Orjaku ja Silmakare imelised maastikud

 Vahel tekib ilgem igatsus loodusest kirjutada. Veel mullu oli see võimalik. Hiiu Lehes olid säärased kirjutised alati omal kohal. Targu on aga ikkagi aiandusliku-kodundusliku kallakuga. Kuid eks anna miski nurga alt sinnagi loodusteemasid sisse nihverdada, loodan. 

Blogindus on muidugi sootuks omaette kategooria. Siia võid visata, mida aga heaks arvad. Paraku on see viskamine n-ö vabatahtlik töö, raha keski selle eest ei maksa. On vaid kirjutamise rõõm. Kuid olgu pealegi siis seegi rõõm. Nii või teisiti võiks noorukest blogi hakatuseks üritada millegagi täita, lisaks Loksa triloogiale. Olgu siis siinkohal meenutused üleeilsest veebruarilõpu päeva retkest Orjakule.

                                                      Vaade Silmakarele (vasakul) roostikuringi sillalt.

Juba kaks kuud polnud ma kodust suuremat välja saanud. Oma aed ja puisniit ja koduküla maastikud on ju küll toredad küll, aga tahaks sekka ikka midagi muud ka. Ühte väljasõitu loodusesse, kui nii võib väljenduda.

Mõtlesin küll, et mida siin kodusaarel nii väga enam vaadata, kõik ammuilma nähtud, kümneid ringe saarele peale tehtud. Kuid vahel ikkagi satub sekka mõni seni enda jaoks avastamata pärl. Veebruarilõpupäeval sai selleks Orjaku õpperada. 

Ma mäletan sealset kadakapadrikusse uppuvana, taamal tihked pilliroodžunglid. Kõmpisin ikka sealt peatumata mööda. Sest hindasin korralikke klibunõlvalisi randu, maastiku selgeid piirjooni. Nagu Kassari Sääre tirbil näituseks.

Nüüd aga oli asi miskipärast küps Orjaku jaoks. Tegelikult on siin juba vist päris ammu maastikukujundust tehtud, mulle on see lihtsalt kahe silma vahele jäänud. Ees avanev pilt lausa rabas. Ühtäkki olin ma täiesti lummatud ja leidsin, et vahest on tegu ühe Hiiumaa ilusaima paigaga ülepea?!

                                                      Sanglepapuisniidu serval

                                                      Puisniidule pääsu valvab ilus tihedaokkalise kadaka vorm

Õnneks ei ole poolloodusliku koosluse taastamisel üle võlli mindud ega loodud lauslagedust, mis siin valitses aastat 70 tagasi. Hetkel saavutatud tasakaal kujutab endast vaat et üht Eesti parimat maastikupargi näidet. Rada kugeb puisniidulikule rohumaale (hetkel küll enamuses lume all). Vasemal pärjab vana rannanõlva sanglepasalu, paremal kummub mäekuppel, mida noored kadakad vallutada üritavad. Vahele jääb üksikuid kaharaid toomesid ja pihlu, ei puudu türnpuu ega paar õunapuudki. Ja on mõni saarepuu ja paar haljast mändi.

                                                      Maaliline tee puisniidul suure kadakapuu suunas

                                                      Puisniidu servas kerkib väike mäekuppel.

Kõige krooniks on kadakad. Eks raadamisel jäeti alles kõige ilusamad. Tihnikus kasvanuna on suurimad kadakad küündinud lausa 8 m kõrguseks. Täiesti kadakapuud! Mulle tuli meelde kunagine paari versta kaugusel olnud Nasva kadakamets, mis kahjuks juba selle sajandi esimese kümnendi lõpuks vanadusse suri. Siin Orjakul küll taolist metsa asemele ei teki, ent needki olemasolevad puud on muljetavaldavad igatahes. 

                                                      Peagu nagu kadakametsas!

                                                                   Näiteid kadakapuudest

See puisniidulik paik oleks iseäranis imeline maikuus, kui rohustus õitsevad kollased nurmenukud ja sinised meelespead ning peakohal valevad uimastavas lõhnas toomed ning seal toreda pingikese üle oksi laotav õunapuu oma roosade õite kevadpeos...

Kuid ka nüüd oli tore. Isegi huvitavam. Sest niidetud roostikuaset kattis kõrgveest jäänud jää, tükati sinakatooniline, joonistades välja vanu randu. Suvel vohab sel madalmikul haljas roogne rohustu. Praegu oli aga mööda pikka puitsilda Silmarahule kõndimine kui päris ehtsa laiu peale minek.

                                                      Silmarahule jõudmine

Silmarahule on kadakapadrik alles jäetud. Lisaks tõuseb siin mõni suurem puu. Sangleppi, aga ka mänd ning üks vahergi on esindatud. Ja ikka taas toomingaid. Ülevalt vaateplatvormilt avanes lummav vaade Käina lahele. Õlgkollastes roopärgades laiud, Hiiumaa ja Kassari metsade viir, taamal Käina panoraam ning üksiku sekvoialiku maamärgina kerkiv puu. See ei saa olla muu kui Putkaste pargi euroopa nulg?

Samas Härglaiu eel sinas iseäranis. Vaba vesi? Ei, siiski jää. Aga ilmselt alles hiljuti tekkinud ja hetke soojas +5 kraadises päiksepaistes poolsula, luues illusiooni vabanenud laheveest.

Kühmnokkluige paar lendas üle.

                                                      Vaated Silmarahu vaateplatvormilt üle Härglaiu Käina suunas. 

                                              Zuumides torkas silmas üksik kõrge okaspuu. Putkaste pargi euroopa nulg?

Roostikuringi pikem, mitmesajameetrine puusild viib muuseas Tõllu kivini. See üle 2 m h ruske rahn on ikka täitsa korralik kaljutükk. Tõll olla selle Saaremaalt siia visanud, üritades Leigri ehitatavale kirikule pihta saada, ent ei saand mette. Sellest siis ka kummaline nimi - saarlaste vägilase nime kandev kivikamakas Hiiumaal.

                                                       Autoportree Tõllu kiviga

Puitsild kulgeb ka piki Orjaku kanalit, kustkaudu toimub veevahetus Käina ja Jausa lahe vahel. Siin helkles päriselt vaba vett. Ja kerkis vahamerelist hiidroogu meenutav pilliroo mustasõlmeliste kõrte sein. Teisal vaade üle sinaka jääga kaetud kunagise merelahesopi Silmakarele ja Orjaku leppadeviiruga künkakaldale. 

Maailmamere tõustes vahest need poolmeri-poolmaa mereasemed ei maismaastugi vääramatult ja võivad taas merelahtedeks muutuda? Sellest võib saada n-ö aktuaalne küsimus isegi siin, kui meretaseme tõus hakkab ületama jääajajärgset maakerkeprotsessi...

                                        Tagasi Orjaku poole, kõrval kulgeb Käina lahte Jausa lahega ühendav kanal

                                        Meeli rikastav jalutuskäik läheneb lõpule, meid truult ootav kollane Opel paistab.