Kuskilt oli meelde jäänud, et soolak-puisaster (Baccharis halimifolia) on euroliidus pistetud musta nimekirja. Ehk siis loodust ohustav invasiivne liik. Vaatasin nüüd järgi, on tõesti. Tegelikult tuleb meil siin Eestis suhtuda sellesse nimekirja kaine mõistusega. Too list on üldse suht mõttetu. Näiteks ameerika hallorav on keelatud. Aga samas terve Inglismaa on neid täis, kohalik punaorav on pelgupaiga leidnud vaid kuskil maa nurgas ning Wighti saarel (kus neid 2016 sai ka ise nähtud). No ei usu ma, et UKs hakatakse halloravaid massiliselt maha nottima. Ja, muide, va hispaania teetigu on Euroopa oma liik, seda Euroopas tõrjevääriliseks ei peeta. Ja ega me Eestis sellest elukast enam lahti saagi.
Taimedega on nii ja naa. Miks on keelu alla pandud ameerika kevadvõhk (Lysichiton americanus), kui tegelikult hoopis paremini paljuneb siin kamtšatka kevadvõhk?
Soolak puisastri puhul aga - ma mõistan, et see liik võib olla soojemas Euroopas ohtlik vallutaja, Prantsusmaa Atlandi ja Vahemere rannikul on laialt naturaliseerunud; Baskimaal juba alates 19. sajandist. Ta toodab tohutul hulgal seemneid, mis siis pisikeste võilillelangevarjudena kõikjale laiali kanduvad. Eestis seda ohtu ei ole. Mul on olnud puisaster kaheksa aastat. Absoluutselt igal talvel külmus ta peagu maani. Alles viimased talved on lasknud põõsakeseks sirguda, on tekkinud puitunud harud. Ning nüüd on ilmunud õienupud. Need aga ei jõua siin teps mitte avaneda, rääkimata siis veel viljumisest. Eesti vegetatsiooniperiood jääb soolak-puisastrile lihtsalt liialt lühikeseks.
Iseenesest on tegu väga põneva taimega. Korvõieliste sugukonda (Asteraceae) kuuluv põõsaspuu, mis kes võib kasvada 10 jala ehk 3 meetri kõrguseks. Kodumaaks on USA lõuna- ja idaranniku piirkond. Kasvab liivakatel aladel, sageli rannalaguunide ja soolaikude servades. Seega niiskuselemb, samas talub sooli, nagu nimigi viitab. Seda ma taime istutades ei teadnud, kui suskasin ta Moosese heinamale oma Ida-Ameerika osakonda. Ilmneb aga, et koht sai sobiv, sealses kerges nõos jagub talle niiskust piisavalt.
Järgnevad mõned pildid septembri lõpust ja üleeilsest oktoobripäevast:
Ehkki mulle selline puisaster väga meeldib, tasub tal siiski tulevikus silma peal hoida. Kuni ta viljuda ei jõua, on tegu täiesti ohutu taimega. Kui aga asi peaks tulevikus viljumiseni jõudma, siis... Valikud oleks kõik viljad ära korjata ja põletada, mis aga tundub üpris ebareaalne. Teine võimalus on raske südamega see tore põõsas hävitada. Ma siiski loodan, et asi selleni ei pea minema. Ehk siis: loodetavasti soolak-puisaster meie kliimas viljuma ei hakka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar