Nõndaks, uued eksoodid on maha istutatud. Ja tänasel vihmasel päeval olen jätkuvalt pontose tammede (Quercus pontica) lainel. Uurin erinevaid materjale selle reliktse liigi kohta. Mitu allikat väidab, et olla üldse väga vanapärane tamm. Ühtlasi otsisin üles mõned reisipildid, ikka pontose tammedega seotud. Jagan neid ajaviiteks siia ka.
Arvatavasti mu esmakordne tõelisuses pontose tammega kohtumine juhtus 17. oktoobril 2019 Kopenhaageni-Hörsholmi vahel Charlottenlundi liigirikkas dendropargis. Sealne tamm oli väga tihedalt harunenud, kolmemeetrine põõsas:
Juba kaks päeva hiljem sai kohatud juba vägagi korralikku täiskasvanud pontose tamme, seda Kopenhaagenis Bispebjergi kalmistul. Üsna liigi maksimumi kanti, ehk siis 8 meetrit kõrge ja paras lai mütakas. Kuni 10 tolli pikkused lehed olid värvunud kuldpruuniks. Ja maas vedelesid tõrud! Suure õhinaga kukkusin neid korjama, sellal klõpsas Erko pildi, kus ma seal, tagusment püsti, uuritan.
Paraku jõudsin tõrukorjel suurte punaste tammede alla välja. Ptüi, vale kraam! Ei olnud see aasta pontose tõrude aasta. Mulluseid saledamaid poolkõdunenud tõrusid oli näha küll, küllap selle ponticumi omad. Nii et ei saanud ma toona palavalt igatsetud pontose tamme tõrusid. Muide, Tropic.cz kodulehel (https://eshop.tropik.cz/13ju8y6w/Dub-cernomorsky-Quercus-pontica-d2913.htm) on kirjas, et Euroopas kipuvad pontose tammed hübridiseeruma hariliku tammega: Quercus x hickelii. Seda vormi hinnatakse päris kõrgelt, aga ikkagi see pole see... Lisan veel mõne pildi tollest ägedast pontose tammest sealt Piiskopimäe kalmistult:
Järgmine kord pontose tamme näha oli 4. mail 2020 Tartumaal. Sain sealt Liina Timmermanni vahendusel kätte iseoma pontose tamme istiku! Rõõm oli suur. Esialgu olin lootusrikas. Siinkohal pildike pontose tammest Nõmbal 2020. aasta suvel:
Aga nagu eelmises postituses kirjutasin, järgnesid tagasi külmumised. Eriti tugevad kahel viimasel talvel. Poogend küll võsub uuesti, ent nüüd on selle lehed nagu mingid kapsalatakad. Vaade suvest 2023:
Järgmine kord üht suuremat pontose tamme näha oli mullu suvel Kölnis, täpsemini 9. augustil 2023. Kuigi kõrgust 6 meetri kanti, oli ta seal selline sale ja äbarikuvõitu, mitmed harud ära saetud, osadel okstel lehestik kollakas, latv kuivanud. Üheks niru oleku põhjuseks on ilmselt küljelt ja ülevalt peale laiutav punane tamm. Pontose tamm on ju aga teadagi väga valgusenõudlik. Kaks vaadet Kölnist, ühel mõõduks Märt juures:
Nõndaks. Ja nüüd siis on saabunud Tšehhimaalt kaks pontose tamme, tõrud areaalist, Kirde-Türgist. Tunduvad olema kaheaastased, ehk siis mullu tärganud. Muide, seal Tropikus oli, siis kui ma tellisin, 30 pontose tamme istikut, tänaseks on alles jäänud viis. Kuum kaup. Aga ega Euroopas ju naljalt kuskilt n-ö puhast ponticat kätte saagi, pole ime, et lähevad kui soojad saiad.
Üleval pildil Quercus pontica'd Nõmmba saabumise päeval 27. septembril ja alumisel paika istutatuna 30. septembril:
Mõlemad istikud said topiaaraia serva, kus on kerge künkake, mis hoiab talviste nõrgvete eest. Koht on üsna avatud, nagu sellele liigile meeldibki. Taga kõrguv Abies concolor ehk hall nulg ei jõua neid vast niipea ahistama. Suvise põuaga peab neid pontose tammekesi ilmselt sekka kastma, kuniks nad juured sügavale ajavad. Pontose tamme mullaeelistuse kohta on andmed erinevad. Üks netileht väidab, et on lubjanõudlik, teine aga kirjeldab neid Gruusias Bakhmaro kandis kasvavat happelisel mullal. Niisiis arvatavasti pH ei mängi selle tammeliigi puhul erilist rolli. Põhiline, et ei oleks mingit pinnase liigvettimist, rääkimata üleujutusest. Niisiis, eks näis. Loodan neist seal heinamaanukas igatahes väga palju. Ehk läheb selle liigiga nüüd ometi õnneks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar