Jätkuvalt olen tänu saabunud kreeta tselkvale Kriti Omalose lainel. Kui juba tselkva on, sobiks talle sinna naabriks tema kodupaiga liike lisakski. Paraku pole neid üldsegi lihtne kätte saada. 2016 Omaloselt toodud taimed äpardusid. Acer sempervirensi seemikud kuhtusid juba matkal kotti pakitult. Kahjuks ka Berberis creticad ei võtnud vedu. No ja Zelkova abelicea juurpistikud läksid kah nihu.
Omalose platoo nõlvul kasvavad igihaljad värvitammed (Quercus coccifera) ja taas hakkavad kujunema küpressimetsad (Cupressus sempervirens var horizontalis). Küpressid ei lehe siin mette (ehkki Kalanas on imeläbi üks sammasküpress vastu pidanud juba hulk aastaid, ent Kalana on ju teine kliimavöönd võrreldes siinse sisemaa Nõmbaga). Üks värvitamm mul isegi on, keeldub päriselt ära suremast. Aga muidugi külmub ta igal talvel maani tagasi. Praegu seal lavendlinõlval võsub jonnakalt taas.
Omalosel kasvab ka üheemakalisi viirpuid (Crataegus monogyna). No viirpuud ma sinna Aadria õue siiski istutama ei hakka, pole ruumi sellise tavalise asja jaoks. Aga lisaks on Omalos ka Pyrus spinosa/ amygdaliformise kodupaik.
Ja siis eile äkitselt meenus, et mul ju on see liik täiesti olemas! 2013 kevadel Edela-Bulgaariast Kresna kandist noppisin puult ühe-kaks kuivanud mustjat viljapabulat. Kodus leotasin seemned välja ja külvasin maha. Arvatavasti vaid kaks taime tärkas. Ma täpselt ei mäleta, aga küllap esimestel aastatel tõin need potiga jahedasse sauna/esikusse varjule. Ja siis lõpuks istutasin maha. Aga miks maaparandatud metsa, vat seda ei tea...
Käisin eile neid üle kaemas. Täitsa alles. Üks oli pealetungivasse kanarbikku mattumas. Oli tükk peamurdmist, kuhu nad Aadria õues toppida. Peale ajuragistamist otsustasin: Fuji kiviaia äärde, kahele poole korsika lumeroose, see oleks ainus enamvähem koht. Tõsi, elektriliin on küll pisut liialt lähedal, ent Pyrus amygdaliformis kasvab oma kodumaalgi peamiselt vaid kuni 6 m kõrguseks, nii et vaevalt nad liini laiutama hakkavad.
Uus kasvukoht vajas rohimist ja lisamulla toomist. Paraku Ungari pustast mullu toodud külvid läksid nüüd selle nahka. Noh, vbl ühed lauguudemed (pealsed põuaga kuivanud) ajavad end kuskilt välja. See selleks. Mandlilehised pirnipuud on tähtsamad! Imekspandav, kuidas nad seal metsakünka nõlval üldse hakkama said! Hele hale lahja liivmuld oli puhta kuiv, hoolimata vahepealsetest sademetest. Juured on neil päris sügavale tunginud. Loodetavasti ei saa pirnipuukesed uues kohas šokki: niiske ja rammus ja lubjakas muld, all lubjasavimoreen. Näis..
Üks pirnipuukestest on üle jala kõrgune siiski, teine pisut väiksem. Mõlemal on astlad.
Pyrus spinosa/amygdaliformise levila on üsna laialdane: Katalooniast-Provence'ist Bulgaaria, Kreeka ja Türgini, on ka olemas Maltal ning Rhodosel ja Kreetal. Nii et täiega vahemereline liik. Ja välja näeb ta kah täitsa selline lõunamaine. Kiviaia äärde istutatult mõjuvad natukese nagu mingite bonsai-õlipuudena.
Mandlilehise pirnipuu viljad on üsna pisikesed, pöidlaotsast pisut suuremad, ent vanasti tarvitatud neid siiski toiduks, ehkki sisaldab ohtralt kivisrakke. Väidetavalt pidada nende metsikute pirnide ohter söömine maksakahjustusi põhjustama. Noh, mida iganes. Pyrus spinosa/ amygdaliformis on tore lihtsalt niisama ilupõõsa-puukesena. Loodetavasti hakkavad nad nüüd siin Aadria õuele vahemerelist tatši juurde lisama. Ja eeskätt meenutama koos tselkvaga Omalose platood...
Üldvaade mandlilehiste pirnipuude uuele kasvukohale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar