Ei pole ma mette suurem asi seenesõber. Aastaid oli vaid üks põhiline seen, mida ise korjasin: suur sirmik. Saati kui see koduõues tärkas. Enam pole paraku aastaid sirmikuid siinkandis näha olnud
Aga nüüdseks on tekkinud uus lemmik. Noh, vähemalt korra aastas ma seenerooga täitsa naudin. Tagapuisniit on haavapuravike (Leccinum aurantiacum) pärusmaa. Eks seepärast, et pinnas seal risti-rästi täis vanade haabade juuri. Ja täna, näed, olid nad seal platsis. Juuli alguse vihma järel tuli küll ka paar esimest, ent nood olid üsna ussilised. Seekordne sats aga üllatas täiega: isegi suured seened puhtad, ei miskit ainsamatki ussikäiku sees!
Tulin sealt poole ämbritäiega. Seeneroog sai lihtne. Ehk ma küll katsetanuks miski huvitavamaga, lisanud praadimisel nt tomatit vms. Kuid et teised kodused kah tahtsid seeneroast osa saada, siis nende konservatiivse maitsega tuli arvestada. Niisiis kaks sibulat praadima, peagi seened otsa. Vahepeal pannikaas ära, et liigne vedelik saaks välja aurata. Seejärel hunnik mune peale, veel pisut soola ning sip-sip purustatud pipart.
Väga sügisetundeline. Maja täis seenelõhna, õues kallab vihma. Eks jah, mis suve siin enam...
Seenepraad oli väegade nämm. Haavapuravik on ikka üks paganama väärt söögiseen! Mahe, lausa natuke magus, samas ikka täitsa seenemaitseline, nagu peab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar