Jaanuarikuu puudeistutus

 Suur lumeuputus sulab kohinal. Täna küll enam mitte nii väga. Ehkki +5, on selge ja tuuline, seepärast. Igatahes võtsin enne hommikuse tee joomist kätte ja suskasin kolm ameerika pööki (Fagus grandifolia) Moosese heinamaale ehk Arkansase aeda maha. Üks ettemõeldud koht lirtsus ja ujus veest, pöögid aga ei kannata hästi liigniiskust, seega tiba kõrvale see istik. Suvel oleks sel kohal aga hea parasniiske muld. Teised kaks said kõrgemale, seal võib suvel aga üsna põuane olla. Nokk kinni, saba lahti.

     

       

                           Fagus grandifoliad ehk ameerika pöögid on maha susatud.

Igatahes läksin riski peale välja jah. Heitlehiste istikute pidamine talvel potis on väga tülikas, kui pole kindlat väikse püsiva plusskraadiga hoiuruumi. Pakaselaine ajal läheks potid siin esikus vms jäässe, muidu aga liiga soe ja kipuksid enne kevadet kasvama. Niisiis maha nemad said. Iseenesest ju külmakindel liik. Loodetavasti ei tule nüüd talve teisel poolel mingit jubedat paljaskülma. Samblavaip ju kaitseks natuke maapinnal, aga siiski.

                

                            Quercus nigra, istutatud eelmisel sügisel.

Sekka kõrvalt vaade pisikesele Quercus nigrale, kes ikka ei raatsi oma haljastest lehtedest loobuda. Pole ju ka erilist külma siiani õnneks olnud, miinus-7 kraadi vaid. Aga ega see nii veel jää...

Sügavate varjude vahelt ka vaade ühele luuderohumännile. Mõjub ikka nii eksootiliselt see igihaljas lehestik.

             

Ja selline lühike see postitus siis saigi, mis siin ikka jahuda...

Koledas talveilmas saabusid uued huvitavad eksoodid

Õues on jõle, juba teist päeva sajab mingit poolmärga pasalund, järelejätmatult. Kahe päevaga tulnud 41 mm jagu vett (olen lund torbikus mitut puhku sulatanud ja sihuke see tulemus on). Lumepaksuse mõõtmine on aga mõttetu, igatahes tihke ja üle jala kindlasti seda jagub. Ja aina tuiskab juurde. Tänane vaade maja eest on selline:

 Väike meeldiv laks tänases päevas siiski oli. Tšehhimaalt saabus pakk, postimees tõi otse koju kätte. Tjah, juba neljas kord ma sealt Tropikust tellisin. Alati on seal miski eksoot, mis paneb silma põlema ja nui neljaks seda tahtma. Märtsis oli selliseks ajendiks suurelehine vaher ehk Acer macrophyllum, septembris pontose tammed ehk Quercus pontica ja nüüd detsembris avastasin, et on saadaval ameerika pöögid! Ehk siis Fagus grandifolia. Just see Ameerika ainus pöögiliik, kelle lehed meenutavad pigem valgepöögi omi ja keda varemalt Britannias peeti lootusetuks, kuna nõudvat kuumi suvesid. Ju oli päritolu kuskilt USA lõunaosariikidest. Tegelikult levib ameerika pöök põhjas kuni Kanada Nova Scotisani, kus suved pigem mereliselt jahedavõitu. Igatahes Helsingis kasvab Kaisaniemis ameerika pöök suurepäraselt.

Fagus grandifolia, Helsingis Kaisaniemil, september 2022. Seal kitsas sisehoovis on tervet puud fotole püüda üsna võimatu.

Üks vana ameerika pöök hoopis koledama kliimaga Mustilas elas üle nii 1940-ndate kui 1980-ndate karmid talved, sellal kui harilikud pöögid külmusid maani. Niisiis on ameerika pöök külmakindlam kui harilik pöök, külmataluvuseks antakse -34, isegi -38 kraadi. Ometi on ta Soomes haruldane, niisamuti terves Euroopas. Miks ometi? Nõnda tellisin kohe kolm ameerika pööki. Istutan Moosese heinamaale ehk Arkansase aeda. kuigi sinna plaanisin sindlitamme seemikud panna.. Aga ameerika pöök on siinmail täielik rariteet, äkki seni polegi teda veel Eestis üldse kasvamas?

Olgu nüüd siinkohal siis lahtipakitud taimede üldvaade. Päris laiali veel ei kiskunud:

Magnolia macrophylla subsp. ashei, Fagus grandifolia, Camellia oleifera, Vitex agnus-castus.

                                 Lähivaade ameerika pöögi lehele, taamal kameelia.

  

Nagu näha, siis on ashei magnoolial veel mullused haljad lehed küljes! Magnooliaid ma üldiselt enam siia juurde ei taha. Aias on ainus hea koht metsaaia Montisoma poolsaarel, muhev hapukas parasniiske muld. Kuid kahjuks möllavad seal vesirotid, kes on seal tapnud ära Magnolia stellata, Sinocalycanthus sinensise, Lindera benzoini ja Stuartia pseudocamellia. Täielikud pasad näriliseraiped, ma ütlen! Niisiis peab aju ragistama kärssamiseni, kuhu ta koha üldse saab. Tegemist on võibolla maailma suurimate lehtedega magnooliaga, lehed võivad kasvada üle 3 jala pikaks, ehk siis meetriseks lahmakaks. Kuid et saada suuri lehti, on vaja head tuultest varjatud kohta, isegi kerge vari oleks abiks. Muide, suurelehised magnooliad kasvavad Õngul täitsa hästi, ma küll ei tea, kas on seal põhiliik või ashei alamliik. Ashei magnoolia külmataluvuseks annab Tropik -25 kraadi. Nii et nibin-mabin võiks Nõmmba sobida.

Camellia oleifera. Seda peetakse üheks vastupidavaimaks kameelialiigiks üldse, taluvat -20 kraadi kanti probleemideta, aga ka kuni -24. USAs kasutatakse teda ristamisel, et tõsta erinevate kameeliasortide külmakindlust. Sel põõsal on valged lihtõied, kollase südamikuga, üsna sarnased teepõõsa (Camellia sinensis) õitega, on aga suuremad ja ilusamad. Seemnetest pressitakse õli, mis on Hiina meditsiinis väga hinnatud. Selle kameelialiigi seemneid olla väga raske hankida ja kaotavad kiiresti idanevuse, seda väärtuslikum on, et Tropikul on asi õnneks läinud ja nüüd müügis need. Proovin siis järgi. Ehkki teda tuleks kasvatada paar aastatki potis ja talveks jaheruumi tuua. Kuid kameeliad on nii nõudlikud ja potis pidamine on kahtlane. Ju kevadel ikka metsa suskan. Tahab poolvarjulist hapukõdusegu pinnast, mis oleks alati parasiiske ja mitte kunagi liigniiske. Mnjaa, paras pirtspek...

Pakis oli ka mungapipra (Vitex agnus-castus) vitsake. Ehkki heitlehine, on mulle mulje jäänud, et see vahemereline põõsas on paras hellik. Ehk võrreldav viigipuuga? Tropik annab külmataluvuseks -22. Ja külmumise korral taastub maast võsudes hästi. Budapestis Margiti saarel nägin mungapipraid vabakujuliste hekkidena, luues seal mediterraanset meeleolu. 

Eks siis paistab. Istutamisteks läheb kevadel. Oleks see mu n-ö jõulupakk jõudnud siiani enne jõulu, istutanuks ma ameerika pöögid vist küll kohe maha. Nüüd peab aga hakkama mängima. Esikus on vahel liiga soe, seega kui õues sulailm, siis peaks potid välja tõstma, miinuste naastes aga sisse vedama. Nojah. Sedapsi siis.

Ruscus hypoglossum õitses mullu Hiiumaal

 Ruskused on ühed omapärased põõsad. Aspariliste sugukonda kuuluvad igihaljad tegelased, kellel õied ja viljad arenevad täiesti kummaliselt keset lehte. Selle anomaalia seletab aga ära tõik, et need lehed pole mingid lehed, vaid hoopis kladoodid ehk lehesarnaseks muundunud võrsed. Nii pole ka siis ime, et õis ja leht niiöelda lehe peal. 

