-marina pole veel eostekandmiseni jõudnud. Toodud on tema 2019 Kopenhaagenist. Väga usinasti näikse maa-aluste risoomidega laiali minevat. Looduslik levila on sel sõnajalal lai: Lõuna-Ameerikast üle lõunaookeani saarekeste Uus-Meremaa ja Austraaliani välja.
Seevastu austraalia hiidhirss (Pennisetum alopecuroides) kipub ära hääbuma. Kirjanduse andmeil tahab tema täispäikselist kasvukohta. Seega seal hõremetsas ei ole hea paik talle...
Nõmbal kasvab juba peagu 20 aastat Uus-Meremaa liik lumi-kivijugapuu, Karbon-kiviktaimlas. 2019 sügisel sai aga Kopenhaageni botaiast näpatud Podocarpus nivalis var. erectus n-ö vilju. Midagi tärkas, praeguseks alles kolm tillukest alget. Erinevalt põhiliigist võib see vorm kasvada mitme jala kõrguseks põõsaks, Kopenhaagenis oli nabani mütakas.
Nüüd siis edasi Lõuna-Ameerika liikide juurde. Okaspuudest teevad rõõmu pilgeripuud (Pilgerodendron uviferum). Neist olen suveblogis juba kirjutanud. Üritasin eile seal õhtu eel veel mõne pildi saada, just kõige paremini ei õnnestunud. Kõrgust suurematel vaksajagu. Seemned korjatud 2016 Wakehurstist Inglismaalt.
Samast Wakehursti seemneist on mul alles neli Eucryphia glutinosa't. Erinevalt pilgeripuudest on nemad aga saanud aegajalt külmanäpistusi. Eks näis, mis edaspidi...
Hästi ei käi Pernettya mucronata'de käsi. Metsaaias olid mul seemneist külvatud taimed juba ilusad põõsakesed, hakkasid ka viljuma. 2022 lumeta päiksemärts kärsatas neist seal osad suisa surnuks. Metsas on mitu tükki elus, aga kribulad, välja arvatud üks üle vaksane vitsik.
Praegu ainsad lootustandvad puukesed on seal siiski ainult harilikud lõunapöögid (Notofagus antarctica). Paljundatud lookvõrsikutega 2016, sinna istutatud aasta hiljem. Mõned on sookailude vahel tagasihoidliku kasvuga, teised edenevad paremini. Üks lausa juba 2 meetrit kõrge. Tõsi, nad on seal üsna vibalikud, võrreldes metsaaia päikselisemas osas olevate lõunapöökidega.
Viimasel pildil olev lõunapöögi vibalik ongi see juba üle pea sirgunu.
Tuleval kevadel istutan sinna ka Notofagus cunninghamii. Ehkki on juba ette teada, et see igihaljas lõunapöök meie talvesid üle elada ei suuda. Aga katsetan siiski!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar