Tähk-roodjalg (Blechnum spicant) on natukese müstiline sõnajalg. 1969. aasta herbaarlehelt avastati roodjalg, näidis korjatud kuskilt Hiiumaa Pühalepa kiviaialt. Loodusest hiljem seda ei leitud. Pigem on roodjala levikupiir ülemere Rootsis, viie aasta eest sai neid nähtud vohamas Bornholmil Almindingeni metsas. Nüüdseks on Eestis siiski leiukoht olemas, Võrumaa põhjaservas Kärgulas. Ehkki kahtlustatakse, et võibolla on see kuskilt aiataime eosest pärit. Mine sa tea.
Kesk-Hiiumaal Nõmbal on tähk-roodjalg aga ilmselgelt metsistunud. Algus oli raske. 2001 saadud roodjalg hukkus 2006 paljaskülmatalve tagajärjel. Ega ta seal lubjakas Karbon-kiviktaimlas ka ehk õnnelikuim ei olnud. 2001. aastal soetasin uue roodjalataime. Elas natukese aega metsaaias, kuniks umbes 2015 kolisin ta kaheks jagatuna metsa uue Silistari joakese kõrvale. Koht neile meeldis, vohavad seal rõõmsasti.
Kohe nii meeldis, et kukkusid seal eostest paljunema. Umbes nii neli taime. Madalal kraaviäärel kiiresti edenevad, järsakul kiduvad. Kuid see pole sugugi kõik. Muuseas, metsaaias, kust roodjala minema viisin, jäi ilmselt maha eoseid ja nii on ka seal jugapuu all ja tiigikaldal olemas roodjalad:
Kuid see pole ikka veel sugugi kõik. Üks võimas leid oli 2018. aastal, kui avastasin roodjalahakatise oma poole versta kauguselt puisniiduteelt. Kasvas otse liival rattaroopa servas. Kuna koht põuane ja pidev ülesõitmise oht, siis olin sunnitud ta paar sammu eemale kuusiku serva istutama. Siinkohal pilt suvest 2018, kui see roodjalg kasvas veel oma algses kohas, kus ise eosest tärganud:
Ja ikkagi pole see veel kõik. Sest eile avastasin veel trobikonna uusi tähk-roodjalgu. Sedakorda metsas Silistari joast vahetult ülesvoolu, no miski viis-kuus taime vähemasti. Üks juba eoslehe moodustamiseni jõudnud, üks päris tilluke veel. Kõik seal vee kohal rippuval mullarandil, mis kraavikaevamisest tekkinud. Kuna ma viimased paar-kolm aastat ei ole seal eriti hooldust-rohimist teinud, siis nõnda need uued roodjalad olid kahe silma vahele jäänudki. Igatahes vägev naturaliseerumine, peab ütlema! See hapu-ja niiskelemb sõnajalaliik tunneb Nõmbal end ülimalt koduselt. Sel lõunasse avatud kraavipangal talusid hästi nii mullust põuda kui tänavuse jaanuari -15...-21 kraadist külma. Mingi õrn lumekihike seal siiski pidi küllap kaitseks peal olema. Kraavipanga uued roodjalad:
Ning ometigi pole see veel ikka kõik. Sest üks äge leid oli eile veel. Ikka sealsamas Silistari joakese juures, kus vaatas vastu pruunistunud imelik leht. Näed sa: kuningosmunda (Osmunda regalis) kah sinna ise jõudnud! Paarsada meetrit eemal metsaaias on ühestainsast osmundast eostunud kümneid uusi taeimi tiigikallastele. Nüüd siis äkitselt üks kanda kinnitunud tükk maad eemale. Äge! Kuningosmunda looduslikud leiukohad asuvad meist võrdlemisi kaugel: Lõuna-Rootsis ja Lõuna-Poolas.
Siia otsa veel üks pilt. Ikka sealt metsa Silistari joalt: nood kaks istutatud tähk-roodjalga ja nende kohal üks tore kivi. Tolle rahnu leidsin 2015. aastal täpselt oma sünnipäeval sealtsamast maa seest ja ubisin uhkesti püsti. Muidu seal liivamaal kive sama hästi kui üldse pole. Too graniitne hele rahn sai mõistagi nimeks Sünnipäevakivi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar