Tartu botaanikaaias kasvatatakse ikka igasugust imevärki. Sten Mandre katsetused näivad lausa uskumatud. Näiteks vohavad seal ülepea Asimina trilobad, on olemas isegi Gleditsia caspica. Täna saabus sealt eriti uhke saadetise ports, tänud Anni Ojale kohale toimetamast!
Mu jaoks ühed põnevaimad on efedrad, iselaadsed paljasseemnetaime-põõsad. Kuuluvad klassi Gnetales, seega sugulaseks näiteks velviitšia. Olen ammu tahtnud saada vähemalt harilikku efedratki (Ephedra distachya). See liik kasvas peale jääaega Eesti aladelgi, iselaadsetes tundra-stepi kooslustes. Nüüdseks on lähimad leiukohad Slovakkias. Tartust saadetud on emastaim, täis isuäratavaid punaseid "vilju". Neist tuleb seemned kindlasti maha külvata. Efedrad on kahekojalised, nõnda on "viljade" saamiseks vajalikud nii emas- kui isastaim.
Teine efedraliik tuli veel: kõrge efedra (Ephedra altissima). Tõsi, selle liigi levila on ülilõunamaine, laialdaselt Põhja-Aafrikas, lõunas Tšaadini, läänes Tenerife idaosas. Tartus on kõrged efedrad üles kasvatatud Ventimiglia seemneist. Rivieralt pärit seega. Kindlasti pean ta istutama kuskile kiviaia äärde kaitstud kasvukohta. Muide, nimi "kõrge" on nii ja naa. Võib küll kasvada kuni 2 m kõrgeks, ent enamasti on kahar pussakas, võib põõsail vist ka ronida.
Tuli ka teine sats raitosja (Equisetum telmateia). Esimesest sadetisest üks nääps läks igatahes kasvama, nüüd sai siis lisa. Istutasin ikka sinna tahametsa võimalikult niiskele välule Metsaema männi juurde.
Siis veel Smilacina racemosa juurikaid. Väga lopsakas varjuala lill on see Tartus. Levila USA West. Mul juba varasemast oli seda liiki, ent kidus vales kohas. Nüüd istutasin metsa Sekvoiavälule mammutipuude naabrusse. Näis, mis seal tegema hakkab.
Ning siis kolme liiki glediitsiaid. Mullune Salaspilsi botaia kolmeastlalise glediitsia seemnete külv ebaõnnestus, kevadsuvi oli ju nii kuiv. Glediitsiad tahavad tegelikult head niisket mulda. Sestap mul varasemalt pole ka istikuga õnnestunud. Tahtnuks kõik istutada metsaaeda, ent seal on tulevik tume, sest vesirott künnab maad räigelt segi ja hävitab puid. Siiski jaapani glediitsia riskisin sinna istutada. Kolmeastlaline ja sooglediitsia läksid aga siiski Moosese heinamaale. Seal on niiskem lohk, mille serva nad paika panin. Nad sobivad sinna väliselt kuidagi väga hästi. Ehkki tulevikus hakkavad suuri Põhja-Ameerika lilli vist varjutama. Ju see paistab. Muide, sooglediitsia ei pea olema siiski päris soos, kui kirjandust uskuda. Kui kolmeastlalisel glediitsial tulevad hiigellatakad kaunad, siis sooglediitsial on kaunad lühikesed jupatsid. Foto glediitsiatest maja ees täna enne istutamist: esiplaanil Gleditsia japonica, taga väiksem Gleditsia aquatica ning kõige taga tumerohetab Gleditsia triacanthos.
Päris võlgu ma jääda ei tahtnud, nii sai Tartusse saadetud siitpoolt viis Zelkova schneiderianat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar