Pikk-pikk haigus on olnud, tubane olemine. Pole päris terve nüüdki veel, aga eks õhuvanne on siiski vaja. Niisiis sekka väikseid põikeid aeda. Lillekesed tulevad maa seest robinal. Suurem soojalaine oli naistepäeva paiku. 7. märtsil krookused õides, lumikellukesed ja ka märtsikellukesed. Ning sarapuud kollaurbades, sekka pisikesi lillapunaseid emasõie pintslikesi. Nood on lähedalt vaadates üsna imelikud, nagu midagi varitsevad kombitsad. Eks nad varitsegi: isasurbade tolmuteri.
Eile tegin suurema tuuri. Kanakoolmeõied aiamaal. Sinililled naabriaia piiril. Sieberi krookused sauna taga, valged Crocus vernalised isegi väljas. Jaapani nõiapuud jätkavad õitsemist. üks on sidrunkollaste õienarmastega, teine kuldkollastega. Viimane on ka viljunud juba mitmel aastal rikkalikult. Üks pildike õitest, paar kupart kah kaadris:
Sekka paar metsaaia vaadet, muuseas päikses valgustatud lõunapöögid (Nothofagus antarctica):
Edasi aga metsa. Pehme talv oli eksootidele hea. Tõttöelda seal tekkis päris õnnelik tunne. Mitte lillekestest, vaid oma istutatud haruldastest puudest. Lillekesed on igal kevadel ikka needsamad, puud aga kasvavad igal aastal juurde ja nende kosumist kaeda on tõesti rõõm. Esmalt kaks mullu maha istutatud eksooti. Nii Podocarpus macrophyllus kui Nothofagus cunninghami öeldakse taluvat vaid kuni -15 kraadi. Ega nad teab mis perspektiivikad siin kindlasti ole. Too kivijugapuu oli potis nälga jäänud, sestap selline aurea-kollane välimus. Igihaljal lõunapöögil on aga mõnel lehel kergeid näpistusi näha. Ja oli vaid -10,4 kraadi tänavu... Eks maapinnal oli külmem.
Podocarpus macrophyllus - väga eriline okaspuu Jaapanist
Nothofagus cunninghami - igihaljas lõunapöök Tasmaaniast ja Austraaliast
Saxegothea conspicua - okaspuu Tšiilist
Pealelõuna päikse vihkudes lõid aga eriliselt hiilgama sirmokas ja kunningaamia. Sirmokas on miski 2,5 m kõrge. Seal kaitstud kasvukohas küll hõredavõitu, kuid seda enam läheb jõud latvadesse, kasvab suurepäraselt!
Sciadopitys verticillata/ sirmokas
Ja lõppu mu arvatavasti lemmikuim okaspuu: kunningaamia. Ta näeb lausa imeline välja oma laiade läikokastega, justnagu brasiilia araukaaria. Araukaariad siinses kliimas pole võimalikud, kunningaamia on aga väga vapper. Mullu talvel said tiba näpistada, eriti pisem istik. Nii et ega need pruunid okkad just kaunista, aga mis sest ikka nii norida. Suurem kunningaamia on mul peagu lõuani. Piltidel ehk aru ei saagu kui suur, sättisin siis end sekka ta kõrvale, istudes korraks metsamättale.
Cunninghamia lanceolata/ hiina kunningaamia
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar