Ruskused on ühed omapärased põõsad. Aspariliste sugukonda kuuluvad igihaljad tegelased, kellel õied ja viljad arenevad täiesti kummaliselt keset lehte. Selle anomaalia seletab aga ära tõik, et need lehed pole mingid lehed, vaid hoopis kladoodid ehk lehesarnaseks muundunud võrsed. Nii pole ka siis ime, et õis ja leht niiöelda lehe peal.
Olen looduses kohanud mõlemat Euroopa ruskuseliiki. Teravalehist ruskust (Ruscus aculeatus) Inglismaal, levila põhjapiiril, aga ka Bulgaarias. Nojah, Itaalias muidugi ka. Itaaliast ja Bulgaariast olen korjanud ka vilju kaasa, kasvatanud neist taimenääpse siin Kesk-Hiiumaa kodusel puisniidul. Paraku vindusid nad aeglaselt, külmusid peagu iga talv tagasi ja nüüdseks on vist hääbunud ka viimane torkav ruskus. Kahjuks.
Ruscus hypoglossum aprillis 2015 Propada orus Strandžas Kagu-Bulgaarias. Ülemisel pildil on Fagus orientalise all see põõsake, all paremal nurgas on aga Prunus laurocerasus. Alumisel pildil ruskusepõõsas lähivaates, pildistatud aga kahjuks juba peale seda kui olin punased viljamammud viimseni ära korjanud.
Keelja ruskusega (Ruscus hypoglossum) on aga natuke paremad lood. Olen looduses näinud teda vist vaid korra, aprillis 2015 Kagu-Bulgaarias Strandžas, Propada idapöökide-loorberkirsipuude (Fagus orientalis/Prunus laurocerasus) orus, kus muuseas kasvas ka Ilex colchica. Tolle kaasatoodud seemned siin kahjuks ei idanenud. Ruskuse omad aga küll. Ma ei mäleta, palju neid algselt üles tuli, aga tahapuisniidule istutasin vast nii kuus tükki. Nüüdseks on elus vist vaid neli. Kasv on aeglane, ent tasapisi nobedamad hakkavad edenema. Igatahes näivad vastupidavamad kui torkav ruskus. Keelja ruskuse areaal Kesk-Euroopas ulatub ju ka mõneti rohkem põhja poole, Slovakkia Väike-Karpaatideni.
Mullu jaanuari alguse -17 kraadine peagu paljaskülm, mis muidu nii palju paha tegi, ei võtnudki keeljate ruskuste pealseid täiesti maani maha. Vastuoksa, üks neist, Corylus colurna ehk kõrgetüvelise sarapuu vitsakese alune, läks isegi esmakordselt õitsema! Kahjuks liigun seal tagapuisniidul harva ja nii ei jõudnud õigel ajal seda imet tabama. Avastasin alles sügisel, et kladoodide keskel turritavad üles omaette väiksed "lehe" ovaalid, mille varjust miskit ära pudenenud. Aga miks ei viljunud? Seda sellepärast, et ruskused olla rangelt kahekojalised taimed. Viljumiseks peavad lähestikku kasvama nii emas- kui isastaim. Kuna see ruskus alles esimese ja ainsana õitses, siis pole ka vilju. Jääb vaid üle loota, et peagi ka teised puisniidu Ruscus hypoglossum'id õitsemiseni jõuavad. Vast on seal ikka nii emas-kui isaseksemplarid ja sõltub ka muidugi, kas tolmeldajad ikka tolmeldavad. Olen nad ju sinna niidumetsa üsna laiali istutanud. Igatahes ootame ja loodame. Iseenesest juba seegi on kõva sõna, et need ruskused siin Kesk-Hiiumaal üldse elus on püsinud.
Ja lõppu see maiuspala: Ruscus hypoglossum Corylus colurna all, on 2024. suvel korralikult õitsenud. Miskipärast olen temast väga vähe fotosid teinud. Ilmselt seetõttu, et kaadrid pole lihtsalt hästi välja tulnud.
