Eilsel augustikuu viimasel päeval põikasime Kassarisse. Bussidega läheks sinna terve päev ära, aga kui nüüd autoga, siis lausa lust ja lillepidu. Ühtlasi käik Sääre tirbile. Seal rannalähistel kasvas kunagi uhkelt kuu-võtmeheinu (Botrychium lunaria). Nüüd oli juhus nende asupaik üle kaeda. Paraku võis arvata, et olime hiljaks jäänud. Ikkagi suve lõpp ja üldse, vahepealsete aastatega on ala võsast lagedamaks raadatud ning hobused peale sööma lastud. Kuidas see võtmeheintele mõjub, pigem hästi või halvasti? Ei tea. Vaadates murumadalaks söödud taimestikku, kus nõmm-liivatee seas kuldkanni puhmikute asemel kah maadjad vaibad, siis...
Ainult tui-tähtpead (Scabiosa columbaria) kõrgusid üle murumaa ja õitsesid parajasti. Nad sarnanevad küll äiatarile, ent õisikute välisõied on tunduvalt suuremad, andes õisikutätratele veidi ebakorrapärase ilme. Üsna pleekinud moega õisikutest sai ka paar enamvähem pilti tehtud. Muide, tui-tähtpea on iselaadse levikuga. Eestis ja Rootsis jõuab oma levila põhjapiirile, samas lõunas levib Araabia poolsaarel, Etioopias, Keenias, suisa Kongos. Uskumatu lõunamaalane!
Kammisime veidi seda kuu-võtmeheinte ala. Kohtasime palju hobusesitta ja viinamäetigusid, ent võtmeheinu mitte. Kujutlesin, et vast kadakate ääres neid ehk on, kuid paraku mitte ei trehvanud. Kogu piirkonda läbi ei käinud, vaid vaevu pool. Nagunii oli vaja veel edasi Mareti taimeaeda jõuda ja nii see käik pealiskaudseks jäi. Klõpsisin vaid mõned maastikuvaated. Ikka väegade kaunis on see tirbiseljandik! Olen siin saare sisemaal rannikuloodusest täitsa võõrdunud ja nüüd tundsin end kui täiesti teises maailmas olevat. See paljastuva lubjaklibuga seljandikuvall, need kadakad ja šibljaki-tukad, kahel pool meri, lõid vahemerelise tunde. Väga harva satun ma tirbile, sel aastakümnel oli nüüd see alles kolmas kord. Lükin siia otsa mõned maastikuvaated.
Pihlakad punasid, kibuvitsad punasid. Päiksevalgus oli juba väga septembrikuine, suvelõpuline, ehk varasügisene. Kaunis, ent natukese nukker ka. Muide, need kibuvtsad. On perekond, mille liikides ma sotti pole siiani saanud. Tunnen võõrliiki Rosa rugosat ja Eestis peagu ainult siin saartel esinevat Rosa mollist. Siin jäi tavaliste sekka ette vist just ka Rosa mollis ehk pehme kibuvits. Karvased ümarad viljad ehk tõrsikud ja kergelt sinakapoolsed lehed. Kohapeal väga ei süüvinud, ent nüüd ilmselt, jah, kes muu kui Rosa mollis, mu lemmikuim kibuvits.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar