Mõtlesin küll, et ju ei viitsi siin teist kooliblogi teha, aga igav talveaeg, miks ka mitte.. Kuigi ega sedakorda teab mis põhjalikku seletada ole. Eks muidugi oli valdavalt tore, kuid omad kõhklused ja hirmud ronivad sekka ka. Võtta need lõputud esitlemised klassi ees. Külvikorra esitlemise mina tehtud sain. Tänu sellele, et paljukest seal tabeli juures ikka seletada ja teiseks olin nii magamata zombi uims, et ei jõudnud enne n-ö etteastet õieti närvitsema hakata. Ja nii ma siis seletasin seal viieväljasest külvikorrast, et kuhu panen mis panen. Valdavalt lihtsad asjad, tahan ikka võimalikult kerge vaevaga tehtud saada, ei mingeid vahekultuure ega muud säärast. Lihtne kartul, peet, sibul ja põlduba. Värskelt adru saanud koht vajas aga ka midagi nõudlikumat, selleks saab suvikõrvits. No ja tehtud tema sai, ehk küll na väsind pea sekka näpu najale toetasin:
Linnahaljastuse loengud olid puhta rõõm ja huvitav kuulata. Küll aga kiskus asi natuke segaseks selles tunnis, kus pidime hakkama taimeseemneid jms tellima. Korraga mitu tabelit ja mis puha. Olen välismaalt istikuid tellinud ju küll, aga siis oma huvidest lähtuvalt ja motivatsioon tugevam. Õnneks me päris tellima ei pea hakkama, märgime-kleebime tabelitesse vaid lingid, mida meil vaja läheb. Nii köögiviljad kui suvelilled. Viimastega on omaette värk. Nimelt on Kärdla trenditeadlik ja igal suvel kujundatakse amplid jms haljastus trendivärvi taimedega. Mullu oli selleks aprikoositoon. Tänavu aga Mocha Mousse, ehk otsesõnu öeldes kakapruun. No mis suvehaljastust sa sellisega teed, kes tahab näha keset suve miskeid pruune käkke!? Pruuni aeg saabub ju ikka sügisel. Õnneks on olemas ka lisandvärvusi, mis lubatud, ehkki ka need sinised, rohelised, lillad ja pruunroosad na pläsad. Siiski huvitav ülesanne, leidsin neid täiendvärvi taimi mitmeidki. Kakapruuni lisan aga vaid üksikuid, öelgu mis tahes! Vaevalt mu taimevalik Kärdla haljastamiseks valitakse, aga teen nii kuidas endale meeldib, ei hakka lauskakapruuniga üle ujutama.
Hästi tore ja huvitav oli grupitöö, kus anti kujundamiseks 200 x 200 m kaubakeskuse, kortermaja ja lasteaia ning magistraali vaheline ala. Meite grupp sai meie arust igati toreda kujunduse ja tsoneeringuga hakkama. Kui kursakaaslased hindama hakkasid, siis ei osutunud see just popimaiks, ent lastesõbralikkuse kategoorias sai enim meeldimisi. Ja see on kah igatahes väärtus. Siinkohal kritseldus, mille üldise grupipoolse suure plaani tegemisel omaenda vihikusse sirgeldasin:
Sekka tõrva ka. Portfoolio koostamise loeng mõjus mulle nagu hiina keel ja pead tõstis noorusajale mulle nii omane mässumeelsus. Need tohutud kompetentside tõestamised kõigi ilgete fotoseeriatega, no ma ei tea. Ehk aja jooksul saab see asi selgemaks, mida sinna paksu portfooliopiiblisse kõike tuleb sisse toppida. Praegu tundub see mulle koleda värgina. No ja sibullillede n-ö kontrolltöö ei läind häste kah mette. Ma ju omastarust teadsin neid lillekesi varasemast, neid ladinakeelseid nimesid, vähemalt enamusi. Aga ikka tuli mitu viga sisse. Muide, eksamil antakse ette miski 20 (?) taime ja iga äratundmiseks ning kirja panekuks jääb vaid minut. Kindlasti lööb see tamp mõtte kinni. Ja üldse, 500 ladinakeelset nime ei saa ma kindlasti selgeks. Kogu senise elu jooksul pole ma nii paljusid suutnud ära õppida ja mitmedki unuvad aja jooksul ju ka jällegi. Need suvelilled ja köögiviljad - ohhi. Eksam tuleb tegelt õnneloos, et kas satuvad taimed, mida tead või ei.
Aga tööriistade hooldus oli tore. Seal justkui keskaegsete võlvidega lossikeldris (kuskilt meenub, et need võlvid võivad pärineda 17. sajandist, enne praeguse lossi 18. sajandil ehitamist, aga mürki siinkohal selle peale ei võta). Noh, hekikääre ja oksakääre olen ma ju teritanud küll, nii et ses osas läks libedalt. Sain oksakäärid nii teravaks, et lõikasid paberit kui sulavõid. Omaette asi oli, et tööriistu pidi ka lahti võtma, et puhastada ja pärast õlitada. Pikad oksakäärid suutsin muidugi lobedalt valesti kinni kruvida, poldid tagurpidi. See viga sai parandatud. Kursakaaslane Liina Metsaots klõpsis ka fotoseeria, sest fototõestusi läheb vaja.
Kooli- ehk lossiaeda sain lõunapausidel ka. Kahel esimesel päeval oli vaba haljas maa. Kui neljapäeval lõpuks fotoka kaasa märkasin võtta, olid lumekruubid maas. Juba novembris olin silmanud esimesi lumikellukeseotsi. Nende lumepallikest kribus leidsin nüüd vaid ühe, abiks seegi:
Igavesti äge on suur äädikapuu ehk Rhus typhina, võrreldes minu koduaia vinduvaga tõeline hiiglane:
Uhked tarnamättad on seal aias, liiki paraku ei tea. Ja hiina siidpööris (Miscanthus sinensis) peaks olema täpselt sama sort, mis mul, ehk 'Nishidake', mille Taavi Tuulik mulle kunagi tõi, ent mul vajub laiuvaks n-ö põõsaks, seal hoopis püstisem. Äärekõrred on floristid küll ära lõiganud, aga ikkagi väga püstine:
Üks bambus kasvab ses aias ka. Ilmselt see sort jääbki üsna väiksekasvuliseks, pealegi seal päikselises kohas läinud talv vist võttis osa kõrsi ära, tundub mulle. Iseenesest huvitav sirmbambuse sort, selline kitsalehine. Taustal savist-puidust suitsetajate varjualune mõjub kuidagi jaapanlikult:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar