Osmanthus decorus õitseb!

 Osmantused on igihaljad õlipuuliste sugukonda kuuluvad põõsad, hinnatud eeskätt vast õite tõttu, mis küll pisikesed, aga lõhnavad väga tugevalt. Eesti oludes on osmantused suhteliselt lootusetud, meie talved kipuvad neile liiga karmid olema. Ometigi olen üritanud neid omale kasvama saada. Esmalt hankisin Osmanthus x burkwoodii, siis Osmanthus heterophylluse. Aga suurim soov oli Osmanthus decorus. 2019 Kopenhaageni botaanikaaias imetlesin vast nii kolmemeetrist (või oli kõrgem?) põõsast ja kahetsesin, et sel ainsamatki vilja küljes polnud, mida kaasa noppida. 

2021. aasta sügisel tellisin Hollandist Esveldist Osmanthus decoruse, samuti Osmanthus armatuse. 

Kuidas osmantused siin Kesk-Hiiumaal hakkama on saanud? Nii ja naa. Osmanthus x burkwoodii põdes liiga kuivas kohas, kuniks 2021 novembris tegin Osmantuste välu Keskmetsa. Seal on hea niiske viljakapoolne muld, väga kaitstud kasvukoht. Kolisin burkwoodi sinna, ent ta pole eriti kosunud tänini. Ülemised oksad kuivavad, allpool laiutab siiski rohelist. 

Osmanthus heterophyllus aga hakkas kolimise järel edenema. Mullu kevadel paraku kukkus kuivama ja suri üldse ära. Ju on süüdi vastik jaanuari paljaskülm, mis kahjustas juuri. 

Osmanthus armatus, see Esveldi oma, oli kohe õnnetu saatusega. 2022 suvel sahmasin ta vikatiga kogemata maha, järgmise talvega hukkus. Ilmselt oli liigniiske mikrolohk tal. Mullu hankisin uue O. armatuse, see elas selle pehme talve ilusti üle, on istutatud veidi kõrgemale kohale.

                                 Osmanthus decorus, Nõmba, Kesk-Hiiumaa 28. mai 2025

Ja siis see mu lemmik, Osmanthus decorus. Ka tema algus on olnud keeruline. Istutasin sinna kraavipervele 2022 kevadel. Talv tuli ilgepaksulumega, mis murdis kaheharulise taime natukese lahti. Toestasin küll, ent mullu kuivas üks haru ära. Teine haru on püsima jäänud. Juurdekasvud on paraku väga nadid. Kuid otseselt talvekülmad pole midagi häda teinud, ka mullune -21 kraadi mitte. Ja ülijäikpaksud lehed ei näi maitsevat ka kitsedele. Korra on proovinud rebida, aga rohkem pole mekitud. 

         

                                      Osmanthus decorus õitseb Kesk-Hiiumaa metsas.

Ning tänavu maikuus avastasin, et sel väiksel hakatisel valendavad isemoodi pungad. Valmistub juba õitsema! Eilsel puisniidutuuril põikasin mõistagi ka Osmantuste välult läbi. Esimesed õied on avanenud. Lõhnavad imehästi, magusalt, suurepärane parfüüm. Tegin mõned pildid. Nüüd fotosid suurendatult vaadates ilmnes, et õied meenutavad ootamatult orhideeõisi. Käpalistega pole muidugi midagi pistmist, aga tore väike vimka igatahes.  

  Osmanthus decoruse õied meenutavad natukese orhideeõisi, ehkki on hoopiski õlipuuline.

Osmanthus decoruse kohta on internetis materjale võrdlemisi napilt. Üldiselt olla selle liigi levila üsna piiratud alal Lääne-Gruusias ja Kirde-Türgis, suhteliselt subtroopilises kliimas. Külmataluvuseks antakse -20 kraadi. Armastab suvist niiskust, Kolhis on ju teadagi sademeterikas. Samas üleujutust pigem mitte ei salli. Tundub, et seal metsavälul kraavipervel sai talle üsna sobiv koht. Kuis edasi, eks me näe. Ehk hakkab ikka pikemaid aastakasve kah tegema, loodan ma.

Osmanthus decorus on Eestis kindlasti väga haruldane, ei imestaks kui see Nõmba metsas kasvav taim on me maal üldse ainus. 

Möödalibisevad mainädalad

 Hoolimata jahedusest kulges maikuu oma kindlat rada. Aina uued ja uued õitsejad, keda heal juhul vaid möödaminnes jõuad märgata, veel vähem aga kuskile postitada. Eelmine nädal oli koolinädal, enne seda koduseid tegemisi, nüüdseks on koduaias tegemisi juba lausa ülepea. Pole siis ime, et kuskil looduses käimiseks (välja arvatud oma mets) pole üldsegi mahti. Peaks üle lugema tänavuaastased Nõmba jumalakäpad (Orchis mascula), aga mette ei saa sinna küla lõunaserva mindud. Nüüd juba oma aias hallid käpad (Orchis militaris) õitsemist alustanud.

Mõnda huvitavamat hetke tahaks siinkohal siiski jagada. Peab mingi valiku tegema. Jäägu pealegi virsikuõied ja paljud muud kõrvale. Mõni pilt 19. maikuupäevast. Alustan 'Tapio' ülasest. Jajah, mul on omanimeline Anemone ranunculoides sort. Taavi Tuulik kunagi Nõmba metsast leidis, aga mulle es öelnud teps, et mu nime pani sellele natuke nartsissiõielisele ülasele, sain sordist teadlikuks alles mõne aasta eest Katrin Mäeotsa kaudu Tartu botaiast. Aprillis lõpuks mulle kohale mõni nääps jõudis. Eks nad jäid põdema, õied pisikesed, aga midagi siiski täitsa arusaada on. Kaks pilt siinkohal: 3. maist ja 19. maist:

    

             

 Metsaaias oli õied lahti löönud Soulangei magnoolia, vbl sort 'Peppermint Twist'. Õiekattelehed küll eelnevatest külmadest pisut pruuniplekilised, aga pole hullu.

              

             

 Metsas õitseb Forresti rodo 'Baden Baden', oma tumepunaste õitega ikka väga talse, lehed on kah huvitavad. Tänavu juba veerandsada õisikut.

Keskmetsas avastasin õitsemas juudapuulehikud (Cercidiphyllum magnificum). Tillukesed seemned korjasin ühel külmlumiselt detsembripäeval 2012 Tln botaiast, ruumipuudusel olen pea kõik istikud metsa viinud, aga näib, et saavad hakkama, kui isegi õied juba peal! Tõsi, isastolmukad juba kuivanud. Isaspuude seas vaid üks emane, sel toredad punased pulgakesed.

Aadria õues aga kohtasin imelikke seeni. Nagu miski männikoorepraht esmapilgul. Ilmselt miskid karikseened? 

Järgnes koolinädal. 20. mail oli ekskursioonide päev. Kristiina Hellströmi aias hakkasid anemoonid juba õitsema. Ja poputab väikest niiskeosakonda seal loopealsel ta, ms kullerkupud kullendasid. Tal on suhteliselt väike see aed, üsna loodusesse sulanduv, aga siiski tugevalt kujunduslikku kätt saanud. Olen ta juures varem korra käinud, käoraamatute õitseajal, nüüd siis kevadel. Üks pildike sealt, ligustriheki taga jugapuupallide ja kullerkuppude (Trollius europaeus) pallikestega:

Ja üks hästi sarvelik teevaade ta koduväravas:

Käisime Kr. Hellströmi juhatusel ringi Suuremõisa aias ja lossi ümber, väga huvitav oli ta jutt aiaajalooost etc. Ning siis Eesmaa-Anne aeda samas Suuremõisas. Seal olen ma mitu korda käinud, aga ikkagi tore. Kui Hellstömil oli paradiislik naadivaba aed, siis Eesmaal seda naadikraami jagub. Teeäärses kiviktaimlas paelusid mind taimed, mis mul endal on välja läinud. Nagu Euphorbia griffithii ja Asplenium ceterach. Ehk siis griffithi piimalill ja soomus-raunjalg.

Ja krimmi parukliilia on tal ilusasti elus ka. Ja Tšehhi tüüpi kiviktaimla oma püstiste paekihtidega on lihtsalt ilus vaadata. Aga ei jõua siin igast asjast pilte laadida üles. Taga varjuaias õitsesid kolmiklilled. Võimas on kolhise luuderohi (Hedera colchica). Harilikust luuderohust kuidagi troopilisema moega näib ta, turnides seal harulise saarepuu tüvel:

Pidin bussile kiirustama. Enne aga jõudsin sealsamas näha noorlehes sõnajalgu. Vahi kus, himaalaja adiantum ( Adiantum venustum) temal seal nõnda laiutab! See teeb kadedaks. Olen kahel korral üritanud selle ilusa liigiga, ei pole asja saanud. Lubas suve jooksul mulle sealt tutsakat. 

21. mai oli koolis köögiviljandamise ja pookimise päev. Pani maha tippsibulad, peedid ja kartulid; oad on varasemast ilusti tärganud. Kastsin üle kah, isegi kartoffelid nimega 'Birgit' said vett. Foto tegi Kristina Juusu: 

Ja esmakordselt elus pookimine. Tundus nii arusaamatult keeruline see koorelõhe tegemine ja üldse. Aga teise õunapuu pookimine läks juba lõdvalt. Polegi nii hirmus asi!

22. mail oli koolis suur rohimine etc. Mu eestvedamisel rohisime käpalist ümartiigiserva. Ja sai triiphoonest taimi välja toodud. Muide, rohekas santoliin (Santolina rosmarinifolia) elas ikka väga hästi selle pehme talve üle väljas, isegi istutuskastis! Kokku neli põõsakest. Aprillis tõin sealt pistoksi omale. Mis meenutab, et Tamme ürditalust tulid siin Nõmmba ju kah huvitavad ürditaimed, mis maha istutamata seni.. Nojah, see rohekas santoliin Suuremõisas:

Reedel, 23. mail korraldati kursakaaslaste n-ö õppesõit mulle siia Nõmba botsadi. Sellised taimehuviliste ringkäigud on alati nii toredad, teevad hea tuju. Paar fotonäidet by Kristina Juusu. Seletan Notofagus antarctica puude juures ning Chamaecyparis nootkatensise all.

Laupäev oli suht puhkepäev, eile sai viis ruumi puid kuuri alla laotud, palju aga veel laduda. Ja rohi vohab, on niitma hakata vaja. Umbrohu rohimisest ei tasu unistadagi. Ja istikud tahaks kah pottidest maha saada. Ja samas ikka igast õitsemisi muudkui tuleb ja läheb. Mahaleb-kirsipuu juba pudiseb vargsi. Samas euroopa toompihlad (Amelanchier ovalis) värskelt õides:  

 Metstulbid (Tulipa sylvestris) laamendavad õitseda, taustal Hedera helix männitüved:

Ning kestab ka Tulipa bakeri õitsemine. See Omalose platoo (Kreeta) liik, ehkki mul küll sort. Nõudvat õitsemiseks kuuma kuiva suve väidetavalt. Noh, kümnest sibulast viiel on õis. Mullu oli nirum õitsemine. Tunamullu, esimest kevadet, siis oli eriti vägev ja olid eriti rammusad. Aga hea, et üldse õilmitsevad siin need kreeta tulbid. Praegu varjus tehtud pilt ei saanud just parim, aga olgu peale.

Nädal botaanikaaias

 Praktikakoormise täitmine jätkus sel külmal maikuunädalal. Ikka seal Kloostrimetsas, botaanikaaias. Kuigi olin arvanud, et saan seegi kord dendrolainel libiseda, siis üllatuslikult olin saadetud püsikute alale. Miks? Aga seepärast, et oldi maiad "suure Hiiumaa mehe peale", et küllap sel palju jõudu, tuleb ja rassib tublisti. Nõnda tema seekord läks.

5. mai. Esmaspäevase külmjäisetuulise päeva sain õnneks olla triiphoones troopikabossi Jaani tiiva all. Esmalt kasutati ära mu pikka kasvu, anti teleskoopsaag ja saadeti banaanide  koltunud lehti saagima.

          

Seejärel pandi vandasid uputama. Ehk siis orhideedele vanni tegema. Riputasin kaks vandataime troopikatiigikesse ujuma, kuniks õhumulle enam ei tulnud ja juured rohekaks värvusid.

Järgnes niiöelda vertikaalhaljastus. Ehk siis turbapätsindus. Nimelt on see Jaani leiutis, kasvatada, orhideesid, bromeelialisi, erinevaid kaktusi ja sõnajalgu turbapätsides rõhttalade peal. Ja asi täitsa toimib, juba aastaid. Nüüd võtsime need pätsid alla, rohisime ja puhastasime kuivanud taimejäänustest, mõne liiga suureks paisunud isekülvisõnajala ka eemaldasime. Seevastu seal isekülvunud kuldimarad tuli alles jätta. Et need annavad oma lopsakate lehtedega bromeelialistele mõningast varju ja üldse. Väetamine seisnes Osmocote jublakate pätsidesse sisse surumises. Viis või enamgi jublakat pätsi kohta. See on aeglaselt vabanev väetis, sestap vähemasti aasta on mureta. Kuigi sisaldab vaske, mis tillandsiatele pole hea, siiski probleeme pole ilmnenud. Ju siis on vasekogus nii väike, et ei tee häda. Muide, tillandsiaid on looduslikus areaalis tõrjutud justnimelt elektriliinide vms üle vasetamisega, hoiab ära nende koormavate taimede traatidele asumise. Ja kõige lõpuks, kui pätsid taladel tagasi, järgnes kastmine. Voolikust sai teha korralikku vihma, kastsin veidikese ise ka. 

            

            

             

Lõppu rääkis Jaan Cattleya orhideest, mis kuidagi kogemata Euroopasse toodi, kaua aega ei teatud, kus neid looduses leida võiks. Alles aastakümnete järel leiti Brasiiliast Sao Paulo kandist. Cattleyasid on mitu liiki ja hulk sorte. Nuuskisin seal usinasti üht lopsakõit, lõhn oli lihtsalt imehea, lausa vastupandamatu, ma ütleks.

6. mai. Hommikul sadas vihma. Sestap kohe välitööle ei saadetud, Ave pani mind halli maja kasvuhoones pikeerima. Pikeerisin astreid ja tsinniaid. Nii nääpsukeste taimede ümberistutusega ma polegi tegelenud. Kiitis, et panen potid korralikult mulda täis, on olnud praktikante, kes jätavad liiga õhuliseks. Kuigi ma kippusin natuke teise äärmusse, jõuliselt täitsin, tihedus sai piiripealne - öeldi. Ja ega seal muud olnud kui pulgaga auk sisse, liiga pikki juuri kärpida ja nääpsud mulda. Uue teadmise sain ka: istutatakse kahe idulehe sügavuseni substraati. Puude puhul sellist asja ei tehta, aga, näed, lillekräbulate puhul aga küll just nõnda.

Ilm selgis. Kõrval väliaedikus kaevetöö. Kõrrelistepeenarde teepoolse osa söödi läbi kaevamine mul seal. Pärast Avega rohisime peenart ja tegin ta plaani järgi kõrreliste ümberistutusi. Luht-kastevarred juurisin sootuks välja. Jagasin mõnd puhmikut mitmeks. Teelehise tarna (Carex plantagera) jagasin nii, et sain tutsaka ka omale. Tore laialehine talihaljas Põhja-Ameerika idaosa tarn. Kunagi Taavi Tuulikult sain seda, ent hääbus liiga metsavilus ja liighappelises, nähtavasti oli see põhjuseks. Nüüdse istutasin nädala lõpul Hiiumaal metsaaeda paremale mullale Nyssa sylvatica alla:       

Tagasiteel Palmimaja poole (pesitsesin nüüd taas seal, ehk siis riietusruumiks ja söömiseks, meeldiv koht ja tore seltskond) põikasin kuldrododendroni (Rhododendron aureum) juurest läbi. Ma ei tea miks mulle see Siberi ja Kaug-Ida mägitundrate rodo nii meeldib. Iseenesest ju igavene madal vaip. Aga lehed toreda värviga ja üldse. Peamine, et õied on tal helekollased, igihaljad kollaseõielised rodod on meil liiga külmahellad valdavalt, kuldrodo on ses suhtes erand. Aprillis õitses, siis polnud mul fotokat kaasas. Nüüdne külm aga õitsemise pausile pannud, prisket nuppu vaatas vastu, ent ei ühtegi kollast õit kahjuks.      

                 

7. mai. Hommikul tuiskas natukese lund. Selgines. Botaia kõrreliste osakonnas Ave taktikepi all. rehitsesime pealeveetud mulda tasaseks, mõne kõrrelise jagamine ja istutamine. Kuigi eelmisel päeval lubas Ave loovamat tööd, järgnes hoopis hull rassimine. Nimelt on kõrrelisteala keskel amuuri siidpööris ( Miscanthus sacchariflorus). Mingeid tõkkeid ümber pole. Ave sõnul pole ta olnud väga hull, nüüd aga plahvatanud. Ehk siis ajanud risoomidega võsud kõikjale laiali. Et olgu ma nii lahke ja katsugu seda laiutajat piirata. Noh, eks ma siis olin lahke. Tegelikult täiega hull töö. Risoomirajakad olid väga sügavale tunginud, rassisin enne- ja pärastlõuna higistada seal, ise omaette kirudes. Jõle taim! Omal hävitasin ma amuuri siidpöörise väga ruttu ära, ei salli ma selliseid invasiivikuid. Ave kah ei armasta selliseid, sestap mult näiteks Sasa kurilensist ei tahagi saada. Vaid kaks liiki bambuseid botaias ongi, mul Hiiumaal on kokku 9 eri taksonit bambuseid. Nojah, see selleks. Sügavkaevamine oli tõsine, tulemuseks sai nagu miski muinasmaalinna ringvalliga miniatuur. Tirisin risoome välja isegi lumipiipheina alt ja teerajalt. Igatahes ühele poole ma sellega sain, tasandasin ära ja kokkuvõttes kena keik. Tähendasin, et ju tuleb miski teine aasta teine sama tubli kaevaja praktikant. Ave kahtles. Et ma olla ikka erakordne kaevaja. Noh, tore kuulda! Ülejäänud õhtu olin Lasnamäel korteris valdavalt siruli ja üritasin taastuda. Kõikse raskem töö botaia praktika jooksul oli see!

            

            

         

8. mai. Järgmised kaks päeva olin Heli all ehk siis iiristepõllal, kui nii võib väljenduda. Siin oli õnneks abilist ka, suvetööline Karin Lääne-Saaremaalt. Aediirise (Iris x germanica) sortide ala on üles ehitatud labürindina, välimises ringis hakkavad sordid pihta vanuse järjekorras, 1854. a sort seal näiteks. Iiriseid on vaja uuendada, siis õitsevad paremini. Samuti on ala na madalaks jäänud, uued ringpeenrad rajatakse kõrgemad.      

          

             

               

Võtsime üles 23 sorti. Koorisime koos pealmise mullakihiga. Kastidesse sortidekaupa. Väga palju jäi aga üle, lihtsalt läksid minema viskamisele. Suur traktorikärutäis sai. Kahju. Aga pole botaias sellist inimest, kes tegeleks taimeülejääkide müügiga. Kraapisin siis sealt kilekottidesse mõne sordi risoome. Annan need edasi, omale võtsin vaid kahe kõige omastarust ilusama iirise risoome. Üleni valgeõielise 'White Knight' ja heleda-purpurja-kollasesüdamikulise 'Indian Chief'. Nädalalõpul torkisin kodus Aadria õue rohitud istutusaladele. Natuke kummaline ehk, aga samas vbl huvitav ka, kui iirised õitseks seal lavendlite, salveide, piparrohtude etc vahel. Muide, see 'White Knight' on vist vilets paljuneja, botaia uuenduse tarvis sai enamus vähestest risoomidest üles võetud, mulle jäi sealt vaid mõni räbal. 

                  

9. mai. Avo tõi kärutäite viisi mulda, me tegime peenrad. Kühveldasin mulda laiali, kujundasin vahekäike ja peenrakaared. Ega sellest teab mis ju seletada olegi. Pärast natuke veel rohisin ka. 'Punkar Villu' sordi ala näiteks. Isemoodi sammal on seal peal. Heli puistab usinalt tuhka, et samblaga võidelda ja imestab, miks ikkagi sammal vohab. Hakkasin siis vaatama ja ilmnes, et seal laiutab ju lõkkeasemete sammal (liiki ei oska öelda). Nii et tuhatamine on vaid vesi selle sambla veskile. Mida siis teha? - küsis Heli. Ega teagi. Kui ei tuhata, siis tulevad jällegi hapulembesed samblad. Minu meelest see madal lõkkeasemesammal aga polegi teab mis hirmus asi. Aga naised on teist meelt, nemad tahavad puhast mullapinda näha.

       

          

Sekka paar õitepilti kah. Magnooliad on saanud külmades kannatada, suurtel hondo magnooliatel õied natuke kärbatanud. Üldilmelt meenutavad eemalt õunapuid. Misasja neist magnooliatest ikka nii taevani kiidetakse, ma ei mõista.. Eks suureõielised magnooliad ole muidugi teine tera.

                  

Ja tulbid õitsevad kah juba päris kenasti:

Kuna mul sünnipäev, siis tehti mulle palmimajas üllatuslik sünnakoosviibimine. Väga armas neist. Oli laktovaba virsiku-passioni kohapeal tehtud tort-kook ja kingitusi jagati ka. Muuseas Lylt Hydrangea macrophylla sort. Liik ise meil üsna külmaõrn, ent see pärit Moskvast ja meil Eestis sirgunud kuni 4 jala kõrguseks, vaid harva võrseotsad saavad külmanäpistust. Sordinimeks öeldi olevat 'Buket Rozõ', sama, mida Eestis tuntakse 'Luua Roosa' nime all. Netist natuke uurides kipun kahtlustama, et kas pole siiski tegu sordiga 'Bouquet Rose'. Taluvat kuni -23. Täitsa vabalt võib olla!

Lõppu paar pilti Petjast ka. Nii änksa papagoi seal palmimaja esikus. Teeb igast hääli järgi. Naljakas tegelane. Ja pilk tal selline uuriv, natuke kahtlustav.

          

Nüüd on botaias jäänud praktikat veel vaid kaks päeva. Ehk need saab dendroga sisustatud. Näis.