Alustan sellest, et kasutan jäärapäiselt nimekuju Notofagus, mis tähendab just lõunapööki. Too Nothofagus olla kunagi kogemata kombel tekkinud ja tähendab valepööki. Muuseas, enam ei kuulu lõunapöögid pöögiliste (Fagaceae) sugukonda, vaid on omaette Not(h)ofagaceae sugukonnas. Kuna nad on oma sadakond miljonit aastat tagasi eraldunud ja levinud arvatavasti alati lõunapoolkeral. Tänu algsele levikule suurel Gondvana mandril on lõunapöögid nüüd hilisemas mandrite triivis jäänud väga laiali: Lõuna-Ameerikas, Uus-Meremaal, Austraalias ning Paapuas ja sealkandi troopikas. Antarktikast surid lõunapöögid välja arusaadavalt sealse jäätumise tõttu.
Miskipärast lõunapöögid paeluvad mind väga. Kohe kui 1998 sain omale esimese istiku (Notofagus antarctica), nii lõi vaimustus lõkkele. Paraku on lõunapöögid meie tingimustes õrnukesed. Isegi see kõige vastupidavam N. antarctica läks mul 2012 hingusele. Tõsi, lõpliku põntsu pani ümberrebimine. Suurema juurekavaga lõunapöögid ei armasta ümberistutust teps mitte.
Nõndaks, millised liigid siis siin Nõmbal olemas on. A ja O on muidugi harilik lõunapöök (Notofagus antarctica). Uuele katsele läksin 2016. Metsaaed oma püsiva niiskuse ja happelisepoolsema mullareaktsiooniga ning üsna kaitstud, ent valgusküllase olustikuga lõi head eeldused. Lõunapöök sirutas kiiresti lamavad harud üles. Tegin ka lookvõrsikuid ning olen harilikke lõunapööke istutanud ka mujale. Kõige paremini vohavad ikka metsaaias olevad. Juba on üle pea ning hoog jätkub. Täitsa lõunapöögimetsa n-ö eelmeeleolu hakkab tekkima!
Sellele liigile lähedaseks peetakse kääbus-lõunapööki (Notofagus pumilio). Miskipärast võttis kääbus-lõunapöökide Euroopasse introdutseerimine kaua aega ja alles pigem XX sajandi teisel poolel nad siiapoole jõudsid, ent on haruldaseks jäänud tänini. Nõmbale on saadud oktoobris 2016 UK Wakehursti puu alt korjatud seemneist vaid üksainuke hakatis, ainult üks üldse tärkas. Paraku, kuigi võiks olla külmakindluselt N. antarcticaga võrdväärne, on N. pumilio siin tagasi külmunud. Mnjah. Mulle tegelikult meeldib väga see vaoliste ümarlitrilehtedega liik. Erinevalt harilikust lõunapöögist jääb kääbus-lõunapöögi tüvi siledaks nagu nt pöögil. Paraku maitseb see liik hästi metsloomadele. Wakehurstis oli üks noor puu ikka räigelt ära järatud. Ning kurb näide on Hörsholmi arboreetumist Taanist, kus 2019 oktoobris avanes vaade täiesti surnud mitmeharulisele kääbus-lõunapöögile. Mis seal küll ometi juhtus? Kusjuures nimi "kääbus" on vale. Oma kodumaal võib N. pumilio sirguda 30 meetri kõrguseks puuks.
Inglismaal väga kiirekasvuline on viltulehine lõunapöök (Notofagus obliqua). Sealt Wakehurstist sai puu alt kaasa kaevatud mõned väiksed seemikud. Nõmbal poputasin neid algul potis. Metsa istutatud N. obliquad hukkusid ruttu. Metsaaias on elus neli tükki. Neist ainult üks näitab väga head kasvu. Imelik, sammuke siia või sinna ning kohe on pinnaseolud nii erinevad, et väljenduvad ilmselgelt kasvus. See üks viskab küll hästi, ent talvekülmad võtavad tagasi. Ilmselt teab mis puud temast ei tule. Alles viimane pakslumine pehme talv oli armuline. Näis, kui kord suudaks suuremaks kasvada, siis paraneks ehk ka vastupidavus?
Notofagus obliqua 3.10.2023 Nõmbal. Ladvakasv alles hakkab lõppema....
Tollest imelikust lõunapöögist, kellest aru ei saa, misasi ta õieti on - sellest kirjutasin eelmises blogis. Kohati viskab lausa Notofagus nitida sarnasust. Korjasin Wakehurstist seemned Notofagus alpina pähe. Ehkki nüüd toonaseid fotosid vaadates on selge, et alpina ei olnud see mitte. Mingi kummaline hübriid. Aga väga ilus hübriid. Tegin täna enda hakatisest paar uut fotot:
No näeb ikka alles eksootiline välja! Üritasin pildistada ka seda teist toonasest n-ö N. alpina laadungist ülestulnud lõunapööki. Too on ülimalt kääbusjas, no ei taha koha sealt pesast juurdekasvu teha! Varemalt tundus olevat täiesti talihaljas, nüüd aga justkui enam mitte. Noh, igatahes hüperkääbus vorm tema on:
Üks lõunapöök on Nõmbal veel. Tollal Wakehurstis sai korjatud ka Notofagus cunninghami seemneid. Tärkas üksainuke. Teda olen siiamaani potitanud. Tegemist on Tasmaania vihmametsade igihalja liigiga, võib tõusta kuni 50 meetriseks puuhiiglaseks. Väiksem areaaliala on ka üle väina Austraalias Melbourne'i piirkonnas. Ilmselgelt on see liik meie tingimustes lootusetu väljas talvituja. Niisiis esialgu veel potitan, ent millalgi tuleb ta maha istutada. Lõunapöökide juurestik on väga võimas, potis jääb kiiresti nälga. Nagu on näha ka viimase aasta nirudest juurdekasvudest. Pildid tänasel pilvisel päeval ei jäänud sellest lõunapöögist just ehk parimad, aga käib kah:
Cunninghami lõunapöögi taluvuseks antakse Austraalias -7 kraadi. Noh, tegelikult siiski pisut enam talub kindlasti,leiab ka viiteid kuni -15 kraadile.. Ent meie tingimustesse ikkagi liiga õrn. Kahju. Säärased igihaljad lõunapöögid on nii ägedad. Pisut ehk vastupidavam oleks kaselehine lõunapöök (Notofagus betuloides). Tolle liigi seemneid ma Wakehurstist ei saanud. Ja augustis Bonnis nähtud puu oli veel hoopis noor vibalik. Muide, kaselehine lõunapöök on maailma kõige lõunapoolsem puuliik! Edestab napilt Hoorni saarel Notofagus antarcticat. Mis on ju natuke imelik, kuidas siis igihaljas puu on heitlehisest seal vapramgi? Tegelikult on Lõuna-Ameerika lõunatipus talved väga mereliselt mahedad, mis tingib selle, et lausa metsatundras suudavad kasvada igihaljad lehtpuud, ehk siis see N. betuloides. Golfihoovuselisel Norra läänerannikul saab see liik hakkama, aga Taanis on juba kahtlane. Saati siis meil siin...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar