2013. aasta aprillis sai käidud Bulgaarias plaatani (Platanus orientalis) levila põhjapiiril. Vägevad jurakad puud kasvavad seal Gorna Breznicas Vanajõe kaldail, aga ka Kresnas Struuma jõe ääres, tervete galeriimetsa ribadena. Tõin sealt kaasa mõne istiku ning ohtralt seemneid. Seemikud pistsid metsaaias mühinal vohama. Siis aga algasid hädad. Üks kidumine kidumise otsa, tagasikülmumised muidugi ka. Toona kümne aasta eest olin metsaaia alles rajanud, kuhjanud liigniiskele maale künkakesi, kuhu said kohad ka need idaplaatanid. Ilmnes aga, et edaspidi osutusid need künkad liialt kuivaks. Plaatan tahab ikka niiskust. Ja samas, niiskemas kohas ei võta ikka vedu. Kas seal süüdi sarapuu vari? Ju siis. Samas kui ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis) kasvab rahuldavalt ega ole tagasi külmunud.
On siis tõesti nii õrnukesed need idaplaatanid?
2021. oktoobri algul nägin Nõmbalt pärit idaplaatanit Sõrves Wintril Rannametsa arboreetumis, kuhu sai üks seemik 2015. aastal. Vahi, juba kolmemeetrine kahar puu! Olin väga kade.
Noh, Sõrve mahe kliima on ju teadagi, üritasin end lohutada. Kui aga nüüd sügisel reisikaaslane Erko teatas, et temal on samast 10 aasta tagusest reisist pärit idaplaatan kolmemeetriseks kasvanud, ja seda suisa sisemaal Raplas, siis ma lausa vihastasin. Mis pagan see olgu?! Seega ei ole asi ainult külmakartlikkuses, tähtis on ikkagi hea pinnas. Parajalt rammu ja niiskust peab olema.
Läksin vaatasin oma metsaaia idaplaatanid kriitilise pilguga üle. Ega seal enam suurt vaadata polnudki, paljud on surnuks kidunud. Ainult üks on hakanud tasapisi edenema. see on küll tegelikult Tallinna loomaaia puude pistokstest ainus ellujäänud, kes peale kõrvalt sarapuu eemaldamist hakkab toibuma. Tegu ei ole justkui päris puhta idaplaataniga, aga midagi sinnapoole küll, lehed on vahtralehise plaatani kohta liialt sügavalt lõhestunud.
Aga need Bulgaaria idaplaatanid? Noh, seemikutepundis paar tk on veel elus, väga nirud. Eks liialt kuiv küngas ole süüdi. Teisal niiskemal on aga ilmselgelt liialt sarapuutagune koht, vähe päiksevalgust:
Ühel künkal on aga üks idaplaatan mitu aastat suuremast tagasikülmumisest pääsenud ja natukese üle mu põlve sirgunud. Selle kaevasin nüüd üles ja surusin Aadria õue. Narmasjuuri imelikult vähe, juured said kannatada, eks ta nüüd põe ja pea edaspidi tulev aasta kastmist saama. Iseenesest ju väga tore kui vahemereline plaataniliik Aadria õue hakkaks ilmestama. Aga eks see näis. Kitsaks kisub seal, tihemetsaks. Sest kohe külje all on ilus elujõuline liibanoni tamm...
Ja ühe seemnekülvi plaatani kaevasin kah välja, tohutu sammasjuur läks osalt katki. Selle viskasin suvaliselt alumise heinamaa serva. Üks paras tõmbetuulekoridor, samas niiskust palju ja rammus muld savimoreenil. No kui hukkub seal, siis hukkub, nutma ma ei hakka! Väga näru näeb ta praegu välja:
Aga jah, see käib ikka n-ö au pihta küll või mis iganes, kui Raplas Platanus orientalis mühab, siin saare peal aga säärased äbarikud. Ohjah. Lisan siia lõppu parem reisipilte tollest aprillist 2013. Kresna Struuma jõe äärest üks vaade ning mitmeid Gorna Breznica ja selle Vanajõe äärse plaatanimetsa ülesvõtteid. Fotode kvaliteet on kohati olematu, aga tühja sellest!
Viimane pilt tundub olevat nagu ei tea kust ajaloohämarusest. Tegelikult oli ümberpildistatav foto nii ebaloomuliku värvigammaga, et keerasin selle parem mustvalgeks. Ja too onu tõesti sõitis seal plaatanimetsas oma vankril läbi koolmekoha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar