Emajuured ja üldse emajuurelised (Gentianaceae) on mu jaoks miskipärast hirmus paeluvad. Paraku emajuuri Hiiumaa looduses ei kasva. Emajuurelistest vähemasti maasapid on esindatud. Linalehine maasapp elutseb ka mul siin tiigi taga aias kunagi ise tulnult juba hulk aastaid. Küll olen ma aga emajuuri omale siia saarekoju istutanud ja külvanud. Neist sinist emajuurt (Gentiana pneumonanthe) pole ma tänini suutnud looduses kohata. 2017 otsinguretk Emajõe deltasse Peipsi ääres oli paraku liigvarane, küllap nad toona juuli keskel veel lihtsalt ei õitsenud.
Südame-emajuur (Gentiana cruciata) on kasvutingimuste nõudluselt hoopiski erinev liik. Ei ole talle vaja soist niitu, pigem lubjarikast, lausa loopealset. Teda olen ma looduses näinud. Küll vaid korra. 2018 lõikuskuul võtsin ette retke Lõuna-Läänemaale. Seal enne Pivarootsit, Laelatu puisniidust mitte väga kaugel, teederistmiku lookadastikus, nad täitsa olemas olid. Kummaliselt lopsakad ses kidurrohumaas, justnagu äraeksinud aialilled.
Kahjuks olin hiljaks jäänud- vaid viimase õiekese ma sealt eest leidsin. Kuid see-eest võis juba korjata kaasa seemet. Neid külvasin koju Aadria õue, mis pinnase poolest sarnaneb loopealsega, samas savikas lõimis hoiab teatavat niiskust isegi põua ajal, nagu tänavugi. Seemneist on saanud vaid kolm taime, ent abiks seegi. Lisaks ostetud taimi. Üks neist tegi tänavu kaks õievart. Aga... tjah, südame-emajuure õied on võrdlemisi väiksed ja kahvatud, võrreldes sinise emajuurega. Samas teeb ta selle tasa oma rässaka kasvukuju ja laia lehestikuga. Nii et võrrelda ei maksagi, üks on ühtmoodi, teine teistmoodi ilus.
Siia otsa veel pilte sellest siin Kesk-Hiiumaal praegu õitsvast südame-emajuurest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar