Täna saabus kreeta tselkva ehk ambelitsia ehk Zelkova abelicea. Relikt-endeem jalakaline puuliik, mille kodumaal 2016 aprillis käidud sai. Toona tõin sealt verstakõrguselt Omalose mägiplatoolt kaasa ka juurpistikuid, ent kahjuks ei võtnud need Nõmbal vedu. Kahetsusega matsin kreeta tselkva võimalikkuse siin maha.
Kui siis tänavu tuli Tiiu Tõnsoniga juttu tselkvatest ja ta mainis, et neil Tartu botaia lavas on abeliceaid täitsa olemas. Vana arm lõi mus lõkkele! Ja Sten Mander, kes Bonnist saadud seemneist need ambelitsiad üles kasvatas, eraldas lahkelt ühe mulle. Vahepeatusega Haapsalus, jõudis see Anni Oja vahendusel nüüd siia.
Istik on üllatavalt suur, vaat et kolm jalga pikk, ehkki längus kasvukujuga. Kuna puuke veel noor, siis lehed väikesed, max toll pikad. Samas sinakastumedad, mitte nagu mu kaukaasia tselkva heleroheline lopsakas lehestik. Jalamaid elustusid mälestused Omalose platoolt. Lausa nõnda, et kõrvus peagu karjakellade kõlin kajama hakkas. Oi neid suuri kreeta tselkva puid seal. Ja kollases õies kreeta kukerpuid ja valges õievahus viirpuid ja seda imelist sulnist rahu õhus... Omalos, mu arm. Ma ei tea, miks Omalose platoo karmivõitu loodus mulle toona nõnda hinge puges. Ja miks ma tselkvaid sedasi fännan. Ja miks maailma allesjäänud kuuest Zelkova liigist justnimelt kreeta tselkvat kõige rohkem armastan. Aga ega armastust ei saagi ju ratsionaalselt seletada, eksole.
Aadria õue pinnas koosneb kunagi tiigi kaevandamisel laiali lükatud lubjasavimoreenist. Käpalised tunnevad end seal kui või sees. Puittaimedele on aga selline pinnas pigem keerulisevõitu. Olen sinna puude istutamisel läbivaid auke kiiluga raiunud, kuni alumise vana mullakihini. Nii tegin nüüdki. Ent augujuraka täiteks veetava huumusrikka liivmulla sekka segasin sedasamust lubjasavilist värki kah. Kreeta tselkva eelistavat savikat lõimist.
Puukese juured olid potis keerdu ja läbisegi kasvanud, nende laiali tirimine oli paras peen töö. Päris vigastusteta seda tehtud küll ei saanud, ent mis parata. Paika istutatud tselkva ümbrusse tõin hiigelelupuude alt samblavaipu. Elavaks multšiks või nii. Ega säärane poputamine paha kindlasti ei tee!
Istusin õhtupoolikul seal nagu nõiaväel ilmunud kreeta tselkva juures ja tõesti tekkis Omalose platoole kandumise tunne. Tagaplaanil lubjakiviaiad ja üldse. Karikakrad on niidul õitsema hakanud. Salveid lõpetavad, ent lavendlite õisikupead hakkavad sinakat vinet omandama. Südasuvi on veel ees...
Kreeta tselkva on juba oma tänavused juurdekasvud lõpetanud (nagu muide ka kaukaasia tselkva), seega see rebiv istutus sai tehtud päris õigel ajal. Nüüd jääb puukesel juurdumise aega maa ja ilm. Peaasi, et miskit mõrvartalve ei tule. Et see ambelitsiapuu ikka püsida edeneda saaks. Lootma igatahes peab.
Nüüd on mul siis maailma kuuest säilinud tselkvaliigist juba neli siin Nõmbal kasvamas: Zelkova serrata, Zelkova carpinifolia, Zelkova schneideriana, Zelkova abelicea.
Ka Zelkova sinica võiks siinmail vastupidav olla. Kuid Zelkova sicula - seda Sitsiilia saare üliharuldust oleks ilmselgelt liiast tahta. Ega seda ka kuskilt naljalt kätte saakski.
P.S. See ambelitsia on päris raske modell. Üldvaated temast kippusid kõik mingil määral udused jääma. Õhtupäikses tehtud lähifotod lehtedest tulid aga täitsa kenad välja.
Zelkova abelicea. Nõmba, Hiiumaa, 5. juuli 2023
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar