Triiphooneis sees on omaette põnev maailm, nagu velviitšiad ja sandarakipuu ja muidugi viktoorialehelatakad. Aga jäägem siinkohal õuevärkide juurde. Tegelikult mõned õueliigidki tunduvad täiesti uskumatuna, et sedasi edenevad siin põhjamaal.
Võtta alustuseks Sassafras albidum. Kuna looduslikult levib Kanadani, siis peaks meilgi igati vastupidav olema. Minul Nõmbal on aga sitt mis sitt kloon. See vaid kuni -11 kraadiga talv võttis ta suures osas tagasi. Miks küll, aru ma ei saa?! Helsingis aga on 2011. a istutatud kribal tõusnud viiemeetriseks udjakaks, seal elupuu ja jaapani toominga vahel. Ning võrseotsad pole vähimalgi määral kahjustunud, lehtisid parajasti ilusasti:
Teispool triiphoonet paelus kahemeetrine Notofagus alpina. Eks mõned talved on teda tagasi kärpinud, ent ikkagi kipub täitsa puukeseks sirguma. Muide, Nõmbal osutus Wakehursti N. alpina seemneist tärganud vaid kaks taime kummalisteks hübriidideks. Aga see selleks.
Ning seal suure jumalapuu taga on sirmokkad ja 8 m kõrge soosekvoia (Taxodium distichum). Too on aastakümnete eest istutatud otse maja seina äärde, ilmselt ei loodetud, et üldse ellu jääb. Nüüd aga sihukene puu juba! Tol mailõpupäeval oli ta veel üsna raagus.
Sättisin end soosekvoia tüvega ühele pildile:
Ameerika pöögi (Fagus grandifolia) lehestik on omapärane:
Lõunapöök (Notofagus antarctica) näeb pildil välja hiiglasuurena, tegelikult 5 m kõrge. Aga korralik saavutus on see igatahes. Mulle ikka väga meeldib see maailma üks lõunapoolsemaid puuliike. Ja, näed, õitseb seal. Nõmbal viskavad kah päris hästi, aga alles 2016 istutatud ja hiljem lookvõrsikuist juurde paljundatud; esimesed harud on üle mu pea sirgunud.
Lõunapöögi all õitseb teine lõunaameeriklane: Berberis heterophylla:
Üldvaade sellele imelisele "taskule". Vasakul all Celtis australised, paremal lõunapöök, keskel raagjas jumalapuu etc.
Klaasmajast lõuna suunas tegin enda jaoks uusi avastusi. Kena lääneplaatan ja hõlmikpuu ja sinisõrm vohab seal ja mis kõik. Isegi Gunnera manicata on nad sinna suveks välja istutanud. Vaevalt seal lehed küll 2-3 meetristeks viskavad..
Claytoni osmunda on üks väga omapärane sõnajalg. Ja kohutavalt ürgne kah. Mingi 200 miljonit aastat tagasi oli see sõnajalaliik täpselt samasugune, pole üldsegi muutunud. Ka Nõmbal on see liik esindatud, aga veel väiksem, ehkki eoslehti juba teeb.
Juudapuulehik (Cercidiphyllum magnifica) on seal vägagi muljetavaldav puu:
Ja lõppu üks väga ilus lodjapuu (Viburnum furcatum). Mullu septembris Kaisaniemel käies sai sellelt põõsalt mõned seemned korjatud. Stratifitseerisin neid niiskes liivas algul soojas, ülejäänud talve jahedas. Kevadel külvasin maha. Näis, kas tuleb miskit üles..
Selline sai siis põgus ülevaade Kaisanieme botaanikaaia eksootidest. Mainimata jäi õitsev visteeria, tagasi külmunud viigipuu, uhked euroopa forsüütiad, suured Castanea sativad etc. Aga aitab siinkohal küll.
Kõige-kõigem on aga triiphoone suurim "tasku", kus oleks jõudnud nagu täitsa teise kliimavöötmesse. Võtta või Celtis australised. Istutatud 2011. Ja täitsa puukesed juba, üks isegi õitseb! Nõmbal on 2008. a Cresi saarelt toodud viimane allesjäänud tseltis junn, pidevalt külmuvad viimase aasta võrsed tagasi.
Idaplaatan on suutnud tagasikülmumiste kiuste üle mu pea seal kasvada. Natuke on võrseotsi tänavugi näpistunud. Sedasi alles puhkevana ei jäta ta mingit muljet, ent mullu septembris sai seal päris kenasid fotosid. Idaplaatani sügavalt lõhestunud lehed on vägagi ilusad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar