Suvine saartetuuri kähkukas 3.

 15-16. juuli 2025  

Püssina-Lõetsa-Kuressaare-Jämaja-Sääre-Kuressaare-Triigi-Sõru-Nõmba - 270 km

Öösel muudkui rabistas ja rabistas sadada. Varahommikul õnneks lakkas. Sellest hoolimata tuli märg telk kokku pakkida, ei mingit lootust kuivatamisele. Nägemiseni, Püssina ja Kessu rannapangavaated. Kand ja varvas astuma. Seljakoti rihm katkes. Peatusin, et hädapärast kokku siduda. Mõne aja pärast Lõetsa vahel jälle tuli lahti Ja nii edasi. No sedasi jään ma ju veel bussist maha! Hoidsin ülejäänud osa teest vasema käega kotti selja tagant üleval. Hakkas uuesti sadama. Jõudsin õnneks kohe peatusse. Päeva ainus buss väljub siit otse Kuressaarde tööpäeviti 7.35 ning kohale jõuab kahe tunni pärast. Buss tuligi. Ilgepikk sõit. Põikas Koguvale ja edasi-tagasi Tornimäele ja via Tõlluste-Sandla. Jalad surid selle pika istumisega ära. Kuid see polnud ju veel sugugi kogu reis. 

Kuressaare bussijaamas passisin paar tundi, nõelusin seljakotirihma enamvähem kandvaks. Ja bussika poeskäik. Ma ei viitsinud suurtesse poodidesse üldse sedakorda seal kõmpida, kõik hädapärase sai samusest poepugerikust kätte. Nojah, tundub, et kuidagi liiga põhjalikult jahun siin olmet ja olu. Ja samas pilte polegi eriti, peagu ainult vaid Sõrvest. Sest jah, Sõrrve ma järgmiseks läksin. Vihm oli õnneks lakanud. Lubati õhtuni kuiva. 

Sõrve on püramiid-koerakäppade (Anacamptis pyramidalis) maa. Just sel poolsaarel, just lääneosas, kasvab neid murdu. Mullu nägin koerakäppi esimest korda elus, liigi levila absoluutses põhjatipus Noarootsis. Kasvab seda ilusat mediterrano käppa ka Saaremaal ja Lõuna-Läänemaal, aga Hiiumaal ja imelikul kombel Muhus puudub. Nüüd siis olin teel Sõrrve. 

Buss keeras Kaimrist risti läbi poolsaare ning lääneranda jõudes avanes vägevaid vaateid. Teede ääres ja rannakarjamaal puha kubinal erelillapunaseid õisikupalle vastu kirendamas. Tundus järsku nii tavaline siin, nagu võiks neid kõikjal nõnda vohada. Siiski poolsaare sisemaalt läbi sõites nad kadusid. Kuniks buss Jämajale hakkas lähenema. Seal sellel heinamaalapil peaks neid kubinal õitsema, ent möödasõidul vilksas vastu vaid pruuniks kiskuv heinamaa tühjus. 

Peatuses maha ning tagasi sinnapoole kõmpima. Kuid jõudsin astuda vaid mõned sammud, kui juba tee ääres koerakäpp. Ja veel ja veel, kahel pool teed. Kokku lugesin neid sel paarisajameetrisel lõigul 30. Pole üldsegi paha!

           Püramiidkoerakäpad (Anacamptis pyramidalis) kasvab Sõrves otse teede ääreski.

Aga see heinamaa.. Tõesti, ei mingit loodetud koerakäpamöllu. Üksikuid teelähedasel alal või ka tee ääres oli, madalrohusemates lubikalistes kohtades. Mujal aga hein kõrge ning maa tundus kulustunud olekuga, ilmselt ei niideta siin enam nii nagu varem. Iseasi, et hilja õitsva orhideena on koerakäpa puhul niitmine üldse problemaatiline. Millal nad seemned valmis saavad, siis juba sügis käes ja kes siis enam heina niidab. Küllap on koerakäpale parim kasvukoht karjamaa, kus loomad rohtu madalamaks söövad ja käpad saavad rahumeeli oma arengu läbida.

                    Sel heinamaal leidus vaid üksikuid koerakäppi.

Kokku pigistasin selt heinamaalt 23 koerakäpa õievõsu. Ja olnud 375 kunagi.. Noh, midagi ikkagi. 

  

          Püramiidkoerakäpad (Anacamptis pyramidalis) varasemas rikkalikus kasvukohas.

Asusin tagasi astuma. Ise silmitsesin teest lõuna poole jäävat heinamaad. Näed, seal ju kah koerakäppi! Ja ikka kohe rühmanadena. See paik pakkus suurepärase üllatuse. Nii palju neid siin, täiesti ootamatu leid mu jaoks. Oli kõrgeid ja heledama õisikuga, oli madalamaid, oli tumelillasid, justnagu veidi jumalakäpa värvi. Mõni hakkas juba pooleldi läbi õitsema, paljud aga veel täies õies. Sekka tegi petukat põld-härghein, veidi sarnast tooni lilla, Nende kõigi kokku lugemine osutus mõneti keeruliseks. Üritasin siiski. Ütleme, et sel niidul õitseb sel suvel 200 koerakäppa. Lisaks neli leidsin heinamaa taganukast. 

                  Seal jalakate taga heinamaal kasvab 200 Anacamptis pyramidalis't.

  Kuigi silmale jagus koerakäppi palju olevat, siis pildid seda rikkust hästi edasi anda ei suuda.

  

  

                         Erinevat tegu ja nägu koerakäpad (Anacamptis pyramidalis)

                   No ei saanud mitte tegemata jätta autoportreed sel koerakäpaheinamaal.

Kokku moodustab see ala tegelikult peagu ühtse levilapiirkonna: teeäärte omad, sel ning teisel heinamaal. Niiöelda saagiks sain ma kokku 260 koerakäpa ligi. Sõrve ei petnud ootusi-lootusi! Passisin ülejäänud tunnikese teeveere vahtra vilus ja kuivatasin jälle higiseks saanud särki. See paganama õhuniiskus. Kiskus taas pilve. 

Buss tegi põike Sääre kaudu. Enne Iidet Ohessaares silmitsesin pingsalt mööda vilksatavaid maastikke, aga buss kimas ilgelt, nägin vaid lillatavaid põld-härgheinu. Türju teeristis üks suur tume koerakäpapall siiski paistis. Mööda Laadla poest. Ikka tegutseb. Nullindatel sai seal käidud oma Sõrve reisidel, viimati vist aastal 2006. 

Aga nüüd põrutasin tagasi Kuressaarde, kuhu olin seljakotijuraka pakihoidu jätnud. Mitte ei tõmmanud teist ööd telkima. Olin algselt plaaninud Ohessaare pangale minna ja üldse. Aga kuna lubati sadu, siis igatsesin kindlama varjualuse järgi. Kui aastat kakskümmend tagasi sai öömaja Sohvi pool, siis nüüd sattusin hoopis kunstimajja, mis maast laeni igasugu maale ja graafikat täis. 

                   Ööbimine kunstisaalis.

Järgmisel hommikul päike siras taas. Aga tegelikult olnud öösel tubli sadu. Õhk oli juba varakult soe ning vastikult niiske. Kolhise subtroopika. Ja ega siin rohkem seletada olegi. Otsebussiga põrutasin Triigi sadamasse, Triigi metsa haruldased ogased astelsõnajalad (Polystichum aculeatum) jäid ära. Ehk kunagi tulevikus. Praamiga Hiiumaale ja Sõrult otsebussiga koju Nõmmba. Tehtud see reis. Algab jälle argipäev ja ilge niitmiste orjus siin.

Suvine saartetuuri kähkukas 2.

14. juuli 2025 Rannaniidi-Püssina - 3 km 

Muhu Rannaniidi loopealsed meenutavad tõepoolest vahemerelisi maastikke. Laines kadakased niidud (taastatud), siin ja seal biohermseid lubjakaljusakke kerkimas, taustaks meri. Parajasti käis miski purjeregatt, meri oli punnis purjesid täis.

                                                Maasikamäe kaljune nõlv.

Põikasin Maasikamäele. Toredalt kaljune, ohtralt pruune raunjalgu, natuke ka müür-raunjalga. Panganuki taha kaema ei pääsenudki, jalam vesimudaligane. Olgu peale. Mul oli ju tegelikult nagunii muu siht silme ees. 

                                 Pruunid raunjalad (Asplenium trichomanes) Maasikamäel.

Rannaserva niit hõbetas koirohtudest. Kuna lambad neid ei söö, siis on madalmurusel niidul hõbetavad koirohupõõsad iseäralikult äge vaatepilt. 

                              Hõbetav koirohuniit (Artemisia absinthium) Muhu kirderannal.

Suund oli Püssina pangale. Olen seal käinud vist vaid kahel korral, aastal 2002 ja 2021, mõlemal puhul ikka pangajalamilt kõndinud. Ise teades, et seal kuskil kadastikus kasvab suur haruldus odane astelsõnajalg. Ja just selle pärast ma nüüdse reisi ja matka ette võtsingi. Sedakorda kõndisin pangapealsele. Olin kujutlenud, et on rannaäärne pangasein ja selle peal tasane loopealne, ent tegelikkus osutus sootuks erinevaks. Pangaservast tõuseb sisemaa poole korralik mäenõlv, siin ja seal kaljupangaseid välja turritamas. Sekka vedelvaid paekamakaid. Ka selline mägine võib olla loopealne! Tekkis täiesti tunne kui ukerdaks kusagil Kreeta saare kiviküllasel karjamaal. 

                       Püssina pangapealsel kerkib omakorda panganukke ja kaljurünki.

Üksteise järel jäi ette huvitavaid taimeleide. Muidugi kubinal pruune raunjalgu. Aga siin oli päris korralikult ka müür-raunjalgu. Üks väegade omapärane sõnajalg ikka.

                          Müür-raunjalad (Asplenium ruta-muraria) Püssina kaljuniidul.

Tore leid oli südame-emajuur. Nägin teda looduses teistkordselt elus. 2018 sai Läänemaal Laelatu lähistel ekstra käidud, nüüd jäid ette juhuslikult. kaks punti. Nii lopsakad, nagu oleks aialilled siia istutatud, ometi täiesti looduslik taim. Ja vaevalt neid siia keegi istutama hakkas. Ühe varre lehekaenlais lillasinetasid puhkemisvalmis õienupud. Hiiumaal südame-emajuurt looduslikuna ei leidu.

  

                              Südame-emajuured (Gentiana cruciata) Püssina looniidul.

Väga silmatorkavad olid käoraamatud. Kummalised nägid nad siin välja. Kõik lilla asemel valkjaõielised, vaid kerget lillat tooni õitel. Ja nii rammusad, kõrgeim mulle peagu puusani. Nagu eksootilised rohtlaliiliad!

             Hariliku käoraamatu (Gymnadenia conopsea) rohtlaliilialikud õisikuküünlad.

Ja teist liiki orhideedki silmasin. Esmalt imelikud vegetatiivse taime lehed, no ega ometi kuldking? Ei ole ju laialeine neiuvaip? Jah, olidki kuldkingad. Siin ja seal pundikestena. Muidugi ammu läbi õitsenud, ent see-eest mitmetel vartel küpsevad seemnekuprad. No nii iseäralikku kuldkinga kasvukohta nägin ma küll esimest korda! Kuldking on ikka pigem hõreda metsa taim. Eks siin hakkasid nad arenema küllap ajal kui tihe kadastik võimutses. Nüüdseks on loopealne taastatud, kuid kuldkingad saavad täiesti hakkama ka sellises avapäikselises tingimuses. Õitseajal võib see eriti äge vaatepilt olla: kullased kingasussid mere taustal ilutsemas.

                                      Harilik kuldking (Cypripedium calceolus) looniidul.

Huvitavad olid ka liblikõielised. Ehk siis magus hundihammas. Tegelikult peaks teda ka Hiiumaal kasvama, aga ma ei mäleta, et oleks ette jäänud. Pikad liaanilikud varred kannavad suuri liitlehti ning kreemjasvalkjad õisikud on täitsa silmatorkavad. Leidus nii veel õitsvaid taimi kui ka juba kaunasarvi kandvaid. Ühes paigas ronis hundihammas lausa kadakale.

                           Magus hundihammas (Astragalus glycyphyllos) ronib kadakal.

Aga odajad astelsõnajalad? Nende pärast ma ju siia tulin. Otsisin ja otsisin, teadsin umbkaudseid kasvukohti, ent no keda pole, seda pole. Hakkasin lootust kaotama. Kas ma tõesti ei leiagi neid? Kuidas siis nii? Tegelikult olen pikajuhtmeline, oleks pidanud taipama kohe otsida neid... Kuid siinkohal ma täpset vihjet ei anna. Nii haruldane sõnajalg, ega avalikustada ei tohigi täpset kohta. Ning pealegi, miks teha teiste elu liiga ihtsaks kui mul endal see leidmine nii keeruliseks osutus, eksole... Sest lõpuks ma ikka tema leidsin. Lõunapoolsemast kohast. No pole ime, et ei märganud. Niisugune arusaamatult tilluke teine. Tundub ju üsna vana taimena, ent lehed pisikesed, sõrmelaiuse pikukesed, paremal juhul kahe sõrme laiuse pikukesed. Tema kõrval tundusid pruunid raunjalad lausa hiiglastena. Igatahes jess, lõpuks ometi nähtud!

  

Odajas astelsõnajalg (Polystichum lonchitis) lõunapoolsemal kasvukohal. Kole pisike teine...

Innustununa edust, siirdusin põhjapoolsele kasvukohale. Ja siin läks juba libedalt. Sest kaljunuki kõrval kivikamakate vahel vaatas vastu lehtedelehter. See on juba ilus taim. lehed 15 cm pikad. Mmm, nii tore. Jeee! Milline toredus. Lähedal kasvab petteks ka kivi-imaraid, ent astelsõnajalg on ikka täiesti omamoodi.

 

 

  

      Pangapealse odajas astelsõnajalg (Polystichum lonchitis) iga külje pealt üles võetuna.

Ei suutnud edevusele vatsu panna ja tegin seal temaga koos ka ühe selfi.

                                             Õnnelikuna koos odajase astelsõnajalaga...

See sõnajalg kasvab ikka täiesti päikselistes oludes. Loogilisem oleks neid ikka varjulisemast kohast leida. Niisiis asusin kõrval oleva pangaseina jalamit läbi kammima. Ja tõesti, siin nemad olid. Nii hirmus peidulisena. Olin siit enne otsiva pilguga mööda läinud ja mitte märganud. Nüüd siis läks õnneks. Üks taim on päris pangajalami kaljupraos.

                                            Polystichum lonchitis pangajalami praos.

Kaks ja pool jalga eemal juba vägagi esinduslik kogumik. Kaks lopsakat astelsõnajalga koos. Kas kaks eri taime või vegetatiivselt laienenud? Lehed on neil siin varjus ilusad tumerohelised ning pikkust tervelt jalg ehk 30 cm. Ja kohe kõrval veel üks taim, väiksem ja seega ilmselt noorem.

  

  

 

  

     Pangajalami suuremad odased astelsõnajalad (Polystichum lonchitis) nii ja naa vaates.

Väga rahul nende leidudega, oli aeg hakata telkimisele mõtlema. Siin kivisel lambakakaloopealsel parem mitte, ehkki oleks ju tore mättal istuda ja neid astelsõnajalgu imetleda. Kõmpisin tagasi põhja poole, kus rannale on kujundatud väga kutsuv telkimispaik. Kiri teatas, et tuleb omanikult luba küsida. Seda ma tegin ja loa sain. Ainsa tingimusega, et pärast ei taheta seal ühtegi prügi näha. Nojah, mina võin ju korralik olla, aga kui keegi peale mind peaks prügistama, siis langeb vastutus ju mulle? Aga see selleks. Lõin vana ja palju ringi rännanud telgi püsti ning vaatasin Püssina panga sakilist seina ja üle vee helendavat Kessulaiu pankrannikut. Üks ütlemata äge koht.

                                   Kessulaiu pank. Nii lähedal, aga nii kättesaamatu.

                                             Õhtune Püssina pank.

Istusin pingil laua ääres, kuivatasin higist keret (ujuma ei hakanud minema, vesi na külm), tipsutasin ja tundsin end kui puhkusereisil viibivat. Ilmaga kah vedas, sel pärastlõunal ja õhtul pidas kuiva. 

                                             Tähistamine.                     

Suvine saartetuuri kähkukas 1.

14. juuli 2025 Nõmba-Sõru-Triigi-Kuressaare-Lõetsa - 170 km 

Muudkui sajab ja sajab, tõesti sitt suvi üle mitme aja. Aias niita ei saa ning nende võimalike hetkede varitsemise asemel otsustasin peale kolme aastat naabrite lõunasaartel ära käia. Viimati oli mai 2022 kui Saaremaal leeder-sõrmkäpa uudiskohta kaemas käisin. Nüüd tahtsin aga oma lausa paarkümmend aastat vana unistuse, Muhu Polystichum lonchitis'e ise oma silmaga üle näha. Hiiust Muhku tundus olema kiiremgi käia mandri kaudu. Kuna aga eelarvet pole ollagi, siis ikkagi otsustasin siit otse üle Soela lõunasse seilata. Tuli väga soodukas tegelikult, kogu 430 km kilometraaž nende kahe ööpäeva peale läks maksma vaid 14 eurot. Pole paha!

Nõmbalt üleeile 14. juuli hommikul bussiga Sõru sadamasse. Praamiga üle. Ja kas sa näe, seal mikrobuss tõesti vastas, regulaarliin Kuressaarde. Miks ma Saaremaal nii harva käin, on just see, et alati muretse, kuidas sealt Triigist vähemasti Leisi saab, vanasti kogu aeg pidi praamil autojuhte sebima et kas viskate mu ära. Nüüd õnneks ei peagi praamil n-ö hääletama. 

Saaremaa on põldhärgheinte (Melampyrum arvense) maa, seal tõesti kõik teeääreniidud puha lillapunerdavad. Hiiumaal on mõni koht ka, samas mandril täitsa puudub see ilus parasiitne umbrohi. 

Nojah, Kuressaares oli Muhu maakonnaliinini kolm tundi aega. Mida teha? Võtsin ajaviiteks viimaks ometi ette kaeda või aia tagantki põnevat dendroaeda. Kui tead vaadata, siis täitsa bussijaamas istudes paistavad plaatan ja tulbipuu ära. Tulbipuu osutus täies õies olevaks. Täitsa hull, õisi kubinal, lisaks veel puhkemisvalmis pungi. Vist ainsa korra olen tulbipuude õitsemist näinud 2011. aastal Leedus Veliuonase mõisapargis, kus kasvavad vähemasti sajandivanused puud. Nüüd on aga see Kuressaare vast vaevu 30-aastane puu hulluks läinud ja sedasi õilmitsema löönud. Lähedalt vaadates on tulbipuu õied ikka väga erilised ja ilusad. Magnooliaõitega harjunult tunduvad hoopis ägedamad. Puu kasvab aia ja parkla servas, tegin seal mõned pildid. 

  

  

                            Tulbipuu (Liriodedron tulipifera) õitsemine Kuressaares.

Aga... sellessamas aias kasvavad ju ka krüptomeeriad (Cryptomeria japonica). 2008. aastal oli Eestis omamoodi sensatsioon kui laiema avalikkuse ette jõudis teave, et seal Kuressaares kannavad krüptomeeriad käbisid. Mandril on see liik ju pigem kasvuhoonetaim. Tõsi, mul endal on kah krüptomeeriate katsetus siin Hiiumaal päris pikalt kestnud, aastast 2000. Lagedal kõik järgemööda hukkusid, ent viimane äbarik metsa kaitstud keskkonda viidult hakkas kosuma, on nüüd vast 5 meetri kõrgune ja kannab aastaid käbisid. Kuressaares kasvavad nad aga täitsa lagedal. Nojah, Saaremaa Riviera, ent siiski... korra on nad paraku tagasi külmunud.

Nojah, kügelesin seal värava taga, kuniks võtsin julguse kokku ja täiesti pealetükkivalt ebaviisakalt läksin aeda ja ukse taha ning andsin kaks korda kella. Neiu tuli vastu. Puude istutajat ennast pole enne õhtut oodata, vastati. Aga ma siis seletasin, et aastaid tahtnud näha ja endal Hiiumaal kah viljuv krüptomeeria ja seejärel lahkesti lubati üle kaeda.  Ning seda ma muidugi varmasti tegin. 

Krüptomeeriad on seal lausa saluna, vast kümme puud. Na vibalikud, nagu mu endagi puukene Hiiumaal. Kõrgust paaril kobedamal vast nii max 6 m. Hullult käbisid täis. Eestis ainulaadne krüptomeeriasalu sai igatahes lõpuks ometi enda silmaga ära nähtud. Tegin hetke jäädvustamiseks selfi kah.

  

  

                     Jaapani krütomeeria (Cryptomeria japonica) salu Kuressaares Saaremaal.

Lisaks nägin lähedalt ära toreda vahtralehise plaatani ning kaukaasia tiibpähklipuu on täitsa vägev laiutav kah, täis pikki viljavanikuid. Pildid jäid ses pilvealuses küll na nigelad, aga tühiasi see.

  

                                  Platanus x acerifolia & Pterocarya fraxinifolia Kuressaares.

Veel passimist samuses Kuressaare uhkes bussijaamas, kuniks maakonnaliinile ja ees ootas kahetunnine sõit. Läbi Kaali ja Laimjala ja Orissaare ja üle väinatammi Muhku ning seal üle saare põhjaosa kaljukõrgendike Lõetsa peatusse. Lõetsa oma külatänava kiviaedade ja vanade majade ning hoovidega on juba väga ehtne Muhu. Ilm õnneks paranes ja oli täitsa tore astumine. Kuniks jõudsin rannalähedastele vahemerelistele kaljumaadele. Aga sellest juba järgmine kord.

           

             Lõetsal Muhumaal kerkivad uued majad näevad välja nagu kuskil Vahemere saarel.

Selaginellijahil Kassarimaal

Selaginellid on ürgne eostaimede perekond, mille algus ulatuvat lausa karboni ajastusse. Selaginelliliste sugukond on koldtaimede klassi kaudu suguluses koldadega. Euroopas kasvab pärismaisena kolme liiki selaginelle: Selaginella selaginoides, Selaginella helvetica ja Selaginella denticulata. Neist viimast olen ma looduses näinud. Aprillis 2014, Rhodose saarel. Matkal Petaloudese ambrapuude orgu sai teelt tehtud üks väike põige ja seal maasikapuises metsas ojakese kaldal rohetas tore soomusvõrseline taimevaip. Meenutuseks pildid toonasest:

 

                                           Selaginella denticulata, 16.4.2014, Rhodos

Kodumaist koldjat selaginelli (Selaginella selaginoides) polnud ma aga seni veel kunagi kohanud. Ega selleks palju võimalusi olegi. Vaid Harju- ja Raplamaal jagub teda mitmel pool, veidi ka Lääne-Viirumaal, tiba Põhja-Pärnumaal ja Loode-Saaremaal, on olemas ka Läänemaal ja Vormsil. Hiiumaal arvati kaua aega mitte esinevaks. Kuid siiski, leitud teda on, Kassarimaalt, rannaniitude naabrusest. 

Nüüd, keset suvist õitsemiseaega lõi mu vana arm eostaimede vastu välja ning tekkis suur huvi lõpuks see eestimaine selaginell iseoma silmaga ära näha. Niisama teda otsima minna on üsna lootusetu ettevõtmine. Ikkagi väga haruldane ja pealegi hirmus raskesti märgatav taim teine. Õnneks sain abiks kaks varasema leiuga kaarti, mõlemad ühestsamast Kassari rannalähedasest piirkonnast. Ja siis eile, täpselt vihma lakates jõudsime kohale. Üksikasjaliselt ma teekonda targu ei kirjelda, sest selaginell on II kaitsekategooria taim ja tema täpsete kasvukohtade avalikustamine ei ole hea mõte. Kuigi, ausalt öeldes, ka täpse punkti kaardile panek vaevalt tekitaks suurt huviliste tormi. Ta on ju nii tagasihoidliku välimusega, pole uhkeid õisi ega midagi, täiesti ebaseksikas tegelane enamuse jaoks. Ja märgata pole teda üldsegi lihtne, isegi kui täpne koht teada, peab ikka väga hoolega otsima.

                   Esimene selaginelliala on väga käpalisterikkal soisel niidulaigul.

Teel esimesse leiukohta trehvasime õitsvaid rohekaid käokeeli ja ranna pool soo-neiuvaipu. Just siin oligi õige koht ära keerata. Männiku sisse on peitunud väike sooilmeline välu. Villpead valendasid. Lubikad ja vesihaljad tarnad ning sinihelmikat. Üksik sepsikas ja mitmeid pääsusilmi, siinseal võipätakate kleepjaid lehti. Ohtralt soo-neiuvaipu, üksjagu kärbesõisi, üksik ära õitsenud soohiilakas ning mõned väikesed mättaserval kügelevad õites muguljuured:

                Muguljuured (Herminium monorchis) on ühed mu lemmikumad orhideed.

