Kolm kaunist taime

 Õitsemine ja läbiõitsemine jätkub. Siinkohal kolm koduaia toredust.

Hetkel kõige efektsem on dalmaatsia kurereha (Gernium dalmaticum). Looduslikult kasvab tema üsna kitsal alal: Montenegros, Albaanias ja Makedoonias. Ent on Eestis osutunud täiesti vastupidavaks. Tegelikult käitub natukese umbrohuna, mis aga on igati tore nähe. Nüüdseks on ta vallutanud jupikese lubjakiviaeda ning sedasi troonile tõusnult paistab iseäranis silma. Vahemerelist meeleolu lisavad taustal õlipuulikuks lõigatud Elaeagnus angustifolia ja 15 aastaga pisikesest istikust täitsa puuks sirgunud Platanus x acerifolia. Ning peagi puhkevad seal Vulcano mäel õide lavendlid. Täitsa mediterrano meeleolu, pole midagi öelda!

Üleeilne avastus oli aga püümarja (Mitchella repens) õitsemine. Aastaid mõtlesin teda hankida, mullu lõpuks juhtusin saama. Siis kujunes peamurdmiseks, kuhu selline roomav igihaljas tegelane istutada. Kuskile metsa visata pole mõtet, seal kaoks ära. Aga Karbon-kiviktaimlasse sobib tema vägagi kenasti. Seal samblal paistab ta hästi silma, talub pihlaka varju ning elas ka vahepealse põua hästi üle. 

Madaraliste sugukonda kuuluvas püümarja perekonnas on vaid kaks liiki. Selle ameerika püümarja looduslik levik on õige lai: Kanadast Floridani ja Teksasest üle Mehhiko Guatemaalani. Nüüd pildistades avastasin, et selle taime õied on omapäraselt karvased. Sügiseks tulevad ehk punased marjad. Need kõlbavat süüa, ent on maitsetuvõitu. Kodumaal kasutatakse püümarjavääte jõulukaunistuseks. 

Õitsemist lõpetamas on arkansase amsoonia (Amsonia hubrechtii). See Arkansase ja Oklahooma mägede endeem avastatud loodusest alles 80 aasta eest. Kuulub koerakooluliste sugukonda, kuhu ka näiteks igihali ja oleander. 

Arkansase amsoonia kasvab mul metsaaias Montisola (pool)saarel, naabriks tääkliilia ja Lobelia siphilitica. Juba tema kitsaste lehtede õhulisus on vaatamisväärsus omaette. Muidugi on ka helesiniste õietähtede kogumid väga ilusad vaadata. Hiljem arenevad aga kummalised pikkpeened rõhtsad kaunad. 

Omaette iluaeg saabub sügisel, kui amsooniapuhmas kaarjalt laiali vajub, meenutades siis kummalist datlipalmilatva. Ja oktoobri lõpul värvub see "datlipalm" kollaseks. 

Kuigi praegu, juulikuu algul, on natukese kurb juba sügisele mõelda...