Üürikene kevad enne talve

 Viimased +5 kraadised päiksepäevad on imet teinud. Nagu silmamoondusena ilmusid maja ees heki all välja lumikellukesed. Tänavu hiljem kui varasematel aastatel, aga siiski. Nagu alati, nobedam on täidisõieline lumikelluke kel juba pontsakad õied rippu. Põhiliik on natukese aeglasem, ent õienuppe näha temalgi.

                                                         Lumikellukestest on 'Flore Pleno' alati veidi varasem kui põhiliik.

Seepeale tekkis huvi näha, kas ka mujal on juba mingeid kevademärke, suisa ehk õisigi?

Sauna taga on esimesed õienupualged väljas 'Cream Beauty' krookusel. Aga jaapani nõiapuud, kes mullu samal ajal juba õilmitsesid? Ja kas sa näe, mõnest pungast juba piilubki kuldseid õieleheotsi! Hakkab looma.

                                                     Jaapani nõiapuu õied hakkavad vargsi puhkema!

Metsaserval haljendas vabaks sulanud pohlavaip. See kutsus edasi astuma. Puisniidul raielangi servas peaks juba päris laialt vaba maad näha olema?

Ja oligi. Tõsi, enamasti just seal, kus va metssead talve jooksul maa kohutavalt pahupidi pööranud. Sellise songermaa nägemine rikub jätkuvalt tuju, just seepärast ma polegi seal taga niidimetsas enam tahtnud eriti käia. 

Õnneks on Tagapuisniit jäänud kärssninadest suuremalt jaolt puutumata. Siin ilutseb jätkuvalt must lumeroos. Tundub justkui hakkab tema täisõitseng juba lõpupoole kiskuma? Igatahes natukese räbalaline näib ta. Aga ilus on ikka. Eelmisel talvel sõi metskits lumeroosil kõik puhkevad õied armutult ära. Mis sest, et olla hirmus mürgine taim ja puha. Ei va kits mürkidest hooli!

                       Must lumeroos on aia ja metsa kõige esimene õitseja, soojal talvel algab täisõitseng juba jaanuari lõpul.

Kahjuks mu alpikannid, see kevadel õitsev Cyclamen coum, kipuvad hääbuma. Tänavu ei ilmne vist enam ainsamatki õit. Paar uut lehekest ju küll on, aga see pole see...

Siinsamas laius oaasina vabaks sulanud maa. Toetasin taguotsa samblasele kuusejuurele, püüdsin paar hetke päikest ja klõpsasin siin halja pukspuu kõrval ühe endli kah, edev nagu ma olen. Kohe seejärel sai aga kaadrisse püütud pontose rodo. See on vist mu lemmikuim rodoliik üldse. Euroopa looduse ainus suurelehine rodoliik, mis jääajas ellu jäi, Pürenee poolsaarel ja Bulgaaria Musta mere lähiste mägedes. Sealseis rodopöögikuis sai mõne aasta eest isegi matkatud. Tosina aasta eest Järvseljalt saadud pontose rodo on metsas vägagi uhkeks paisunud. Tegin temast hulga lookvõrsikuid, millest enamuse istutasin siia Tagapuisniidule. Igihaljad lopsaklehised põõsad on mu nõrkus.  

                                            

                                             Autoportree pukspuuga ja vaade lookvõrsikust paljundatud pontose rodole.

Kõik ju väga tore, kuid need viimased kevadehõngulised päevad on elatud teadmises, et peagi saab see kõik otsa. Ähvardatakse ei tea mis hirmsa talve tulekuga ja kes teab kaua kestmisega. Vahest saab selle talve Nõmba leebe külmarekord -11 kraadigi üle löödud? No elame, näeme. Igatahes lumesadu jõudvat juba täna õhtupoolikul siia saarele. 

Niisiis säärane pisuke ja hüplik see ülevaade tänastest kevadistest leidudest sai. Ei mingit hoolsat artiklilikku ülesehitust.  Aga mis siin ikka üle pingutada, blogi on blogi ja mitte miski peen ajakirjandusväljaanne, eksole!