Aga selaginellid? Soovituslik juhis oli vaadata mätastele. Just mätastel nemad valdavalt kasvavad. Hakkasin siis uurima. Ja kas sa näed, ongi selaginell! Ossa! Selline väike nupsik. Ilma eosvarteta poleks neid võimalik leida. Sel siin koguni kuus eosvart, hambuliste lehekeste vahel eoslad kollendamas. Et teda kuidagigi pildile saada, siis tuli ümbritsevat rohtu ära näpsida. Tulemus näeb piltidel välja küll na tehislik, aga mis parata, rohustus ei jääks fotole üldse miskit arusaadavat.

  

  

Selaginella selaginoides, 6.7.2025, Kassari esimeses leiukohas. Eosvarte jalamil maapinnal on märgata tugevrohelisi väikseid samblalaadseid moodustisi. Need on selaginelli steriilsed võrsed, mis erinevalt eosvõrsetest püsivad rohelisena aastaringselt.

Jätkasin uuringuid. Ja selaginelle hakkas täitsa tulema. Nelja eosvarrega, kahe eosvarrega ja üksikute eosvartega taimi. Viimaseid märgata on hoopis eriline kunsttükk. Kõik nad kasvavad mätastel ja kasvuala hoidub männikuserva lähedale. Kokku leidsin 12 selaginellitaime.

               Selaginellide rohustus silmamiseks peab silmi üksjagu pingutama.

Ees ootasid järgmised niidud. Neist kaks tundusid olevat selaginellidele mittesobivad. Tasased-niisked rohumaad, mättaid eriti polnud. Ühel niidul jäi ette kolm juba ära õitsenud soohiilakat. Teisel niidul lillatas kahkjaspunaseid sõrmkäppi. Jõudsime viimasele leiualale. Siin hakkas maastik jälle looma. Männikusse ulatub niidulaik, mättaid siin ja seal, mätastel igerikke kadakaid. 

                    Selaginellidele sobilik mätlik niiduala.

Lubikane rohustu, taas pääsusilmi, natuke muguljuuri ning ilusad veel õitsvad soohiilakad:

                          Soohiilakas (Liparis loeselii) on üks ütlemata ilus ja omapärane orhidee.

Kartsin, et mu selaginelliõnn on otsa saanud. Loomulikult alustasin ikkagi mätaste üksisilmi uurimist. Et ehk siiski... Jess, selaginell olemas! Ja kui juba silm esimest seletanud, hakkas neid tulema veel ja veel. Siin ja seal, mätaste ühel ja teisel küljel, mõni vaid üksiku eosvarrega. Asusin kokku lugema. See osutus keeruliseks ettevõtmiseks. Paaris kohas ei olnud aru saada, kas tegu üheainsa laiali roomanud taimega või on seal siiski kaks "pesakonda". Nii et eks ta natuke oletuslik tulemus sai, aga ütleme, et 30 selaginelli. Seega märksa rikkalikum esimesest selaginellikohast.

 

  

                    Selaginella selaginoides Kassari teisel leiukohal, 6.7.2025

Siingi pidin mõne taime rohustust välja prepareerima, et fotografeerida saaks. Paraku kole rasked modellid on nad. Enamus pilte jäid udujad ja tuli ära kustutada. Ning ilusat üheksa eosvarrega taime, kel jalamil erkrohelised steriilsed võsud näha, seda tervenisti hästi pildile ei saanudki, ikka osaliselt udusena. Nojah, mis parata.

  

Selaginella selaginoides Kassari teisel leiukohal, 6.7.2025. Suurte eosvarte jalamil on näha väikesi steriilseid võsusid.

Enne lahkumist mõtlesin, et võibolla tuleks selguse huvides lugeda hoopis kokku kõik eosvarred, nagu orhideedel loetakse õievarsi. Kuid sellest ma loobusin. See oleks võtnud ilge hulga aega ja mis va täpsust ikka nii väga taga ajada. Peaasi, et nad siin olemas on. Kusjuures pole üldse välistatud, et selaginelle võib neil Kassari rannaniitude mätastel kuskil veelgi leiduda. Aga eks sa otsi neid... Selleks kuluks päevi. Rahuldusin täiesti nende kahe selaginelli koha leidudega. Minu silmad on nüüd nemad igatahes ära näinud.

Lõppu traditsiooniline selfi kah. Rahulolevana selles teises, rikkalikumas selaginelli kasvukohas.