Sinine emajuur (Gentiana pneumonanthe) on haruldane luhtade lill, kellel mõned leiukohad säilinud Ida-Eestis. Aga erinevalt näiteks püsiksannikast (Swertia perennis), kes veelgi haruldasem, ent keda olen kahel korral looduses näinud - siis sinist emajuurt ei olegi ma kunagi looduslikuna leidnud. 2017. aasta juulis sai küll Peipsi ääres Koosa jõe suudmealal vesises laapsitud, ent ei silmanud ainsamatki. Kuigi koht peaks õige olema. Ju oli liialt vara, see liik on nimelt hiline õitseja. Muide, Vasknarva kandis on mul kaardile küll täpp pandud, ent ei ole mette jõudnud sinna otsima.
Sinist emajuurt nägin ma Tartu botaanikaaias. Novembris 2017 saatis Katrin Mäeots mulle sealt posu seemneid. Plätsisin need vesilägasele Soopuisniidule maha.
2018 kevadsuvi tuli kuum ja põuane. Käisin vaat et ülepäeviti seal 600 m kaugusel, kummagi käe otsas vett täis ämber. Pisikesi emajuuretõusmeid tuli ju kasta!
Juba septembris 2019 ilmus kaks esimest õit, väga noorest peast ikka! Edaspidi on õisi saanud sinna kolmele lapikesele palju. Nii ka tänavu. Viimati käisin puisniidul 18. augustil, siis juba õisi jagus. Eilsel ligi +24 kraadisel soojal suvisel septembripäeval jõudsin lõpuks taas sinna.
Peab ütlema, et vaatepilt oli pisut lausa rabav või nii. Nende õiekellukate julge jõuline sügavsinine mõjub vaat et ebaloomulikult. Säärast värvi pole ühelgi teisel kodumaisel liigil!
Hiiumaal on sinine emajuur võõrliik, mul siia metsaheinamaale sisse toodud. Ei tea, kas Eestis peale Tartu botaia sinist emajuurt kuskil aias kasvabki? Olla ju üsna pirtsakas taim, tahab heaks kasvuks tublisti niiskust. Soopuisniidul (ehkki pole see miski soo tegelikult) näikse sinistele emajuurtele igati meeldivat. Olen ikka mõelnud, et võiks neid sealt külvilappidelt natuke rohkem niidu peale laiali istutada. Samas, see teeks heinatöö keerulisemaks. Juulikuisel heinaajal ei tohi ju emajuuri maha niita. Huvitav, kuidas nad ikkagi luhaheinamaadel hakkama on saanud. Või tehti neil hein nii vara ära, et seejärel uuesti võsudes jõudsid ikka suve lõpuks õitsema minna?
Ilus oli seal eile. Istuda, nautida sooja õhtupoolikut ning lasta silmadel puhata siniste emajuurte ülisinistel õitel. Päikse vajudes hakkasid need sulguma. Jättes hilistunud mesilase pika ninaga - no ei pääsenud ta enam õitesisule ligi.
Sinised emajuured õitsevad läbi septembri, ent mida sügise poole, seda lühemat aega on õied avanenud, kuni lõpuks end enam lahti ei teegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar