Diospyros lotus Bonnis ja Nõmbal. Ning üks Bonni mägiloorber kah.

Bonni botaanikaaias kasvab mitmeid Saksamaa rekordpuid. Näiteks kaukaasia diospüür (Diospyros lotus). Noh, hüva, Mainaus on tüsedam. Ent Bonni isendile kuulub auväärne teine koht. Tegelikult on seal kaks puud. Või isegi kolm. Sest kaks kokkukasvanud tüve jätab mulje algsest kahest eraldi puust. Mine võta kinni. Igatahes ilusad on need tumekorbased tüved ja üliläikivad lehed. Diospüürid olla kahekojalised. Kuna siin kaks(3) puud, siis viljakandmine on täitsa olemas. Maas vedeles tormiga alla kukkunud tooreste viljadega oksakesi. 

Kuna kaks tüve koos, siis on puu mõõdistamine keerukas. Sain läbimõõduks kolm jalga. Ametlikud andmed räägivad 1,3 m kõrguselt mõõdetud 172-sentimeetrisest ümbermõõdust. Ju siis vaid ühe haru mõõde on see. Puu kõrgus on 15 meetrit, peagu sama mis Mainau diospüüril. 

Puude andmebaas väidab selle Bonni puu istutamise ajaks aastat 1905. Mis võib ehk täitsa tõene olla. Aga samas puu all olev stendike väidab istutamise aastaks 1930. Hmh...

Täna neid eelmisel nädalal Bonnis klõpsitud Diospyros lotuse pilte vaadates võtsin kätte ja läksin pildistasin ka oma aia sama liigi puud üles. Jah, muidugi pole need võrreldavadki. Aga täiesti ime, et siin üldse on vastu pidanud. Seemneid nokkisin ma 2016. aasta kevadel Kreeta saare botaanikaaia puude alt maapinnalt. Sealne on väga soe troopiline vööde. Nõmbal tärkasid juba samal suvel. 

Muidugi on olnud pidevaid tagasikülmumisi. Ent mitte nii räigeid kui 2015. a saadud virgiinia diospüüril. Mis on ju imelik, Ameerika liik võiks natukese vastupidavam olla kui kaukaasia diospüür. Aga näed, pole mette. Muide, Tartus on virgiinia diospüür paremini edenenud. Aga see selleks.

Nõmba Diospyros lotuseid olen prooviks mujale, nt puisniidule istutanud, ent need kõik hukkusid. Niisiis rohkem ei kisu ma samusest külvipeenrast enam ainsamatki üles, kasvagu pealegi need kuus viimast seal puntras koos. Varsti on nad juba minu kõrguseks suutnud sirguda. Viimastel talvedel on tagasikülmumised suht väikesed olnud, erinevalt ameerika diospüürist, mis isegi tänavuse pehme talve järel kaotas vaat et pool oma pikkusest. 

Nii et Diospyros lotusega Nõmbal lootust on!

Aga tagasi Bonni. Siia otsa mõni pilt sealsest Umbellularia californicast. Tegemist on Saksamaa kõige suurema oma liigi esindajaga. Kõrgus vast üle 10 meetri küll. Tüve läbimõõt ligi kaks jalga. Ametlikel andmetel 1,3 m kõrguselt rinnasümbermõõt 133 cm. 

Eesti keeli on sellele igihaljale puule nimeks antud mägiloorber. Loorberiga sugulane on ta tõepoolest. Ameerikas kasutati selle liigi lehti toitude maitsestamiseks. Ehkki suuremas koguses olevat hallutsinogeensed. 

Huvitaval kombel päris loorbereid Bonnis ette ei jäänudki. Kas on see mägiloorber külmakindlam? Bonni puu õitseb ja viljub. Kui sealt saaks seemneid, et... Nojah, Eestis oleks Umbellularia californica siiski küllap täitsa lootusetu. 

Tegelikult kasvab Bonni botaias päris mitu Umbellulariat veelgi, neid aga ei pannud tähele. Peaasi, et see rekordiomanikust puu nähtud sai.