Olen novembri teisel poolel olnud väga Ibeeria lainel. Ehk siis Pürenee poolsaare, eeskätt portugali loorberkirsipuust lähtuvalt. Tulid laiendusplaanid. 2015. aastal metsas maad kuivendades kujundasin sinna nurgakese selle kandi liikidega ja nimetasin ala Ibericumiks. Toonastest istutustest ainult Prunus lusitanica 'Angustifolia' on hästi edenenud, ei kartnud isegi tänavu -21 kraadist külma. Kasvab aeglaselt, ent järjekindlalt. Uskumatult vastupidav! Mõni pilt sellest vaprast tegelasest, kes on mulle nüüdseks vööni sirgunud:
Lisaks sellele 2013. aastal saadud põõsale on mul ka hulgaliselt põhiliigi seemikuid. Viljad korjatud 2019 Kopenhaageni botaanikaaia puult. Paraku on nende edenemine ülivaevane. Võib arvata, et see niiskusenõudlik Tertsiaari loorberlehiste metsade liik kannatab seal Tagapuisniidul suvise liigse kuiva tõttu? Praegu on nemad sellised:
Siis torkas aga pähe, et seal kodumetsa Ibericumi kõrval on üks endine lodukoht, kuhu annaks neile luua ehk paremad tingimused. Üheksa korda mõeldud, kahe päevaga tehtud. 27. novembril ajasin töökodinad selga, varustasin end labida, kirve oksakääride ja käruga, ning asusin asja kallale. Paik enne tegutsema asumist:
Esmalt tuli eemaldada paks kõdukiht kõigi oma mustikatega. Mättakärakad kuhjasin lihtsalt oru äärtesse. All paljastus viljakam liivhuumusmuld. Asi edenes:
Päevakese puhkasin, eile ründasin "objekti" taas. Koorisin veel mustikamättakihti ära. Ülevalpool kiskus paraku muld lahjaks-liivaseks. Võibolla sellepärast mul seal ka hispaania nulg (Abies pinsapo) enam üldse ei edene? Ka viljakamas osas allpool on mullakiht siiski võrdlemisi õhuke. Nõnda tuli kaevandada tiigikraavi jupp, kust sai mulda tulevasele istutusalale peale loopida. Seejuures raiusin paraku katki paar nartsissisibulate punti... Noh, mõned jäid alles. See ala oli tegelikult vägagi omapärane nartsissiorg senini: nartsissiõied mustikate vahel. Kuna sibulad sügaval mullakihis, siis said sel pealtnäha sobimatul rodomaal hästi hakkama.
Nõndaks, aga jah, tiigikraavi kaevandamine ehk liiva viskamine. Pole ma sellist tööd teinud vist juba 2016. aastast saadik, kui lõpetasin suure metsamaa kuivendussüsteemi rajamise. Vanad ajad meenusid, jajah. Liivast tegin jalgteed, kuhjasin kõduseljandikule kah. Sinna sai väga tore kõrge mättamägi. Kus tulevikus istuda ja nartsissi-loorberkirsipuuorgu vaadelda. Kui need portugali loorberkirsipuud seal üldse edenema hakkavad... Seni on seal vaates lisaks kodumaisele värgile kolm mongoolia tamme, Rhododendron brachycarpum lahmakas, selle taga paistab Trochodendron, vasemal Cunninghamia. Täna klõpsatud vaateid:
Imelik lugu on see, et samune Prunus lusitanica ehk Laurocerasus lusitanica, vähemasti sort 'Angustifolia' on vastupidavam kui heitlehine pürenee tamm (Quercus pyrenaica). Tema on seal oruservas juba aastaid olemas, kasvas üsna hästi, tegi juba rõmelise tüvegi. Ühel talvel sai näpistada, ent sellel talvel külmus peagu maani. Väga-väga imelik lugu, kuidas ikkagi nii õrn? Alt ajas nüüd küll uued vitsad, ent tundub, et see liik siin ikkagi perspektiivne pole.
Pürenee tamme naabruses elab aga lausa ka korgitamm (Quercus suber). 2013 Bulgaariast kaasa kaevatud neljast isendist püsis siin elus kaks tükki. Enamasti küll igal talvel maani külmudes, ent aina uuesti võsudes, vahepeal olid juba isegi pisikese puu moodi. Viimane talv võttis nad tagasi, üks enam ei võsunudki (liiga paks karusamblakiht ehk lämmatas?), teine siiski ilmutas end jonnakalt taas. Iseenesest väga kõva sõna, et korgitamm siin 59. laiuskraadi lähistel ikka hinges püsib!
Loojakarja on Ibericumis paraku läinud püharbik. Oli mul seal Daboecia cantabrica 'Irish Princess', ilus punasekellukõieline põõsake. Külvas koguni uue taime, sel põhiliigile omaselt kanarbikuvärvi õied. Kuid paar talve tagasi nemad hukkusid. Nii et jah, ega siin karmil põhjamaal selle Ibericumiga hõisata pole. Näis, mis neist loorberkirsipuu nääpsudest edaspidi saab. Uus istutusala sai tegelikult paraku üpris pisike, palju neid sinna üldse mahub. Istutamine jääb aga muidugi kevadeks, praegu, vastu talve, ei hakka neid eksoote ümber kolima.
Suur töö! Ohtralt eksoote. Huvitav, et just see talv külmaga maha võttis. Puiseerika! Kohe tekkis tahtmine katsetada :)
VastaKustutaTartu botaias on suudetud puiseerikat kaetuna hoida elus juba aastaid, on seal isegi õitsenud. Kuna mina ei kata, siis põhiliigi isendid on hukka saanud.
VastaKustuta