Olen looduses kohanud mõlemat Euroopa ruskuseliiki. Teravalehist ruskust (Ruscus aculeatus) Inglismaal, levila põhjapiiril, aga ka Bulgaarias. Nojah, Itaalias muidugi ka. Itaaliast ja Bulgaariast olen korjanud ka vilju kaasa, kasvatanud neist taimenääpse siin Kesk-Hiiumaa kodusel puisniidul. Paraku vindusid nad aeglaselt, külmusid peagu iga talv tagasi ja nüüdseks on vist hääbunud ka viimane torkav ruskus. Kahjuks.

Ruscus hypoglossum aprillis 2015 Propada orus Strandžas Kagu-Bulgaarias. Ülemisel pildil on Fagus orientalise all see põõsake, all paremal nurgas on aga Prunus laurocerasus. Alumisel pildil ruskusepõõsas lähivaates, pildistatud aga kahjuks juba peale seda kui olin punased viljamammud viimseni ära korjanud.

Keelja ruskusega (Ruscus hypoglossum) on aga natuke paremad lood. Olen looduses näinud teda vist vaid korra, aprillis 2015 Kagu-Bulgaarias Strandžas, Propada idapöökide-loorberkirsipuude (Fagus orientalis/Prunus laurocerasus) orus, kus muuseas kasvas ka Ilex colchica. Tolle kaasatoodud seemned siin kahjuks ei idanenud. Ruskuse omad aga küll. Ma ei mäleta, palju neid algselt üles tuli, aga tahapuisniidule istutasin vast nii kuus tükki. Nüüdseks on elus vist vaid neli. Kasv on aeglane, ent tasapisi nobedamad hakkavad edenema. Igatahes näivad vastupidavamad kui torkav ruskus. Keelja ruskuse areaal Kesk-Euroopas ulatub ju ka mõneti rohkem põhja poole, Slovakkia Väike-Karpaatideni. 

                        Üks äbarikum Ruscus hypoglossum Tagapuisniidul Nõmbal.

          Kabedam Ruscus hypoglossum Tagapuisniidul Carpinus betuluse ehk valgepöögi all.

Ruscus hypoglossum 2024. aasta kevadel koos lumikellukesega. Ja all vaated samale taimele sügisel-talvel, teinud täitsa uue haru juurde!

           

                      

                                 Ruscus hypoglossum Nõmbal 30. detsembri päikeses.

Mullu jaanuari alguse -17 kraadine peagu paljaskülm, mis muidu nii palju paha tegi, ei võtnudki keeljate ruskuste pealseid täiesti maani maha. Vastuoksa, üks neist, Corylus colurna ehk kõrgetüvelise sarapuu vitsakese alune, läks isegi esmakordselt õitsema! Kahjuks liigun seal tagapuisniidul harva ja nii ei jõudnud õigel ajal seda imet tabama. Avastasin alles sügisel, et kladoodide keskel turritavad üles omaette väiksed "lehe" ovaalid, mille varjust miskit ära pudenenud. Aga miks ei viljunud? Seda sellepärast, et ruskused olla rangelt kahekojalised taimed. Viljumiseks peavad lähestikku kasvama nii emas- kui isastaim. Kuna see ruskus alles esimese ja ainsana õitses, siis pole ka vilju. Jääb vaid üle loota, et peagi ka teised puisniidu Ruscus hypoglossum'id õitsemiseni jõuavad. Vast on seal ikka nii emas-kui isaseksemplarid ja sõltub ka muidugi, kas tolmeldajad ikka tolmeldavad. Olen nad ju sinna niidumetsa üsna laiali istutanud. Igatahes ootame ja loodame. Iseenesest juba seegi on kõva sõna, et need ruskused siin Kesk-Hiiumaal üldse elus on püsinud.

Ja lõppu see maiuspala: Ruscus hypoglossum Corylus colurna all, on 2024. suvel korralikult õitsenud. Miskipärast olen temast väga vähe fotosid teinud. Ilmselt seetõttu, et kaadrid pole lihtsalt hästi välja tulnud.