Lõuna-Eesti tuur 3.

2. august 2025 

Paganamaast olen ma palju lugenud, aga pole kunagi tekkinud kindlat soovi sinna matkama minna. Nüüd siis autoga. Läbi Krabi city ja seejärel mööda pikka kitsast kruusateed. See hüples aina üles-alla, kõrval lopsakad järsakute-kuristike lehtmetsad. Meenus Bulgaaria Strandža, kusagil Kosti lähistel. Muidugi pole siin idapööke ega pontose rodosid ega muud säärast eksootikat. 

                     Paganamaa Liivajärve kohal olev pidunõlv.

Paganamaa on vägagi metsa kasvanud, Liivajärve lähistel siiski hoitakse mõned heinamaalapid niidetuna, eks ikka maastikukaitse eesmärgil. Raadi mäe vaatetorni ei viitsinud ronida, pealegi kardan ma kõrgust. Liivajärve kõrgel kaldal on telkimisplats ja pinkidega laululava. Siit alla järve äärde tuli kõndida mööda savilibedat serpentiinrada. Paganamaa järvedest on Liivajärv erandlik, kuna tänu uhtorule on siia kuhjunud liivane kaldalõik. Järsakujalamil kasvab tammepuid. Ilus hubane väike plaažikene. Mõistagi sai siin ujumas käidud. Vastaskalda kõrge metsaveer on juba Läti. Mudajärve pool lammil paistsid triibulised piiripostid. 

 

 

                       Paganamaa Liivajärve ääres.

Järgmiseks suund Rõugele. Viitina lähistel on üks väga põnev mäenõlv. Nimelt siit avastas Anneli Palo 2023. aastal uue Brauni astelsõnajala (Polystichum braunii) kasvukoha. Senini oli teada vaid 30 aasta eest leitud paik Suurel Munamäel. Mõne aasta eest käisime Erkoga neid seal otsimas, ent ei leidnud mitte. Kui Munamäel on kuni paarkümmend Braunit, siis siin leiti tervelt 70. No nüüd pidi otsing õnneks minema!

Tõsi, keeruline oli see sinna saamine. Liini all vohab võsa ja kõrge rohustu ning vihmase suve tõttu vett palju. Kuna kummikuid polnud, pidime mättalt mättale hüplema. Jõudsime põndakule. Kuid seejärel uus tümastik, õnneks see ei ujunud veest. Ja siis seal ees kerkiski nõlv, ligi 20 m kõrge. Üsna avar metsaalune. Kuused on suuresti välja langenud, ülarinde kaskedele trügivad järele vahtrad. Õistaimedest valdab peamiselt vaid salu-tähthein. Sõnajalgu on seal palju. Jalamil valdavad naistesõnajalad, nõlval laiuvad ja ohtesed sõnajalad ning üleval palju maarja-sõnajalgu. Ning siis nemad: Brauni astelsõnajalad. Esimesed jalamil, valdavalt nõlva keskosas, kuni ülevale mäerinnakuni välja. Ilusad läiklehised lehtedelehtrid, pikemad lehed üles tõstetult mulle nabani. Olen ikka väärtustanud ogast astelsõnajalga, tema talihaljuse tõttu, aga Brauni näeb kuidagi eksootilisemgi välja. 

 

 

                     Nõlv Brauni astelsõnajalgadega.
 

 

                       Polystichum braunii lehed.

Tohutu sääsemöll keset päist päeva, pidev valus nõelumine. Sellest hoolimata otsustasin Braunid üle lugeda. Kerge see ei olnud. Võitlus sääskedega, savilibe nõlv ning sõnajalgu nii palju, tükati lausaliste kogumikena. Kasvuala on piki nõlva vast nii 30 m pikk. Lugesin mis mina lugesin, arv kasvas mühinal. Juba sada, siis veel ja veel. Sain kokku 157 Brauni astelsõnajalga. Võimas! Munamäe populatsioon on selle kõrval köömes. Ning kas naabermaades Lätis või Rootsis nii isendirohket asurkonda ongi? Võibolla kuskil Norras või Kesk-Euroopas alles. Igatahes minu silmad on nüüd selle sõnajalaharulduse looduses ära näinud. Kodus on mul juba sajandi alguses kah kaks Brauni astelsõnajalga. Ent neile ei meeldinud metsa istutamine, jäid seal vinduma. 

                   Tegin ikka ühe autoportree Brauni astelsõnajalgadega koos ikka ka.

Haanjas poes. Ostsin tähistuseks veini. Taamal paistis Suur Munamägi. Sinna Brauni astelsõnajalgu mõistagi taas otsima minna polnud mõtet. Hoopis taas mägiteedele, ida-kagusuunas. Aina üles-alla hüplemine. Kuniks jõudsime otsaga Kirikumäe järve äärde. Siinne metsaonn oli mõistagi juba hõivatud. Sättisime end plaaži kõrvale. Rahvast kõvasti, popp koht, aina suplesivad. Loputasin oma särgi ära, riputasin männioksale kuivama. Ning käisin ujumas. Hmh, avastasin, et keha läheb libedaks. Kraabi ja kraabi, tolku ei miskit, nagu miski duššigeeli palsamiga koos. Päras selgus stendilt, et siin vohavad tativetikad. Et ongi selline asi nagu tativetikas olemas. Varem loeti algloomade hulka, neil on viburid ja puha. Suures koguses võivad tekitada ärritust ja allergiat. Rahvas suples aga rõõmsasti ning mul endal miskeid kõrvalnähte ei ilmnenud. Ainult nahk sai väga pehmeks ja siidiseks. 

 

                     Kirikumäe järve plaaž ja kaisteala tutvustav stend.

Trimpasin veini, mõtlesin suurepärasele päevale, et mida vägevaid värke ikka sai nähtud, üliharuldasi Hemipilia cucullatasid Eestis ja Lätis ning Polystichum braunii nõlva etc. Ning selles järves leidub haruldast vesiloobeeliat ja eostaime järv-lahnarohtu. Loobeeliaid võinuks ju paista, ent ei jäänud silma miskit. Lahnarohi kasvab aga veepõhjas ning seda on võimalik silmata vaid siis kui mõni lahti tulnud ja kaldale uhutud. Kunagi Ilumetsa Valgejärve ääres sai sedasi trehvatud.

Poolkuu tõusis, joonistades valgusraja virvendavale veele. Lõin oma telgi üles, Erko püstitas enda oma. Toivo jäi aga mugavasti autosse põõnama.

Lõuna-Eesti tuur 2.

 2. august 2025

Tee viis lõuna poole, Koiva jõe lähistele. Siit leidsid Rainar Kurbel ja Toomas Hirse mullu juuli lõpul Eestile täiesti uue orhideeliigi. Eestikeelne nimi on sel kuidagi lamedavõitu: sale tanukeel, ladina keeli kõlab hoopis paremini: Hemipilia cucullata. Ise kipun teda nimetama kas cucu või kukukeel. Juba mullu oli mul privileeg neid näha, aga targu neist siis veel ei kirjutanud. Toona oli kah just täpselt 2. august, siis olid aga juba õitsemise lõpul. Vihmajärgsed õhtupildid ei tulnud suuremad asjad. Nüüd säras aga hommikupäike metsa alla, kuid taas jäid pildid enamuses na imelikud. Nojah, see selleks. Põhiline on need käpad ise. Lillad väiksed õied loovad õisikus tükati eksitavalt kanarbikusarnase ilme. Kanarbiku õitseaeg on kah just nüüd. Siiski on selle orhidee õisikud natukese suuremad ja hõredas metsaaluses üsna hästi silma torkavad. Peamine kasvuala asub vana männiku künkal, kus mõni alusrinde tamm, üksikuid tungib ka allapoole, kus taimestik lopsakam, teisal mõni söakam mustikate vahel. Lakklehed viljunud, viljavarred nagu orhideed. Ja palju igihaljaid talvikuid siin-seal. Ning üksikuid öövilkeid, veel osaliselt õitsemas. Kuus öövilget ma kokku leidsin, ju neid mõni kuskil naabruses lisakski.

                                 Roomav öövilge (Goodyera repens)

Peamised on need kukukeeled ehk tanukeeled. Küllap see sajune aasta on neile olnud hea, sest neid on tõesti palju. Ja just paras õitsemise kõrghetk käes. Üksikuil esimesed õied närbunud, enamusel veel ülemised õisikuotsad nuppus. Samblal võis silmata ka nende lehti. Paarikaupa, tumerohelised ja üsnagi suured.

 

 

 

 Sale tanukeel (Hemipilia cucullata). On näha mullust kuivanud õievart, mis on palju lühem tänavustega võrreldes. Selle aasta vihmad on kukukeeled vägagi kopsakaks paisutanud. Tõsi, paraku ühtegi seal üle ei mõõtnud.

Kuna olen sel aastal orhidede kokkulugemise lainel, siis üritasin siingi seda teha. Asi oli keeruline ja karta on, et mõnes servas lugesin topelt. Igatahes õievarte arvuks sain 374. Üks Euroopa paremaid populatsioone! Nojah, Leedu tuhandeisendilise asurkonna vastu muidugi ei saa. Euroopa liidu piires esineb Hemipilia cucullatat vaid neljas riigis: Kirde-Poolas 1-2 leiukohta, Leedus üle kümne, Lätis 3 (neist kaks leidsid Käoraamatu mehed mullu) ning Eestis see ainuke. Muidugi pole välistatud, et seda käpalist võib olla veel kuskil lõunapiiri lähiste männimetsades.

                                Sale tanukeel (Hemipilia cucullata)

Oma üldareaalilt on tanukeel pigem aasialane. Lisaks eelpool nimetatud riikidele on Valgevenes ja Ukrainas, põhiliselt aga üle Venemaa ja Himaalaja Hiinasse, lisaks Jaapani saartel. Kuramaal jõuab liik oma levila äärmisele läänepiirile, Eestis kasvavad aga maailma kõige põhjapoolsemad Hemipilia cucullatad.

                          Sale tanukeel (Hemipilia cucullata)

Kuid see polnud veel kõik. Kui juba sealkandis, siis tegime põike ka Lätti. Sealgi kasvab kukukeeli. Kuusesegune alusrinde tammede ja vahtratega männik ei ole küll nii põline kui Eesti poole oma, lisaks on Läti RMK seal raiet teinud millalgi, oksaräga vaaluna maas. 

 

                      Hemipilia cucullata kasvukoht Lätis.

Siin on kukukeeli vähem, enamasti üksikult või paarikaupa. Erandiks kolme kuuse alune koht, kus neid kubinal 24 õievart. Lugesin kokku 69 Hemipilia cucullatat ses metsas. Jällegi võib olla, et pakkusin pisut üle ja vahest on neid nii kümnekonna võrra vähem.

                           Läti kukukeele metsa serval.

Järgmiseks tagasi Eestisse ja tee viis meid Karisöödile. Siin tabas mind nostalgia. Ses kandis käisin oma esimese ja seni ainsa korra oma sünnipäeva paiku, maikuus 2006. Kõmpisin toona palju jala ja telkisin Kalkahjul. Nüüd aga sutsti mugavalt autoga kohale. Esmalt juhatas Erko meid metsarägasse, et siin on üks kanjon. Koht tundus mulle natuke tuttavlik. Jah, muidugi, siin Paepäälsel ma ju käisin 19 aasta eest ise ka. Metsaservas on lapike loopealset, kus toona paljastus paeklibu. Nüüd on kõik lopsakam. Metsas lõikus Peetri jõe poole järsakulõhe. Siinseal pärnapuid. Alumine paeplokkidest-plaatidest joakeseastang - seda ma olen näinud jah. Vesi sirises räästailt alla. Suurema vee ajal tore veidi üle jalakõrgune juga!

                   Kalkahju lähiste alumine joaastang Plavinase lademe dolokivis.

                       Kalkahju lähiste ülemine paekivitrepistik.

Aga ma üldse ei mäleta sellest ülevalpool olevat astangut. Võibolla oli see toona rusu all peidus? Nüüd igatahes paistis seal õhukestest paeliistakatest moodustunud trepistik. Ka seda võib tinglikult joaks nimetada. Kõrgust vast midagi üle kahe jala? Ei vaadanud seal arvulise pilguga. Puhastasin astangut varisenud rusust, lootuses mõnd langevat veeniret tekitada. Siiski libiseb vesi sel trepistikul pigem kosesarnaselt. Igatahes oli nii tore jõuda Lõuna-Eesti devoni paekiviavamusele.

                          Kalkahju panka me kõrge jõeseisu tõttu alt kaema ei pääsenudki.

Kalkahju on aga lukku pandud. Ses mõttes, et teeotsas keelumärk ja tõke ees. Ja ei mingit viita. Nii et jah, kui eraomanik tahab, võib avalikkuse eest sulgeda isegi nii olulise paiga nagu Eesti esinduslikuim looduslik devoni paepaljand. Tegelikult on seal panku lausa kolm, nagu 2006 maikuus jõekaldal kõndides leidsin. Nüüd aga on veeseis vihmase suve tõttu väga kõrge, Peetri jõgi tormitses vastu pangajärsakut, nii et panka ennast me õieti ei näinudki. Piilusime järsakult mis piilusime, aga suurt essugi ei silmanud. 

                         Südame-emajuur (Gentiana cruciata) Kalkahju pangapealsel niidul.

Pangapealse niidulapil olid 2006 aastal puitlipikud käoraamatu ja emajuure nimedega. Südame-emajuuri (Gentiana cruciata) me tõesti nüüd seal nägime. Seitse taimepunti. Sinakad õied paraku veel nuppus. Tänavu on kõik ikka üsna hiline. Nagu oleks need taimed siia istutatud, nii kummaline näeb see liik välja. Eestis levib peamiselt Saaremaal, Lääne- ja Põhja-Eestis, Kagu-Eestis vaid üliüksikud leiukohad. See oli nüüd mu kolmas kohtumine südame-emajuurega looduses. 2018 sai nähtud Lõuna-Läänemaal, alles mõne nädala eest Muhu Püssina pangal ning nüüd siis siin, peagu Eesti lõunatipus. Muide, Karisöödi lähistel on kogu Lõuna-Eesti ainus tõmmu käpa (Orchis ustulata) leiukoht. Kas ta veel seal alles on, ei tea. Nüüd oli juba hilja minna otsima, õitsemisaeg selleks aastaks ammuilma läbi.

Lõuna-Eesti tuur 1.

1-2. august 2025 

Kuidagi ootamatult juhtus nõnda, et sain sel suvel ka ühe veidi kaugema kandi reisi tehtud. Erko ja Toivo tripile kaasa. Autoga. Mis on nii mugav kui ka tulemuslik. Autoga saab põrutada siia ja sinna, näeb kohti kõvasti. Jala ja bussidega ei jõuaks ilmaski nii palju ning aega kuluks hirmsal kombel. 

Sel 1. augusti hommikul Hiiumaalt teele, bussi, laeva ja rongiga, Raplasse. Seal kolide laadimine autosse ja sõit lõunasse võis alata. Vihma kallas, mida edasi lõuna poole, seda enam ilm paranes. Maa kiskus lainesse ja tee hakkas hüplema üles-alla, sinka-vinka. Otepää kõrgustiku kruusateed andsid aimu, mis meid järgmistel päevadel ees ootas. Ikka õige kortsus maastik! Ja muidugimõista kaunilt vaheldusrikas.

Pühajärve sõjatamme kaesime üle. Maa lirtsus. tamm ise on mitu oksaharu kaotanud ja näeb nukravõitu välja. Erko mõõtis selle Valgamaa kõige jämedama tamme ümbermõõdu ära. Stend teatas, et rinnasümbermõõt on 698 cm, nüüd sai ta tulemuseks 740 cm. Pikka iga tahaks soovida sellele puule...

                             Pühajärve Sõjatamme tüve jämeduse mõõtmine.

Märdi valgepöögimetsas käisime Erkoga vist aastal 2018. Toona oli oktoobrikuu, hakkas sadama ja pidime peamiselt telgis passima. Nüüd aga kiskus pilvede all õhtul na hämaraks, metsa all hoopis tume. Fotod jäid kõik nigelad, mis parata.

Märdi valgepöögimets (Carpinus betulus) meenutab veidi Lukne valgepöögimetsa Kuramaal.
   

  

                        Märdi valgepöögimets (Carpinus betulus) Otepää kõrgustikul.

Mäletasime nagu üsna valgepöögi puhtpuistut, ent tegelikuses on sekka palju lehiseid. Siiski valgepööke ikka jagub. Nõlva laiuvate sõnajalgade välu servas oleva kaheharulise puu jämedama sammaldunud tüve ümbermõõduks sai Erko 180 cm. Kaldus puud oli keeruline mõõta, igatahes tubli tulemus! 

                        Valgepöögitüve jämeduse mõõtmine.

            Seesama 180 cm tüveümbermõõduga Carpinus betulus eemalt välguga pildistatuna.

                               Valgepöögi (Carpinus betulus) looduslik uuendus.

Metsaserva paremates valgusoludes on valgepöökide võrad vilju täis. Ning leidub looduslikku uuendust. Eestis ainulaadne valgepöögimets! Meenutab oma asendilt ja ilmelt Lukne valgepöögimetsa Kuramaal Leedu piiri ääres. Seal on valgepöögid looduslikud, neid on rohkem ja on suuremad, siia aga algselt istutatud.

                          Tegelikult tundub päris jäme valgepöök olema sel selfi taustal.

Aeg surus takka ning Sangaste pöögimets jäi kaemata. Põrutasime aina edasi. Piki kruusateid kuhugi ei tea kuhu. Tegelikult Oore vanasse metsavahikohta. RMK on sinna teinud toreda ööbimiskoha. Et kõik nii märg, ei olnud telkimise järgi mingit isu. Ühe majakese olid hõivanud slovakid. Meie võtsime lauda. Kus narid sees ja isegi madratsid olemas. Kõik tore, aga magada sain vähe, sääsed pressisid lauta ja ei lasknud tükk aega uinuda. Sestap olin hommikul pisut zombi olemisega. 

                 Oore vana metsavahikoht, vasemal laudas ööbisime.

                   Plaaž Aheru järve ääres.

Vaatasime hommikul üle ka teise telkimiskoha, mis asub samasse Aheru järve tungiva poolsaare otsas. Oli seal alles rahvarohke! Nojah, nädalavahetus ja rahvast tõmbab suvel muidugi vee äärde. Tegin mõned pildid sealselt biitšilt ja jätkasime teed Läti piiri poole. Päike siras ning tõotas tulla suurepärane päev.