Kaks lugu mu 2016. aasta oktoobri Inglismaa reisikirjadest, ilmunud Hiiu Lehes veebruaris 2017.
Teel Brightonist läände astusime Goring-by-Sea nimelises jaamas rongist maha. Taamal kummus Highdowni mäekuppel. Selle lõunanõlval kutsus pikemalt ringi käima rikkalik kaunis aed.
Olnuksime kui Vahemere ääres, sest kõikjal igirohetasid iilekstammed, loorberipuud, laiutasid vahemere lodjapuud ja mürt, pilku püüdsid punaste tüvedega Kreekast pärit värdmaasikapuud. Milleks need inglased karjakaupa üldse kuhugi Lõuna-Prantsusmaale trügivad, kui ehedat vahemerelist taimestikku vohab neil endilgi! Siiski peaasjalikult vaid istutatult. Üldjoontes valitseb Lõuna-Inglismaal Kesk-Euroopa laialehine metsavöönd.
Ülevalt Highdowni kupli laelt avanes vaade künklikule, üllatavalt metsasele maastikule. Ent siingi ei saanud iilekstammedeta läbi: mäel kasvab neid maaliline rühm. Üldiselt aga peale 1987. aasta suurtormi laastamist sinna uusi puid juurde ei istutata, sest ringvalliga muistne linnuseala on tähtis arheoloogiline paik.
Mäe nõlvule jagus metsa aga küll. Võõrliigina metsistunud mägivahtrad ja noored iilekstammed, ülejäänud kohalikud: luuderohuste tüvedega saared ja põldvahtrad, lisaks viirpuud, ligustrid, verevad kontpuud, sarapuud, naastulised kikkapuud, kibuvitsad ja kuue jala kõrgused astelherne (Ulex europaeus) põõsad. Viimane on iseloomulik Euroopa lääneserva liik. Eemalt vaatad, et imelikud kadakad, ent lähemal osutuvad need roheliste astelde hunnikuks. Mõned hilistunud liblikõied kollendasid veel põõsail.
Siinseal losutasid ogalised kitsemurakaväädid, millel küpsenud magusad viljad kõlbasid süüa, olles paraku mingi veidra kõrvalmaitsega.
Kagu-Inglismaal ringi liikudes jäi mulje, et sealsed metsad pole nii hullusti võõrliikidega risustunud kui Kesk-Euroopas. Ei kubisenud seal robiiniaid, polnud näha jumalapuid. See, et iilekstammed kipuvad metsistuma, on aga isegi tore. Nende loodusliku levila põhjapiir asub ju üsna lähedal, Prantsusmaa läänerannikul. Lõunapoolse Euroopa liikidest on veel laialdaselt istutatud näiteks harilikku kastanipuud ja metsistub harilik loorberkirsipuu.
Õhtupäikse puna valas iilekstammed oma sooja valgusega üle ja tekkis nii väga vahemereline tunne. Ja eks sa näe: mäe lõunanõlval kulgesidki veinipuude read. Lõunavaadet raamis sinimeri. Vasemal, idas, turritas kaljurant, mis kannab nime Seitse õde. Paremal paistis kaugest hägust mingi kõrgendik. Küllap Wighti saar. Lähipäevil kavatsesime sinnagi jõuda. Wightil vohab iilekstammesid iseäranis rohkelt.
Tegelikult ei kasva seal iileksid, vaid iilekstammed. Kunagi ammu istutatud igihaljad tammed, kes on nüüd sirgunud hämarvarjukaks metsailmeliseks alleeks. Tekkis üllatav arusaamine, et nii palju nõnda tüsedaid iilekstammi polnud me vist Vahemeremaadel, nende päriskodus, üldse näinudki!
Ristmikul keerasime mere poole. Sellegi tee ääres jätkusid esialgu iilekstammed. Tasapisi võtsid järje üle argisemad mägivahtrad. Ent metsaalune oli kõike muud kui argine. Pigem nagu muinasjutumets! Puude tüvesid kattis luuderohi, ka maapinda täitis luuderohuvaip. Sellest polstrist kerkisid igihaljad keelraunjalgade lehtrid ja mõned ripptarna tääkliiliat meenutavad puhmad. Milline pilt ja kooslus! Keelraunjalg on tavatute lõhestumata lehtedega sõnajalg, kelle meile lähim looduslik leiukoht asub Ojamaal. Seda sõnajalga saab ka Eestis edukalt kasvatada. Inglismaa kliima on talle aga iseäranis meeltmööda, mistõttu vohab laialdaselt paljudes kohtades ja näeb troopiliselt rammus välja. Siin metsa all olid nad pooleteise jala kõrgused, ülestõstetud leht ulatus mulle lausa puusani. Võimsad taimed!
Luuderohustel tüvedel ronis ka rohtseid, juba närbuvaid südajate lehtedega liaane, silmapaistvate punaste viljakobaratega. Temagi on kohalik liik: Tamus communis. Metsistunult leidus Lõuna-Aafrikast pärit kaeralille.
Mere pool sigines mägivahtrate sekka taas iilekstammi. Ja siis tulid tamariskid. Kuni paarikümne jala kõrguse padrikuna. Olnuks jällegi kui tükike vahemerelisest loodusest. Küllap on tegu Tamarix gallica’ga, kel lisaks Lääne-Vahemere rannikualadele on osalevilad ka kaugel Põhjas Normandia ja Lõuna-Inglismaa rannikul.
Jõudnud tamariskivõsa varjust välja, ootas ees pettumus. Kahele poole kulges pikk igav sirge tühi klibuvall. Meri hallitas ja tuules kippus külm kallale. Selline ta siis oli, me esimene jõudmine ookeani, kitsamalt küll siiski Inglise kanali ehk La Manche’i rannikule. Liiga lage tõesti. Kodused Läänemere rannikud on palju ilusamad.
Oli parajasti tõusuaeg. Aga jah, hall vesi ja igav klibu, käed kippusid kohmetuma. Pistsime pingil hommikusöögi pintslisse ja kiirustasime tamariskivõsa ning muinasjutulise keelraunjalametsa kaitsvasse rüppe tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar