Pontose tammede ja teiste eksootide saabumine

                       

 Eilsel vihmapäeval käisin Kärdlas paki järel. Saabus juba kolmas taimesaadetis Tšehhimaalt. Iseenesest võiks ju lõpetada uute eksootide hankimise, kuhu neid kõiki toppida ja millal ma üldse jõuan nende suureks sirgumist enam näha. Ja mis sellest hiigelaiast siin üldse saab...

Poogitud Quercus pontica on Nõmbal aastast 2020. Paraku külmub tagasi ka kõige pehmemate talvedega. Tundub täitsa lootusetu

Kuid seal Tropik nimelises puukoolis on lihtsalt nii huvitavaid ahvatlevaid värke, et langesin taaskord kiusatuse ohvriks. Eriti äge on seal tammede valik. Seekordse tellimise ajendiks sai pontose tamm. 2020. aastast on mul istik olemas, Ent see külmub tagasi ka kõige pehmemate talvede järel. Nüüdseks on hariliku tamme peale poogitud jupike juba ohtlikult väikseks jäänud. Täiesti arusaamatu, miks see mägede puuliik, levib Lääne-Gruusias ja Kirde-Türgis 1400 kuni 2300 m üle merepinna, siin nõnda õrnuke on. Lugedes nüüd Tropiku kodulehte, väidavad nad, et Euroopas levivad poogitud pontose tammed ongi õrnukesevõitu. Nemad aga said tõrusid otse areaalist, Kirde-Türgist, ja usuvad, et omajuursed pontose tammed on palju tugevamad. Mis võib täitsa tõsi olla. Niisiis tellisin kohe kaks pontose tamme istikut. Taimede varte küljes on näha tõrujäänused. Tärganud ilmselt mullu, seega kaheaastased, väiksekesed küll veel. Istutan ma nad heinamaa serva künkale, avatud koht, ehk pole liiga talvetuuline avatud... 

                    Quercus pontica istikud, kasvatatud areaalist, Kirde-Türgist pärit tõrudest.

Ülejäänud saabunud tammed on Ameerika liigid. Neist Quercus garryana levib USA & Kanada läänerannikul. Viie aasta eest korjasin Kopenhaageni botaiast juba idanditega tõrusid suure puu alt, ent Hiiumaal ei tärganud neist paraku midagi. Iseasi, kuhu istutada. Metsaaias on kitsas (Oregoni alleel) ja pealegi vesirotid võivad seal hävitada kõik muidu hästi edenevad eksoodid. Taluvat kuni -27 kraadi.

USA idaosast pärinevad tähttamm (Quercus stellata) ja must tamm (Q. nigra). Neist esimene peaks olema igati vastupidav, saab loodetavasti Moosese heinamaal Arkansase aias hästi hakkama, taluvat põuda ja kuni -28 kraadi pakast. Tal on erilised n-ö risti lõhestunud hõlmadega lehed, mida sel nooristikul veel näha küll pole.   Must tamm on aga niiskuselemb, sobiks väga hästi metsaaeda, kuid ei hakka sinna vesirotipiirkonda panema. Peab Moosese heinamaaga leppima. Kas lepib? Ei tea. Kodumaal on areaali lõunaosas mingil määral talihaljas. Taluvat kuni -25 kraadi. Sel saabunud istikul on aga latv kuivanud, on ajanud 3 tolli kõrguselt uued harud. Ikkagi õrnuke, isegi seal Tšehhis?

                             Quercus stellata & Quercus nigra, ehk tähttamm ja must tamm

Lisaks sai tellitud kaks Ameerika põõsaliiki, odavad,5 euri tükk, ehkki nii noorukesed veel, tea kas julgebki kohe talveks maha istutada. Neist Ceanothus americanus on Ameerika idaosa kuni meetrine põõsas, türnpuuliste sugukond. Kodumaal nimetatakse ka New Jersey Tea'ks. Selle lehtedest tõmmist joodi päris tee puudusel. Taluvat hästi kuiva ja liivast-kaljust pinnast.   Atriplex canescens on aga rebasheinaliste sugukonda kuuluv põõsas, levib Kanada Albertast piki Kordiljeere kuni Mehhikoni, esineb ka Lõuna-Kalifornias. Kasvab kuni kolme meetri kõrguseks, talub kuni -35 kraadi. Ilmselt kontinentaalse ala liigina ei meeldi talle meie heitlikud vesised-külmetavad talved. Tahab head drenaaži. Kuigi kserofiilne, ei ütle heaks kasvuks ära parajast niiskusest. Muide, sain alles nüüd teada, et eesti keeli on selle põõsaliigi nimi hall malts. Malts noneh tõesti. Aga ikkagi igihaljas hiidmalts ja see on siiski omaette talse.

Ahjaa, Osmanthus armatus sai tellitud ka. Kolme aasta eest hankisin selle Esveldist. Paraku istutasin kohta, kuhu kogunes talvine liigvesi. Eks ta õrnuke ehk ole, see igihaljas õlipuuline. Viimane talv tappis mul O. heterophylluse, ent O. decorus jäi elama. Nii et näis, proovime siiski veel korra temaga.

Kas istutada kõik need istikud kohe sügisel maha, on iseküsimus. Samas pottidega ületalve hoidmine on keeruline, võivad läbi külmuda või kevadel liiga vara kasvu alustada need istikud.

P.S. Järgmisel päeval said kõik need istikud siiski maha istutatud. 

Kirss-kontpuu viljade aeg

 Kirss-kontpuul (Cornus mas) on kaks aega aastas, mil ta rohkem tähelepanu püüab. Üks neist on muidugi aprillikuine õitsemine, mil põõsaspuu värvub kuldsesse pilvevinesse. Kuigi õied on tillemad kui forsüütia omad, on neid tohutu palju ja mulje seega igati uhke. Kusjuures kirss-kontpuu puhkeb õide juba enne forsüütiaid, on siis veel värvivaeses aias lausa asendamatu. 

Kirss-kontpuu/ Cornus mas on 16 aastaga sirgunud Nõmbal juba ligi 4 m kõrguseks

Teine kirss-kontpuu n-ö tulemine on sügisel, just praegu, kui valmivad tema viljad. Mustjaspunaseks küpsenud luuviljad on õige meeldiva mekiga, mahlased ja hapumagusad. Paraku küpsevad teps mitte korraga, sestap hoidistamiseks korjata on tülikavõitu. Kuid ega ma neist miskeid hoidiseid tegema hakkagi. Mu põõsaspuu ei kanna selleks piisavalt palju. Üheks põhjuseks on üksi kasvamine, paremaks tolmlemiseks vajaks küllap omale seltsilist kõrvale. Ja ehk on hõredapoolse viljumise põhjuseks ka plaatanipuu, kes ootamatult jõuliselt sirgudes on kirss-kontpuu päiksepaistest sootuks ilma jätnud. Seda suvel. Kevadise õitsemise ajal saab kirss-kontpuu korralikku lõunapäikest, plaatanipuu on ju hilise lehtijana veel suure osa maikuustki üsna raagja moega.

                                           Kirss-kontpuu/ Cornus mas viljad

Kirss-kontpuu looduslik areaal on laialdane, alates Prantsusmaast kuni Kaukaasiani, Itaaliast ja Kreekast kuni Tšehhi ja Ukraina lõunaservani. Hoolimata oma päritolust on ta Eestis täitsa külmakindel, taluvat kuni -30 kraadi pakast. Siin Nõmbal pole ta pidanud nii karme olusid taluma. Istutasin ta 2008. aastal, tõin Nurga puukoolist vitsaudjaka. 2010-13 talved olid karmid, min oli 2012 talvel -26 kraadi. Kuid see ei teinud kirss-kontpuule vähimatki häda. Nüüdseks on ta sirgunud ligi 4 m kõrguseks. Ja tüvede allossa on tekkinud kestendav pealiskoor. Üleeile ei saanud ma kohe teisiti, kui pühkisin seda pisut maha. Tulemuseks üsna plaatani moodi soepruunide laikudega muster. 

Ei saanud teisiti, kui silusin kirss-kontpuul kestendavat pealiskoort pisut ära, tulemuseks veidi plaatanlik ilme.

Kirss-kontpuu on kindlasti mu üks kevade lemmik, aga paelub ka sügisel. Viljad muidugi, aga ka kaua püsiv haljas lehestik, mis kestab vist päris oktoobri lõpuni välja, kui ma nüüd õigesti mäletan. Aga eks see peagi paista, kaugel see oktoobri lõppki enam on, veel kõigest kuu ja siis.. Sügises on oma ilu ja võlu, aga ikkagi läbivaks jooneks on nukrus. Tuleks pehme atlantiline talv, poleks pooltki seda nukrust. Aga ju tuleb taas pikk ja tükati siberlik. Ning see morjendab meelt juba ette...

Karbon-kiviktaimla

 Tundub, et oma Karbon-kiviktaimlast ma polegi veel ekstra postitust teinud. Mu vana niiöelda arm, koht kust mu aiandamine alguse sai. 

Aga, et misasi see selline on? Noh, juba 1992 tegin tiigi äärde kiviktaimla algekese. 1996. aastal tabas mind ilgem eostaimede vaimustus. Lõin lillekesed sealt välja ja tegin asemele niiöelda Karboni ehk Kivisöe ajastu maailma killukese. Ehk siis istutasin kodumetsast erinevaid sõnajalgu ja osje, prooviks koldasid kah. Kogu maapinna katsin samblamätastega. Et koht poolvarjuline, sai selline kooslus täitsa hästi hakkama. 

                                           Karbon-kiviktaimla

Järgnevail aastail laiendasin oma Karbonit tublisti, jõudsin otse tiigi äärde välja, kujundasin rahnudega sinna toreda graniitkalda. Peagi sai sinna lisatud tublisti võõramaiseid sõnajalgu. Nendega varustas mind Taavi Tuulik, kes igasugu imekraami eostest ise paljundas. 2001, 2003 ja 2007 olid need peamised korrad, kui ta mind haruldustega üle külvas. Hiljem olen veidi sõnajalgu ka mujalt hankinud. 

                Karbon-kiviktaimla, vasemal amuuri korgipuu (Phellodendron amurense)

Palju paha tegi 2006 paljaskülm, mis hävitas mitmeid haruldusi. Ja bladi teod sõid Asplenium rhizophyllumi ehk n-ö kõndiva sõnajala surnuks. Ka ei sobinud mitmetele liialt lubjakas pinnas, istutasin nt Blecnum spicanti ja Osmunda regalise metsaaeda, kus neil palju mõnusam olemine. Polystichum munitum ja Cyrtomium fortunei aga pole isegi seal ülemäära õnnelikud. Ka Munamäe hüperharuldus Polystichum braunii on hakanud metsas viimastel aastatel pirtsutama kahjuks. Mõned sõnajalad heitsid metsas sootuks hinge.

Aleuudi adiantum (Adiantum aleuticum), algne istutatud taim, sellest on külvunud üle Karboni hulga uusi taimi.

Pärljalg (Onoclea sensibilis) on väga vallutama hakanud, katkun vähemaks teda.

Teisalt aga mõned sõnajalad tunnevad end Karbonis nii hästi, et vallutavad suuri alasid või külvavad lõputult uusi taimi, näiteks Adiantum aleuticum. Ka kodumaine haruldus ogane astelsõnajalg (Polystichum aculeatum) tegi kõvasti uusi taimi, nemad on mul nüüd ilusamad metsaaeda viidult. Hävinutest on kahju kodumaisest üliharldusest ida-kiviürdist (Woodsia ilvensis). Ka müür-raunjalg hääbus. Kuid põhja-raunjalg (Asplenium septentrionale) ja pruun raunjalg peavad vastu. Eriline rõõm on äärisjalaliste sugukonda kuuluvast tõmmu pelleast, ehkki na vinduv, tõsi...  

Pruun raunjalg (Asplenium trichomanes)

Põhja-raunjalg (Asplenium septentrionale)

Keel-raunjalg (Asplenium scolopendrium) ja üks tema sorte.

Tõmmu pellea (Pellaea atropurpurea), üks väga eriline sõnajalg, Karbonis aastast 2018. Paraku väga visalt edeneb. See kaltsifiil tahab ehk pisut lubjasemat pinnast kui antud kohas on?

2007. aastal sai mu karbon-kiviktaimla valmis. Paraku kippusid järgnevail aastail aiamaa poolt sisse naat ja orashein, hoolimata maasisestest tõketest. Nii et tegelikult on olukord seal üsna jamaks kiskunud. Kõiki juuri ei ole võimalik enam kätte saada. Aga kord aastas siiski rohin Karboni üle, juurin nii palju kui suudan, nii et vähemalt korrakski on seal kõik ilus nagu varasematel n-ö hiilgeaegadel. Suvehaljad osjad napsin lihtsalt ära, nemad on seal samblases aiaosas omal kohal. Ning muidugi igihaljad osjad, neid sügisrohimisel loomulikult ära ei napsi. Esindatud on nii raudosi, liivosi kui Eesti haruldus, pigem põhjalas laiemalt leviv alssosi (Equisetum scirpoides). Kuidagiviisi on püsima jäänud ka ebakeerdlehik, algelisemate sõnajalgtaimede hulka kuuluv maokeel (Ophiglossum vulgatum). Neid vohab aias mitmel pool niidumaal, sealt kunagi siirdasin mõne Karbonisse.

                      Maokeel (Ophiglossum vulgatum), põhimass kasvab neid aia niitudel.

Alssosi (Equisetum scirpoides), Eesti looduse haruldus, väga tavaline on aga näiteks Soome Lappi Käsivarrel

Raudosi (Equisetum hyemale) ja jaapani naistesõnajalg (Athyrium spinulosum).

Mõningaid sõnajalgade pilte pikin siia otsa veel. 

                                Jõulu-astelsõnajalg (Polystichum acrostichoides)

Alaska astelsõnajalg (Polystichum setigerum) kasvatab püstise risoomi, justkui puusõnajalg!

Karvik-astelsõnajalg (Polystichum setiferum) on saanud talves kannatada. Olen sellest pundist jaganud taime ka tahapuisniidule viimiseks.

Sämpimar (Polystichum interjectum) ja imara sort 'Cornubiense'

                                             Kiviürt, peaks olema Woodsia subcordata                                                                   

Paas-kolmissõnajalg (Gymnocarpium robertianum), kodumaine, Lääne-Eesti kaitsealune liik.

Meelis-sõnajalg (Dryopteris affinis) ja selle liigi sort, ehk on 'Cristata' (The King).

Hariliku naistesõnajala (Athyrium filix-femina) ise eosekülvist tärganud taim, võiks olla 'Cristata capitata', aga pole kindel.

                                          Athyrium nipponicum 'Burgundy Lace'

Lisaks on seal natukese muid värke kah. Siinkohal ka mõni sõna Karboni puudest. Kunagine laiuv saarvaher on juba ligi 20 aasta eest maha võetud. Laiuv pihlapuu ja võimas kõverik kadakas on loomulikult alles jäetud. Üritasin seal kasvatada igasuguseid eksootilisi okaspuid, aga ei meeldinud neile seal. Krüptomeeriad heitsid järjest hinge ja üldse. Nüüd sirguvad seal Ida-Aasia lehtpuud: amuuri korgipuu Phellodendron amurense), jaapani vahtrad (Acer japonicum) ja tänavu istutasin väga haruldase tiibtseltise (Pteroceltis tatarinowii). Eestis võibolla ainus oma liigi esindaja. Okaspuudest on sinna jäänud lumi-kivijugapuu (Podocarpus nivalis). Paraku on viimased lumeta talved kärsatanud ta ilusat vaipa kõvasti. Kuid see uusmeremaalane on siiski elus ja roomab usinalt laiali. Lisaks on seal ka patagoonia oganupp (Acaena magellanica). Seni roomleb oma alal, pole veel Karbonit ära vallutanud. Ahjaa, üks pukspuu ja vana laiutama kippuv sabiinia kadakas on seal lisaks ka.

Jaapani vaher (Acer japonicum), ise seemneist külvatud, üks kõige ilusamaid vahtraid mu meelest.

Tiibtseltis (Pteroceltis tatarinowii), Eestis võibolla ainus oma liigi esindaja. Peaks olema külmakindel liik, näis, kuidas siin hakkama saab. Juba paraku raagub.

 Lumi-kivijugapuu (Podocarpus nivalis) on viimaste talvedega kannatada saanud.

              

                                       Patagoonia oganupp (Acaena magellanica)

Eile lõpetasin selleaastase Karboni rohimise. Tjah, mis muud lõppu kosta, et väegade nauditavad vaated avanevad seal nüüd. Selline jaapanliku hõnguga samblaaed, samas sündinud läbi mu oma ideaalide ja vaimse arenemise. Mnjah, viimane lause sai keeruline ja ausalt öeldes na imelik...

Pildikesi Sääre tirbilt

 Eilsel augustikuu viimasel päeval põikasime Kassarisse. Bussidega läheks sinna terve päev ära, aga kui nüüd autoga, siis lausa lust ja lillepidu. Ühtlasi käik Sääre tirbile. Seal rannalähistel kasvas kunagi uhkelt kuu-võtmeheinu (Botrychium lunaria). Nüüd oli juhus nende asupaik üle kaeda. Paraku võis arvata, et olime hiljaks jäänud. Ikkagi suve lõpp ja üldse, vahepealsete aastatega on ala võsast lagedamaks raadatud ning hobused peale sööma lastud. Kuidas see võtmeheintele mõjub, pigem hästi või halvasti? Ei tea. Vaadates murumadalaks söödud taimestikku, kus nõmm-liivatee seas kuldkanni puhmikute asemel kah maadjad vaibad, siis... 

                                           Tui-tähtpea (Scabiosa columbaria)

Ainult tui-tähtpead (Scabiosa columbaria) kõrgusid üle murumaa ja õitsesid parajasti. Nad sarnanevad küll äiatarile, ent õisikute välisõied on tunduvalt suuremad, andes õisikutätratele veidi ebakorrapärase ilme. Üsna pleekinud moega õisikutest sai ka paar enamvähem pilti tehtud. Muide, tui-tähtpea on iselaadse levikuga. Eestis ja Rootsis jõuab oma levila põhjapiirile, samas lõunas levib Araabia poolsaarel, Etioopias, Keenias, suisa Kongos. Uskumatu lõunamaalane!

Viinamäetigu (Helix pomatia)

Kammisime veidi seda kuu-võtmeheinte ala. Kohtasime palju hobusesitta ja viinamäetigusid, ent võtmeheinu mitte. Kujutlesin, et vast kadakate ääres neid ehk on, kuid paraku mitte ei trehvanud. Kogu piirkonda läbi ei käinud, vaid vaevu pool. Nagunii oli vaja veel edasi Mareti taimeaeda jõuda ja nii see käik pealiskaudseks jäi. Klõpsisin vaid mõned maastikuvaated. Ikka väegade kaunis on see tirbiseljandik! Olen siin saare sisemaal rannikuloodusest täitsa võõrdunud ja nüüd tundsin end kui täiesti teises maailmas olevat. See paljastuva lubjaklibuga seljandikuvall, need kadakad ja šibljaki-tukad, kahel pool meri, lõid vahemerelise tunde. Väga harva satun ma tirbile, sel aastakümnel oli nüüd see alles kolmas kord. Lükin siia otsa mõned maastikuvaated.

    

              

       

                   

                      

                           

Pihlakad punasid, kibuvitsad punasid. Päiksevalgus oli juba väga septembrikuine, suvelõpuline, ehk varasügisene. Kaunis, ent natukese nukker ka. Muide, need kibuvtsad. On perekond, mille liikides ma sotti pole siiani saanud. Tunnen võõrliiki Rosa rugosat ja Eestis peagu ainult siin saartel esinevat Rosa mollist. Siin jäi tavaliste sekka ette vist just ka Rosa mollis ehk pehme kibuvits. Karvased ümarad viljad ehk tõrsikud ja kergelt sinakapoolsed lehed. Kohapeal väga ei süüvinud, ent nüüd ilmselt, jah, kes muu kui Rosa mollis, mu lemmikuim kibuvits. 

                                                     Pehme kibuvits (Rosa mollis)

Toomingad punasid ka, lehed, ilmselt vahepealse kuivuse tõttu, mõjudes imelike eksootidena. Aga ikka see meie tavaline harilik toomingas (Prunus padus):