Ei tea, kas hakkavad juba novembris saabuvad talved kujunema uueks n-ö normaalsuseks? Muidu tuli saartel päris talv ikka alles jaanuaris. Nagu mullu, ründas talv ka tänavu juba novembris. Eellumekestele järgnes alates 24. novembrist enamvähem kolmenädalane periood, mil põhimõtteliselt sula ei olnudki. Samas pääsesime siin Kesk-Hiiumaal võrdlemisi mõõdukate miinuskraadidega. Mandri oli -20, isegi Saaremaal olnud nõnda palju. Siinseks miinimumiks jäi 26. novembri õhtu -12. ja 7. dets oli -11. Meenutuseks, et eelmise pika ja lumerohke talve miinimumiks Nõmbal jäi uskumatu -11 kraadi.
Igatahes kole mage igav talveaeg oli, ei olnud õues peale lume pühkimise miskit teha. Blogistada kah ei viitsinud. Paras vegeteerimine. Lõpuks tuli pääsemine. 16-19. detsember oli kuni +6 kraadi, sekka vihma ja suur osa paksust lumest sulas, paljastades taas rohelise maa. Päris ära sulada siiski ei jõudnud, hakkas eilsest taas kahutama ja eks ta siin nüüd nulli juures mängima hakka.
Natukese pilte ka. Esimeseks kole sügavtalve vaade maja eest 26. novembril:
Järgmiseks aiamaa vaade, täis kitsede jälgi. Kitsed käisid lumest mahakukkunud õunu välja kraapima, tänu sellele said ka musträstad süüa. 11. detsember:
18. detsembril vabanes luuderohumännikus esimene suurem laik rohelist maad. Vaade kadakatele ja pukspuudele:
19. detsember jäi kõikse soojemaks ja rohelisemaks. Vaated Karbon-kiviktaimlale ja üle klibutaimla:
Tänasest mõni juba kahutanud maaga pilt. Esmalt foto Soopuisniidult, siis Metsaema männi alt niidulise metsa vaade ja üks laiali kistud heinakuhi sealt kah. Jah, kunagi varem pole kitsed vms metsloomad puisniidule talveks jäänud heinakuhjadest matti võtnud. Nüüd aga oli nähtavasti häda käes, et seal tuustimas käisid.
Metsa-puisniidu retkel sai klõpsitud erinevaid igihaljaid põõsaid, aga jäägu need sedakorda. Hoopis olulisem teema: plaatan. Ähvardati siin jälle liinialuste laiendustööga. Eestis olid viimase talvega ilgemad elektrikatkestused. Kuna märg lumi tuli novembris puudele, külmus ja jäi. Ka meil oli veidi katkestusi, ent pääsesime kergelt. Siinkandis on liinikoridorid juba mõne aasta eest laiendatud. Paraku mu plaatan (Platanus x acerifolia) on istutatud veel siis kui minu teada oli liini lage kaitsevöönd 7 meetrit liiniteljest kummalegi poole. Siis tuli aga see 10 m. Novembris rebisin igaks juhuks puid sealt Aadria õuest minema, ülepea liibanoni tamme kolimine oli ikka karm, kas ta seda juurte läbi raiumist üle elabki.. Plaatan on aga juba nii suur, et sellega ei ole enam midagi teha.
Eile õhtul masin ründas mööda liinialust, raspeldas võsa, et puupilpad lendasid üle Aadria õue laiali. Siis aia taga aga peatus. Eks ma ju olin ka kirjutanud, et siin on aed ja me jälgime puude olukorda ise. Igatahes aeda ei rünnatud ja mu kallis plaatan pääses veel seekord. Vaadates täna tehtud fotot, siis ilmselgelt ei kujuta ta veel liinile vähimatki ohtu. Eks näis. Loota ju võib, et tulevikus liin õhukaablisse pandaks, siis väheneks ka kaitsevööndi laius. Niisiis vaade täna. Plaatan on pildi paremas osas:
Lõppu poseering oma armsa plaatanipuuga lagedaks raadatud liinimaa servas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar