Kirss-kontpuul (Cornus mas) on kaks aega aastas, mil ta rohkem tähelepanu püüab. Üks neist on muidugi aprillikuine õitsemine, mil põõsaspuu värvub kuldsesse pilvevinesse. Kuigi õied on tillemad kui forsüütia omad, on neid tohutu palju ja mulje seega igati uhke. Kusjuures kirss-kontpuu puhkeb õide juba enne forsüütiaid, on siis veel värvivaeses aias lausa asendamatu.
Kirss-kontpuu/ Cornus mas on 16 aastaga sirgunud Nõmbal juba ligi 4 m kõrguseks
Teine kirss-kontpuu n-ö tulemine on sügisel, just praegu, kui valmivad tema viljad. Mustjaspunaseks küpsenud luuviljad on õige meeldiva mekiga, mahlased ja hapumagusad. Paraku küpsevad teps mitte korraga, sestap hoidistamiseks korjata on tülikavõitu. Kuid ega ma neist miskeid hoidiseid tegema hakkagi. Mu põõsaspuu ei kanna selleks piisavalt palju. Üheks põhjuseks on üksi kasvamine, paremaks tolmlemiseks vajaks küllap omale seltsilist kõrvale. Ja ehk on hõredapoolse viljumise põhjuseks ka plaatanipuu, kes ootamatult jõuliselt sirgudes on kirss-kontpuu päiksepaistest sootuks ilma jätnud. Seda suvel. Kevadise õitsemise ajal saab kirss-kontpuu korralikku lõunapäikest, plaatanipuu on ju hilise lehtijana veel suure osa maikuustki üsna raagja moega.
Kirss-kontpuu/ Cornus mas viljad
Kirss-kontpuu looduslik areaal on laialdane, alates Prantsusmaast kuni Kaukaasiani, Itaaliast ja Kreekast kuni Tšehhi ja Ukraina lõunaservani. Hoolimata oma päritolust on ta Eestis täitsa külmakindel, taluvat kuni -30 kraadi pakast. Siin Nõmbal pole ta pidanud nii karme olusid taluma. Istutasin ta 2008. aastal, tõin Nurga puukoolist vitsaudjaka. 2010-13 talved olid karmid, min oli 2012 talvel -26 kraadi. Kuid see ei teinud kirss-kontpuule vähimatki häda. Nüüdseks on ta sirgunud ligi 4 m kõrguseks. Ja tüvede allossa on tekkinud kestendav pealiskoor. Üleeile ei saanud ma kohe teisiti, kui pühkisin seda pisut maha. Tulemuseks üsna plaatani moodi soepruunide laikudega muster.
Kirss-kontpuu on kindlasti mu üks kevade lemmik, aga paelub ka sügisel. Viljad muidugi, aga ka kaua püsiv haljas lehestik, mis kestab vist päris oktoobri lõpuni välja, kui ma nüüd õigesti mäletan. Aga eks see peagi paista, kaugel see oktoobri lõppki enam on, veel kõigest kuu ja siis.. Sügises on oma ilu ja võlu, aga ikkagi läbivaks jooneks on nukrus. Tuleks pehme atlantiline talv, poleks pooltki seda nukrust. Aga ju tuleb taas pikk ja tükati siberlik. Ning see morjendab meelt juba ette...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar