Tundub, et oma Karbon-kiviktaimlast ma polegi veel ekstra postitust teinud. Mu vana niiöelda arm, koht kust mu aiandamine alguse sai.
Aga, et misasi see selline on? Noh, juba 1992 tegin tiigi äärde kiviktaimla algekese. 1996. aastal tabas mind ilgem eostaimede vaimustus. Lõin lillekesed sealt välja ja tegin asemele niiöelda Karboni ehk Kivisöe ajastu maailma killukese. Ehk siis istutasin kodumetsast erinevaid sõnajalgu ja osje, prooviks koldasid kah. Kogu maapinna katsin samblamätastega. Et koht poolvarjuline, sai selline kooslus täitsa hästi hakkama.
Karbon-kiviktaimla
Järgnevail aastail laiendasin oma Karbonit tublisti, jõudsin otse tiigi äärde välja, kujundasin rahnudega sinna toreda graniitkalda. Peagi sai sinna lisatud tublisti võõramaiseid sõnajalgu. Nendega varustas mind Taavi Tuulik, kes igasugu imekraami eostest ise paljundas. 2001, 2003 ja 2007 olid need peamised korrad, kui ta mind haruldustega üle külvas. Hiljem olen veidi sõnajalgu ka mujalt hankinud.
Karbon-kiviktaimla, vasemal amuuri korgipuu (Phellodendron amurense)
Palju paha tegi 2006 paljaskülm, mis hävitas mitmeid haruldusi. Ja bladi teod sõid Asplenium rhizophyllumi ehk n-ö kõndiva sõnajala surnuks. Ka ei sobinud mitmetele liialt lubjakas pinnas, istutasin nt Blecnum spicanti ja Osmunda regalise metsaaeda, kus neil palju mõnusam olemine. Polystichum munitum ja Cyrtomium fortunei aga pole isegi seal ülemäära õnnelikud. Ka Munamäe hüperharuldus Polystichum braunii on hakanud metsas viimastel aastatel pirtsutama kahjuks. Mõned sõnajalad heitsid metsas sootuks hinge.
Aleuudi adiantum (Adiantum aleuticum), algne istutatud taim, sellest on külvunud üle Karboni hulga uusi taimi.
Pärljalg (Onoclea sensibilis) on väga vallutama hakanud, katkun vähemaks teda.
Teisalt aga mõned sõnajalad tunnevad end Karbonis nii hästi, et vallutavad suuri alasid või külvavad lõputult uusi taimi, näiteks Adiantum aleuticum. Ka kodumaine haruldus ogane astelsõnajalg (Polystichum aculeatum) tegi kõvasti uusi taimi, nemad on mul nüüd ilusamad metsaaeda viidult. Hävinutest on kahju kodumaisest üliharldusest ida-kiviürdist (Woodsia ilvensis). Ka müür-raunjalg hääbus. Kuid põhja-raunjalg (Asplenium septentrionale) ja pruun raunjalg peavad vastu. Eriline rõõm on äärisjalaliste sugukonda kuuluvast tõmmu pelleast, ehkki na vinduv, tõsi...
Pruun raunjalg (Asplenium trichomanes)
Põhja-raunjalg (Asplenium septentrionale)
Keel-raunjalg (Asplenium scolopendrium) ja üks tema sorte.
Tõmmu pellea (Pellaea atropurpurea), üks väga eriline sõnajalg, Karbonis aastast 2018. Paraku väga visalt edeneb. See kaltsifiil tahab ehk pisut lubjasemat pinnast kui antud kohas on?
2007. aastal sai mu karbon-kiviktaimla valmis. Paraku kippusid järgnevail aastail aiamaa poolt sisse naat ja orashein, hoolimata maasisestest tõketest. Nii et tegelikult on olukord seal üsna jamaks kiskunud. Kõiki juuri ei ole võimalik enam kätte saada. Aga kord aastas siiski rohin Karboni üle, juurin nii palju kui suudan, nii et vähemalt korrakski on seal kõik ilus nagu varasematel n-ö hiilgeaegadel. Suvehaljad osjad napsin lihtsalt ära, nemad on seal samblases aiaosas omal kohal. Ning muidugi igihaljad osjad, neid sügisrohimisel loomulikult ära ei napsi. Esindatud on nii raudosi, liivosi kui Eesti haruldus, pigem põhjalas laiemalt leviv alssosi (Equisetum scirpoides). Kuidagiviisi on püsima jäänud ka ebakeerdlehik, algelisemate sõnajalgtaimede hulka kuuluv maokeel (Ophiglossum vulgatum). Neid vohab aias mitmel pool niidumaal, sealt kunagi siirdasin mõne Karbonisse.
Maokeel (Ophiglossum vulgatum), põhimass kasvab neid aia niitudel.
Alssosi (Equisetum scirpoides), Eesti looduse haruldus, väga tavaline on aga näiteks Soome Lappi Käsivarrel
Raudosi (Equisetum hyemale) ja jaapani naistesõnajalg (Athyrium spinulosum).
Mõningaid sõnajalgade pilte pikin siia otsa veel.
Jõulu-astelsõnajalg (Polystichum acrostichoides)
Alaska astelsõnajalg (Polystichum setigerum) kasvatab püstise risoomi, justkui puusõnajalg!
Karvik-astelsõnajalg (Polystichum setiferum) on saanud talves kannatada. Olen sellest pundist jaganud taime ka tahapuisniidule viimiseks.
Sämpimar (Polystichum interjectum) ja imara sort 'Cornubiense'
Paas-kolmissõnajalg (Gymnocarpium robertianum), kodumaine, Lääne-Eesti kaitsealune liik.
Meelis-sõnajalg (Dryopteris affinis) ja selle liigi sort, ehk on 'Cristata' (The King).
Hariliku naistesõnajala (Athyrium filix-femina) ise eosekülvist tärganud taim, võiks olla 'Cristata capitata', aga pole kindel.
Athyrium nipponicum 'Burgundy Lace'
Lisaks on seal natukese muid värke kah. Siinkohal ka mõni sõna Karboni puudest. Kunagine laiuv saarvaher on juba ligi 20 aasta eest maha võetud. Laiuv pihlapuu ja võimas kõverik kadakas on loomulikult alles jäetud. Üritasin seal kasvatada igasuguseid eksootilisi okaspuid, aga ei meeldinud neile seal. Krüptomeeriad heitsid järjest hinge ja üldse. Nüüd sirguvad seal Ida-Aasia lehtpuud: amuuri korgipuu Phellodendron amurense), jaapani vahtrad (Acer japonicum) ja tänavu istutasin väga haruldase tiibtseltise (Pteroceltis tatarinowii). Eestis võibolla ainus oma liigi esindaja. Okaspuudest on sinna jäänud lumi-kivijugapuu (Podocarpus nivalis). Paraku on viimased lumeta talved kärsatanud ta ilusat vaipa kõvasti. Kuid see uusmeremaalane on siiski elus ja roomab usinalt laiali. Lisaks on seal ka patagoonia oganupp (Acaena magellanica). Seni roomleb oma alal, pole veel Karbonit ära vallutanud. Ahjaa, üks pukspuu ja vana laiutama kippuv sabiinia kadakas on seal lisaks ka.
Jaapani vaher (Acer japonicum), ise seemneist külvatud, üks kõige ilusamaid vahtraid mu meelest.
Tiibtseltis (Pteroceltis tatarinowii), Eestis võibolla ainus oma liigi esindaja. Peaks olema külmakindel liik, näis, kuidas siin hakkama saab. Juba paraku raagub.
Lumi-kivijugapuu (Podocarpus nivalis) on viimaste talvedega kannatada saanud.
Patagoonia oganupp (Acaena magellanica)
Eile lõpetasin selleaastase Karboni rohimise. Tjah, mis muud lõppu kosta, et väegade nauditavad vaated avanevad seal nüüd. Selline jaapanliku hõnguga samblaaed, samas sündinud läbi mu oma ideaalide ja vaimse arenemise. Mnjah, viimane lause sai keeruline ja ausalt öeldes na imelik...
