Põhjus, miks taaskord sai sealt Tšehhimaa e-shop Tropik'ikust tellitud on selles, et mullu novembris jäi mul seal nimekirjas kahe silma vahele Acer macrophyllum. Suurelehine vaher Põhja-Ameerika läänerannikult, keda olen ammuilma ihanud. Noh, ja ühtlasi siis ikka midagi muud kah. Taimed on seal odavad, kuna pisikesed, postikulu pole kah väga hull. Siiski läks kuue istiku peale kokku taas 70 euri ära. Nüüd olgu pikaks ajaks igasugu raha eest hankimistega lõpp! Taimed olid jällegi eeskujulikult pakendatud, potid kiletatud-teibitud kinni ja karp lõhnavaid õlgi täis. Ladusin kraami terrassile ülespildistamiseks. Kahjuks on mitmed istikud juba kasvu alustanud, nende maikuuni hoiustamine on seega keeruline, sest kõvu öökülmi tuleb kindlasti veel.
Natuke lähemalt, mida siis seekord soetatud sai.
Acer macrophyllum juba mainitud. Tema jaoks on mul koht Oregoni allee Kalifornia mäel olemas. Iseenesest olevat vägagi külmataluv liik. Ainus mure varakevadised päiksepäevad vaheldumisi külmade öödega. Isegi kodumaised vahtrad ei pea siin Nõmbal sellele vastu, mis siis veel samusest eksoodist rääkida..
Pteroceltis tatarinowii on huvitav reliktne liik Kesk-Hiinast, enne jääaega olid need huvitavate litterviljadega puud Maal laialt levinud, nüüdseks säilinud vaid see üks liik. Looduses olla lubjarikaste muldade tunnusliik. Kodumaal hinnatud käsitööpaberi valmistamisel. Tüvedel huvitav kestendav koor. Taluvat kuni -27 kraadi. Istutaks tiigi äärde Karbon-kiviktaimlasse, ehkki seal on päikest vähevõitu. Näis.
Euptelea pleiosperma. Loeti varem Trochodendraceae hulka, nüüdseks omaette perekonnas, kus vaid kaks liiki. Tulikalaadsete (Ranunculales) selts. Omapärased on punased tuttõied. Olla suht lühiealine põõsaspuu. Taluvat suisa -30 kraadi. Eelistab jahedamat niiskemat mulda. Ilmselt koht olemas ta jaoks metsaaias ida-ambrapuu naabruses.
Cercocarpus montanus. Kuni 5 m kõrge roosõieline puukene Kordiljeeridest. Taluvat suisa -38 kraadi pakast. Aga kasvukoht peab olema hea drenaažiga. Huvitavad pikad uduurvaviljad tulevad selle prk liikidel. Arvatavasti istutan Moosese heinamaale.
Cephalotaxus harringtonii. Olen kaua aega unistanud pea- ja pähkeljugapuudest. 2019 sügisel korjasin Kopenhaageni botaiast hulgim seemneid, üles ei tulnud paraku ainsamatki idu. Sai nüüd siis lõpuks ometi üks peajugapuukene siia Nõmmba. Tegelikult imelik, miks peajugapuid Eestis seni pole peagu üldse kasvatatud. Põhimõtteliselt peaks see C. harringtonii olema täitsa vastupidav, selle liigi madalam vorm levib põhjas lausa Hokkaido saarel. Kuna varjutaluv, läheb ta ilmselt Pöögialleele. Seal on neutraalne või lubjakas muld, mis peaks just sobima hästi. Märtsipealelõunapäikse eest peab vähemalt esimestel aastatel arvatavasti varjutama.
Quercus phillyreoides. Kuna Tropikus väidetakse tegu olevat ühe maailma külmakindlaima igihalja tammega, siis proovin selle ära. Kui Q. ilexi taluvuseks annavad nad -21 kraadi (on mul kuidagi hinges püsinud üle 10 aasta, kuigi selle talve -21 võttis paraku pruuniks), siis selle Hiinast ja Jaapanist pärineva tamme taluvuseks antakse suisa -25, isegi vbl -28 kraadi. Paraku on igihaljuse miinuseks see, et päris avatud kohta ei saa istutada. Ometigi tamm ju suvist päikest ikka tahaks saada. Ehk topin metsaaeda, kus hilistalvise pärastlõunapäikse eest tuleb paraku varjutama hakata.
Ning siia lõppu näide eelmisel sügisel tellitud Persea palustris'est. Tundub ikka nii õrnukese välimusega, külmataluvus olla kuni -23. No eks siis paistab...
Istutamiseks võiks minna aprillikuus. Aga kuna mitmed samused potipuukesed-põõsad juba kasvu alustanud, siis on hiliskülmade kahjurisk paraku suur.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar