Viimaks ometi sain alustada selleaastase praktikaga Tallinna botaanikaaias. Triiphoones valdavalt, Jaani käe all. Kuna nö lõputöö ehk portfoolio sisaldab hulgaliselt igasuguste lahtrite täitmist, siis tegin läbi mõningaid värke, mis nõuavad fototõestuste olemasolu. Kohe esimese asjana kastsin orhideid, Eevi näitas ette ja mina siis muudkui kastsin. Ehk siis surusin poti pooleks minutiks veeämbrisse, samal ajal kätega pealt hoides, et koorepudisubstraat välja ei ujuks. Eevi tähendas, et mu kasvu tõttu tuleks asja optimeerida, veeämber peaks kuskil postamendil olema, et ei peaks nii palju sügavalt küürutama.
Järgnesid mitmesugused lõikamised kõrbeosakonnas. Esmalt brasiilia feihoapuu (Acca sellowiona) võrakujundus. Kõik üles ajanud udjakad vesivõsud ära, üldine võrahõrendus, alles jäid peamiselt ripjad õite ja õiepungadega oksad. Sain feihoa õielehti maitsta, magusad. Viljunud see üksikpuukene seal pole, sest vajab risttolmlemist. Küll on aga feihoa vilju saadud Valgest majast, kus kõrvuti kaks sama liigi puud kasvab.
Edasi saagisime kaljukaktuse raskeid koolduvaid harusid maha. Muist harukesi murdus, nendel saagisin pinna risti ära, jäid kuivama, vist lausa kuu aega võib lõikepind kuivada, enne kui substraati juurduma panna.
Piimalillede kujundamine oli aga keerulisem töö. On astlalised ja tilguvad need lõikekohtades ilgelt paju mürgist mahla. Niisiis mitmekordne ettevaatus oli oluline! Põhiliselt harvendasime puukujulist suurehambalist piimalille (Euphorbia candidens). Tihe pussakas sai hulga hõredamaks. Peale selle suuresarvelise piimalille harude äralõikus, ühe allesjääva toestasime raudvarda najale. Kusjuures piimalille saagida oli nigel, palju paremini võtsid teleskoopkäärid.
Palmimajas ootas mind aga juba tuttav töö eelmisest aastast. Taas oli Tetrastigma (Kagu-Aasia igihaljas viinapuuline) pikad-.pikad liaaniharud kasvatanud, käsipuul tihkelt, harud rippu rõduäärelt alla. Liaanid olid väändunud siia ja sinna, andis ikka harutada. Pildil äralõigatud lasu teab mis võimas ei paistagi, tegelikult seda kraami ikka jagus. Lisaks lõikasin ära alumisi, koledamaid või liialt rõdule tükkivaid kääbuspalmi lehti.
Järgmisena tegelesin taimekaitsega. Erythrina americana noortel võrsetel helendasid villtäid. Pintseldasin neid piiritusega, tõmbusid momentaalselt pruuniks. Viinaga ei tohi teha, see aurab aeglaselt ja kahjustab taimekudesid. Piiritus aurab aga ruttu ja taimele ei juhtu midagi.
Siis järgnes villtäide mehhaaniline tõrje. Palmlehikulisel Encephalartos hildebrandtii lehtede alaküljel valendas neid murdu. Tegin survepesu. Liiga tugevteravsurvega polegi vaja, pigem leebemaga, millel veejuga laiem, siis ei pea nii ülitäpselt sihtima iga täid. Lehed olid paiguti kaetud tahmkatteseene laikudega. Need arenevad täide eritiste peal, siin aga lisaks peakohal oleva nektarit tilkunud roni-aaloe laikudel. Kui neid seeni liiga palju on, hakkavad pärssima lehtede fotosünteesi.
Kui juba veega mängimiseks läks, siis tegelesin ka kastmisega. See poolmik kõrbekasvuhoonest polnud tänavu veel vett saanudki. Ühendasin vooliku piimalillepuu all olevasse kontakti ja aina kastsin. Tore töö. Ujutasin tuhkkuiva maad usinasti, sekka tegin ülesse suunatult langevat vihma. Suvevihma tunne tuli peale.
Lõunapausid botaias on õige meeleolukad. Muudkui mugitakse seal üleüldiselt komme ja kooke etc. Ühel lõunapausil oli laual suur vaagen igat masti kooke, kohviku ülejäägid. Kuna need seisid ja seisid, otsustasin initsiatiivi näidata ja jagamise enda peale võtta. Päris keeruline ülesanne jagada nii erinevaid tükikesi üheksale inimesele, et igaüks saaks ikka igast koogisordist mekki. Maasikaid jagasin kah tükikesteks. Teised seepeale, et pistnud omale suhu. Aga olen ju nii kohutavalt korralik ja aus.. Ingrid klõpsas pildi:
Niiöelda taimekaitse lahtrisse läks ka Valges majas toimunud Teostop müügimeeste tooteesitlus. Pihustiga pudelis sisaldub vaid kaks toimeainet: sipelghape ja etüülatsetaat. Peaks pihustama otse hispaania teetigudele ja mustpeanälkjatele ning nende munadele. Aga kuidagi selgusetuks jäi, et kuidas see tõrjevahend saab mullas ka pikemalt mõjuda kui laguneb nii kiiresti kohe vaat et sekunditega ära. Õnneks mul koduaias veel nende võõrliikidega probleemi pole. On vaid hulgana koduseid seatigusid, musti ja heledaid.
Et saada väetamise lahtrisse lisalinnukest kirja, sain sekka õuetööd teha. Värdjugapuu hekk on selle karmi talvega saanud päiksepõletusi, punapruune laike üksjagu, samas varjukülg ilusti roheline. Tiina lubas mul seal siis väetada. Magneesiumsulfaadi ehk mõrusoolaga. Magneesium on klorofülli koostisosa, seega toetab selle lisamine roheliste taimeosade paremat arengut. Antud juhul siis turgutaks jugapuudel uute kasvude edenemist. Pritsima ei hakanud, võtsin lihtsalt väetist pihku, suskasin käe hekki ja puistasin sisemusse laiali. Ja nii iga sammu järel või tiheminigi. Lootus oli peatsel lubataval vihmal, mis siis puistekraami pinnasesse lahustaks.
Üheks tööks oli sisalagaavi (Agave sisalana) jagamine. Taim oli andnud ilusa suure järglase, see oli vaja nüüd kätte saada, et läheks suveks botaia esiväljakut kaunistama. Esmalt sidusime allesjääva suurema agaavi lehed nööriga kokku. Seejärel eemaldasime väljakaevatava agaavi vanemad koledad ja surnud lehed. Väljakaeve läks üllatavalt kergelt, juurestik oli väike. Mitu pisemat poega oli taimel veel, aga need rändasid julmalt prügikasti... Poseering väljakaevatud sisalagaaviga:
Ning siis saabusid triinud. Ehk Austraalia lepatriinulised (Cryptolaemus montrouzieri). Maailmas kasutatakse neid laialdaselt biotõrjeks. Kuna nad miinustemperatuure üldse ei kannata, isegi alla +15 kraadi mõjub neile halvasti, siis vähemalt Põhja-Euroopas ei ole nende loodusesseputkamist ja võimalikku invasiivsust karta. Saabusid pudelites tatrakestade vahel, 1000 vastset pudelis. Paraku selgus, et neid on seal märksa vähem. Vaid mõned üksikud ja needki väga varases arengujärgus. Peaksid olema suuremad ja valgekarvased, sarnanedes veidi villtäidele, kellest nad toituvad. "Hunt lambanahas" ütles Jaan nende kohta. Uurisime ja puurisime neid pisikesi triinuvastseid. Üritasin neid pildile saada:
Ega muud kui siis biotõrjuma, nii vähe kui neid triinuvastseid ka oli. Puistasin neid kõrbeosakonnas palmlehikuliste lehekodarike vahele:
Ega jõuagi siinkohal kõike selle botaia nädala jooksul tehtut-nähtut üksipulgi kirja panna. Sekka külastasin toataimede näitust ja tegin tiiru subtroopika osakonnas. Minu Bratislava pontsiruse (Poncirus trifoliata) seemneist kasvatatu heitlehine tsitruseline on siin ilusti olemas, latva küll kärbitud. Mul endal avamaal ei edenenud need üldse, püsisid kribulad kuni lõpuks hääbusid. Ellu jäi vaid see botaeda toodud pontsirus:
Ja lõppu paar vestipilti. Ämma käsitöö, mu peatse poole sajandi jubileumi kingituseks. Vägade ilus vest, selja peal kaks vareslast ja kaitsemaagilised kaheksakannad etc.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar