Võiks ikka siinkohal üles tähendada 27. mai reisi Soome. Looduse omnibusega sattusin kaasa, sestap kiire käik, ometigi sai vanu tuttavaid kohti üle käidud, miskit uutki nähtud. Näiteks Helsingi Linnaaias polnud ma seni käinud. Aga alustan siiski Kumpulast. See arboreetum avati üldsusele alles 2009, ma olin platsis juba 2012. Toona jagus üllatusi mitmeid. Mullu septembris sain sinna teist korda. Huvitav oli näha, kuidas eksoodid kümne aastaga edenenud olid. Hästi olid. Ning nüüd siis kolmandat korda.
Üllatust jagus seegi kord. Esmalt kanada juudapuu (Cercis canadensis) paarimeetrine vitsake, mida ehtisid mõned õied. Kodus oli juudapuu kah õides, esmakordselt, rikkalikult. Muidugi Sõrve Mets-Antsu juudapuu õitemölluga ei anna võrreldagi. Igatahes siinkohal Kumpula juudapuu:
Lääneplaataneid (Platanus occidentalis) kasvab seal kokku neli. Mullu jäi silma suuri viljakerasid. Nüüd nad alles hakkasid lehtima. Muuseas, Nõmbal läks lääneplaataniga nihu, ju ei olnud sobiv kasvukoht, nii et alles on vaid hingitsevad pistoksad. Vahtralehised plaatanid aga Nõmbal edenevad. Kuna lääneplaatanit peetakse vahtralehisest külmakindlamaks, siis panustatakse Helsingis just neile.
Kumpula üks pärle on mu jaoks kalifornia lõhnaseeder (Calocedrus decurrens). 2012 kasvas seal hiigelelupuude servas viis taime, enamus karmist talvest ja märtsipäiksest pooleldi kuivanud, ent üks oli vapram, suuremalt jaolt haljas. Nüüdseks on see visanud kolme meetri kõrguseks. Kaks on hukkunud, kaks kiduvad. Toona otsustasin, et kui lõhnaseeder juba Soomes kasvab, siis tahan mina omale Hiiumaale kah. Eks ta mul on, aga kasv on väga aeglane...
Jaapani glediitsiad (Gledicia japonica) olid veel üsna raagus, ent ogakimpudega tüved igati vaatamisväärsed. Maas vedeles ka paar suurt kaunalätakat.
Huvitav oli näha mooruspuude õitsemist. Nimelt valge mooruspuu (Morus alba):
Mooruspuude naabruses vohab kuriili saasabambus (Sasa kurilensis). Äge umbrohi! Ta saab seal küll märtsipäikestes kannatada, viimati mullu karmpäikselisel märtsikuul, mille tunnistuseks üle pea sirgunud kuivanud kõrred. Saasabambuse taha on kasvama pandud mitu kuriili magnooliat (Magnolia obovata). See meil külmakindel liik on ägedate suurte tugevate lehtedega. Mul Nõmbal on sama suuruke kui Kumpulas, ent keegi on selle tüve natuke koorinud. Masendav...
Väga erilised olid jaapani lepad (Alnus japonica) Pole üldse nagu lepalehtede moodi. Need puud kaarduvad graniitkose kohale. Kumpula arboreetumi kauneim paik on sealne suur kruusakallastega tiik, kivirahne vees losutamas. Ning see kosk. Ja saar, kuhu pääseb üle astekivi.
Eks see tiik ole kantud jaapanlikust vaimust, sest selleni ulatub servapidi Jaapani taimede osakond. Ent teisalt võiks see ka sama hästi Lapimaast kantud olla. Sest just selle tiigi ääres avanes mulle seekordne paeluvaim üllatus. Esmalt aga üks lilleke. Puhkenud oli üks pääsusilm. Kuid see on hoopis siberi priimula, täpsemini finnmarki priimula. Silt teatas: Primula nutans subsp finnmarchia var jokelae. Ehk siis see varieteet, mis kasvab Botnia lahe põhja- ja kirderanniku rannaniitudel. Sinna on ta sattunud vahetult peale jääaja liustike taandumist, kui Läänemeri ja Valge meri olid omavahel ühenduses või eraldatud väga kitsa maaribaga. Ülejäänud kasvukohad jäävad Norra põhjarannikule, Koola poolsaare ja Valge mere randadele. Siberi priimula põhiliik levib aga Põhja-Siberist Alaskani, eraldi on Himaalaja kandis.
Üks väga armas lill miskipärast, tundus mulle. Erinevalt pääsusilmast on õisi varrel vaid kaks-kolm. Ent õie neel on palju laiemalt kollane kui pääsusilmal. Igatahes ilus lilleke.
Soomes levib tundrakask looduslikult kaugel põhjas, Lapimaa põhjaservas. Näiteks karmi kliimaga Käsivarrel moodustab tundrakask peagu ainuliigilisi metsi, mänd seal kasvada ei suuda. Need valgusküllased madalad kaasikud on pargilikult või puisniidulikult hõredad, mõnikord metsaalune täis kullerkuppe. Tundrakaasikud meenutavad näiteks meie Sarve lookaasikuid, ent eks see sarnasus ole vaid näiline.
Kumpula tundrakased on 4-5 m kõrged ja toredasti kompaktsevõralised. Ümarapoolsed lehed puhkemisjärgselt üliläikivad. Tüved tükati punaka pealiskoorega. Mu meelest täielik ilupuu, ehkki teda haljastuses küll teps mitte ei hinnata. Kui, siis vaid Lapimaal, kus tundrakask on asendamatu.
Tahaks tundrakaske omalegi väga saada. Soopuisniidule võiks nt istutada. Aga kust sa seda saad. Kumpula seeme võib olla ju hübriidne. Läheks Lapimaale tundrakasejahile, aga see oleks nii maksas reis...
Olgu siis siia lõppu pildike Tapiost tundrakaskede all. Mitte Lappis, vaid Kumpulas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar